Kas sa viitsid?

*Ukse peale ilmub ema ja esitab mulle küsimuse:"Kas sa viitsid pesu masinast välja võtta?" ja läheb siis minema ilma vastust ootamata.

Milleks küsida midagi, mille vastus on ette teada? Muidugi ma ei viitsi, sest ma olen väsinud ja magaks hea meelega. Kas ma tahan? Muidugi ma ei taha, aga ma pean ja see on teine asi. Tahtmine ja pidamine on eri asjad. Seega miks on vaja käsklus muuta küsimuseks? Milleks üldse küsida, kui ta teab, et "Ei" vastuse peale läheb sõjaks ja siis ma kuulen 15 minutit moraali, kui isekas inimene ma olen. Ja tegelikult ei ole ka mingit vahet, kas ta küsib või käsib, sest küsimuse vastuseks tulev "Ei viitsi" annab kahtlemata tunnistust tõsiasjale minu egoismist, samas käskluse peale "Okei" vastamine ei muudaks asjaolu, et ma siiski mölakas olen, sest sõnadetagi on aru saada, et ma siiski EI VIITSI.

Koolis ütlen ma ka vahel Marekule või kellelegi teisele, et palun visaku midagi minema, sest ta on prügikastile lähemal. Arusaadav ju, et tegelt keegi ei viitsi ennast liigutada, miks ma peaksin siis üldse küsima, kas ta viitsib seda teha. Ühesõnaga ma saan aru, kui ema ütleks, et tee palun, sest ta ise ei saa hetkel, aga ma ei saa aru, milleks see kõik küsilauseks muuta.

Ja nüüd ma siis lähen teen midagi, mida ma ei viitsi ja ei taha teha, aga pean. Oli tore.