Võtaks aja maha

*
Täna oli siis kohtuistung. Jõudsin esimeses tunnis ära käia, kuigi hiljem kahetsesin, et üldse seal käisin. Lootsin kooli tagasi jõuda, sest minu ettekujutus kogu asjast oli vaid mõnetunnise kestvusega, kuigi tegelikult venis kella kümnene istung kuskil kaheni. Nii et tagasi ma kooli ei jõudnudki. Mis seal ikka, ma arvan, et tänaseid mõttetuid tunde arvestades oli mu päev palju harivam kui seda oleks koolis olnud. Suht masendav oli tegelikult kuulda, kui silmakirjalikud ja valelikud võivad mõned inimesed olla.

Vaatasin praegu oma kõige viimaseid reisi pilte, ikka neid, millest kõige värskemad mälestused on. Nii tahaks ära siit... Kaugele kõigest pimedast, külmast ja masendavast. Ma olen nii väsinud, ma tahan puhata. Tahaks Silveri kaasa võtta ja lihtsalt ära minna natukeseks. Nii hea oleks ärgata hommikul mõttega, et sa ei pea tegema muud, kui nautima päeva ja elama ainult endale, et sa ei pea muretsema mitte millegi pärast. Tahaks natukeseks seda vaheldust jälle. Muidugi on hea midagi teha ja olla kuidagi kasulik, aga vahel tahaks lihtsalt aja maha võtta.

Tädike

*

Tegin täna midagi head, küll ma olen tubli. Linnast koju sõites hääletas üks vanatädi tee ääres. Tavaliselt ei võta ma hääletajaid peale, kuid tema oli viisaka välimusega ja pealegi vihma sadas. Tädike tahtis minna Luigele, minul sinna aga asja polnud. Sellegipoolest viisin ta ära, sest mis see kilomeeter edasi kodust sõita siis ei ole ja pealegi kahju oli inimesest. Tüüpiline vanainimene muidugi, seletas mulle terve tee, kuidas ta tavaliselt ikka jalgsi koju läheb ja siis mustikaid metsast korjab, aga tänase koleda ilmaga otsustas hääletada. Mustikajutu lõpetanud alustas ta selle jutuga uuesti, kui hea on ikka ise korjata ja siis süüa. Samas oli jutt jumala õige, ma isegi korjan vahel. Igatahes oli tädi rõõmus, et koju sai, ja minul hea meel, et sain kellelegi abiks olla. :)

Kas sa viitsid?

*Ukse peale ilmub ema ja esitab mulle küsimuse:"Kas sa viitsid pesu masinast välja võtta?" ja läheb siis minema ilma vastust ootamata.

Milleks küsida midagi, mille vastus on ette teada? Muidugi ma ei viitsi, sest ma olen väsinud ja magaks hea meelega. Kas ma tahan? Muidugi ma ei taha, aga ma pean ja see on teine asi. Tahtmine ja pidamine on eri asjad. Seega miks on vaja käsklus muuta küsimuseks? Milleks üldse küsida, kui ta teab, et "Ei" vastuse peale läheb sõjaks ja siis ma kuulen 15 minutit moraali, kui isekas inimene ma olen. Ja tegelikult ei ole ka mingit vahet, kas ta küsib või käsib, sest küsimuse vastuseks tulev "Ei viitsi" annab kahtlemata tunnistust tõsiasjale minu egoismist, samas käskluse peale "Okei" vastamine ei muudaks asjaolu, et ma siiski mölakas olen, sest sõnadetagi on aru saada, et ma siiski EI VIITSI.

Koolis ütlen ma ka vahel Marekule või kellelegi teisele, et palun visaku midagi minema, sest ta on prügikastile lähemal. Arusaadav ju, et tegelt keegi ei viitsi ennast liigutada, miks ma peaksin siis üldse küsima, kas ta viitsib seda teha. Ühesõnaga ma saan aru, kui ema ütleks, et tee palun, sest ta ise ei saa hetkel, aga ma ei saa aru, milleks see kõik küsilauseks muuta.

Ja nüüd ma siis lähen teen midagi, mida ma ei viitsi ja ei taha teha, aga pean. Oli tore.