18

*
Eilne päev oli super! Pärast kooli läksime Babyback'i, sõime kõhud täis, veetsime mõnusalt aega ja sõitsime siis Kakumäele. Sealt tagasi tulles suutsin ma ilukilbi alt ära sõita, aga pole hullu, nüüd on see tagasi. :D Igaljuhul nalja sai kuhjaga ning järjekordselt pean ma ütlema, et mul on parimad sõbrad, kes üldse olla saavad. :)

11. mai

*
Ma avastasin just, et esmaspäev, mis niigi super tuleb, muutus hetkega veelgi paremaks. Kui ma 18. aprill oma autojuhiload ära tegin, siis esitati mulle küsimus, millises büroos soovin ma oma lube kätte saada. Muidugi vastasin ma, et Tallinnas, missiis, et load sai tehtud hoopis Paides. 11. mai on see kauaoodatud päev, kui ma täisealiseks saan. Hoolimata sellest öeldi mulle, et load saan ma kätte alles teisipäeval ehk siis päev pärast oma sünnipäeva. Asi klaar, läksin välja oma sõprade juurde, kes mind juba ammu ootasid. Ja oh neid pisaraid, mis aina voolasid ja voolasid. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii südantlõhestavalt õnnest nutsin. Ma sain siiski ju esimese korraga nii kooliteooria kui ka -sõidu tehtud. Samuti tegin ära ARK-i teooria ilma ühegi veata - 100% puhtalt. Ja nagu sellest vähe oleks olnud, ma tegin ka ARK-i sõidu ära. Ma ei kukkunud mitte milleski läbi. Ma ei kirjuta seda selleks, et sa nüüd loeks ja mõtleks, et oii kuidas nüüd eputab, vaid pigem selle pärast, et mulle endale tundub siiani uskumatu see kõik. Vahel on mul endasse liiga vähe usku, aga tuli välja, et kui ma midagi tahan, siis ma ikkagi võtan ennast kokku ja looderdajast saab tubli õppur. Ning load on tõesti miski, milleni ma nii väga püüdlesin. Minu jaoks on see väga oluline. Ning kui nüüd algse teema juurde tagasi tulla, siis hakkasin ma uurima, et miks ma siis oma sünnipäeval lube kätte ei saa. Vaatasin Paide büroo lahtiolekuaegu ja näed sa, esmaspäeviti polegi ARK lahti. Viskasin siis pilgu Tallinna büroole ja oi imet, mida ma näen - ARK on esmaspäeviti täiesti avatud. Mu süda hakkas miljon korda kiiremini lööma.

Jutu kokkuvõtteks siis niipalju, et esmaspäev tuleb üks igati sisutihe päev. Esmalt pean ma õe kooli viima, kuigi mul lube ei ole, siis on mul üks tore paber, mis asendab 15 päeva lube. Ühesõnaga hommikul viin õe kooli, siis lähen jaoskonda ja kuulan, mis otsusele nad jõudsid ning kas ma pean trahvi maksma või pääsen hoiatusega. Seejärel võtan suuna kooli, sest arvatavasti pole kell veel nii palju, et ARK-i minna. Mõned tunnid olen koolis ning siis juba liigun ARK-i, et oma load võimalikult kiiresti kätte saada. Ja kui tunnid läbi saavad, võtame sõpradega ette Babybacki, kus me kavatseme kõhud kõvasti, kõvasti täis süüa ja tähistada seda, et mina ka lõpuks 18-aastaseks sain! :)

Tahaks vinguda

*
Nii väga tahaks vinguda ja viriseda. Tahaks solvuda ja mossitada. Mitte miski pole hästi. Kell on juba nii palju ja ma pole jõudnud mitte midagi õppida. Samas on kell nii vähe ja tundub, nagu see ei liigukski, sest pikemat aega ma juba ootan, millal ma saan oma modelle vaadata. Kell on üks haige asi, kes see napakas selle üldse leiutas. Ja tegelikult on telekas ka mõttetu. Miks ma seal ees üldse istun? Raiskan ainult aega ju. Ja üleüldse, kohvi maitseb nii halvasti täna. Ja täna on alles 4.mai. MIKS? Miks ma pean nädal aega veel ootama, et saada 18 ja et ma saaks lõpuks ometi autorooli iseseisvalt. Miks see nii on, et nädalas on 7 päeva? Miks see aeg nii aeglaselt liigub. Jälle see nõme kell, mis näitab pikemat aega ühte ja sama numbrit. Ja ma ei taha homme kooli minna. Ma ei viitsi, ma ei taha. Aga ma ei taha kodus ka olla, ma ei viitsi lakke ka niisama sülitada. Keegi võiks mulle sitasti öelda, et ma saaks vinguda, aga keegi ei tee seda. Miks kõik minuga nii kuradi sõbralikud praegu olema peavad? Isa, õde, ema. ÕDE, kes mulle iga päev sitasti ütleb ja kelle ütlemistest ma muidu üldse välja ei tee, sest pole mõtet tühjast tüli tõsta... TA EI ÜTLE MULLE MITTE MIDAGI TÄNA SITASTI!! Miks? Miks keegi ei anna mulle põhjust vingumiseks? Ma tahaks täiega viriseda, mitte miski pole ju hästi.

Ja nüüd mõtleme hetkeks nagu normaalne inimene. Kõik on sitasti? Ei ole ju. Ma olen täiesti terve inimene. Alustades sellest, et mul pole ei suuremat ega väiksemat puuet ja lõpetades sellega, et mul pole isegi natukene nohu. Ja nii uskumatu, kui see sulle ka ei tundu, siis ma olen ka vaimselt terve. Nii et arva, mis tahad, ise oled napakas. Ühesõnaga tervis on mul olemas. Ja see on tähtis. See sai mulle tähtsaks siis, kui ma arvasin, et nüüd ongi kõik. See oli hetk, kui ma hakkasin väärtustama hoopis teisi asju elus. Ma arvan, et iga inimene, kellel surma maitse juba suus on, muudab oma prioriteedid ümber.
Perekond on mul ka olemas. Väga armastav perekond kusjuures.
Sõbrad on mul olemas. Sõbrad, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin.
Silver on mul olemas. Kohe tiksub meil täis pool aastat. Kõige ilusam aeg minu elus.
Millest siis mul puudus on? Mitte millestki. Mul on kõik olemas, mida üks inimene üldse tahta võib.

Aga ikkagi tahaks vinguda. Ja ma tean küll, mis tegelikult selle tahtmise põhjustajaks on. Puberteet arvad sina? Vale vastus. Arvad, et ma pole veel suureks kasvanud? Jällegi vale vastus. Osaliselt on sul muidugi õigus ning natuke lapsikust ei tee kunagi paha, aga suures osas olen ma nii mõnestki endavanusest peajagu üle. Ja kas sa suudad seda uskuda, et ühes asjas oli sul siiski õigus? Nimelt selles, et see postitus on üks aegade kõige sitemaid postitusi. Kui ma ennast ei tunneks, arvaks ma, et selle on kirjutanud mingisugune (eel)puberteeti põdev tattnina, kelle ainsaks probleemiks on mädapunn lõua otsas, eri suurusega rinnad või luuserist klassivend, kes on ju nii änksa, sest tal on ainult kahed, nagu ühel õigel mehel olema peavad, ning pealegi on tal auklikuks kulunud püksid, mille persepealne põlvedeni vajub, nagu kannaks vennas endaga kolme kilo sitta kaasas.

Teeme siis asja vähe lihtsamaks. Ütleme nii, et "tähtede seis on lihtsalt vale." :D
Ja kui sa sellest nüüd aru ei saanud, siis oled sa vales kohas. Eva, Krissu ja Reelika saavad sellest küll aru. :D