Fuck you

*
Täiesti perses, kui head uudised mind ootasid, kui koju jõudsin. Taas kord sai mulle selgeks, et on ikka debiilikuid siin ilmas rohkem kui rubla eest. Mis kuradi vajadus on mõnel inimesel fantaseerida ja siis oma vaimusünnitusest kõigile teada anda? Mind isiklikult ei häiri, kui keegi minu kohta kuulujutte levitab, sest ma ise tean kõige paremini, kes ma olen ja mida olen teinud ning üldiselt on iga inimese enda teha, mida ta usub. Aga vot niiiiiiiii närvi ajab, kui mõni pooletoobine arvab, et mind jätab külmaks, kui mu lähedaste kohta laimu ja valet levitatakse, sest mind ei jäta see külmaks. Pärast mõne minutilist vihahoogu rahunesin maha ja nüüd ei lõpeta ma enne, kui ma teada saan, kes see munn oli.

Ja teine asi.. mis kuradi pärast inimesed oma elu ei ela? Ma saan aru, et mina käin internetis, et oma sõprade ja tuttavataega suhelda, kui silmast silma selleks võimalust ei teki, aga no türa mis vajadus on mõnel mingit fucking spiooni mängida. No käitu nagu teismeline, kui tahad, kuigi sa oled vanuse poolest juba 40. Jah, luura, kui tahad, mul ei ole midagi varjata, aga jäta oma nõmedad kommentaarid endale. Ma arvan, et katusel ei ole sul ikka kõik korras, kui mõnest kirjavahetusest sõbrannaga järeldad sa seda, et me oleme mingid narkomaanid. Tõesti, hangi elu, kasvata oma last, kes teab, äkki temast saab narkomaan hoopis. Ja oh ei, mind ei häiri sugugi see, et mu emani see jutt jõudis, sest temal on veel mõistus peas ning suutis naerda selle idiootsuse üle. Üleüldse.. miks peaks mõni vanem oma lapse järgi luurama? Ma saan aru, et mõned vanemad tahavad ka internetis oma sõpradega suhelda ja kui nad seda ka teevad, siis ma ei ütle ühtegi halba sõna. Aga teha endale kasutaja ei tea kuhu eeldusel, et nüüd saad luurata, siis ma ei tea.. ei ütleks, et sa väga täiskasvanu oled. Ja kuna sina otsustasid hoopis muudel põhjustel, kui sidepidamine, minu sõbralisti liige olla, siis sorry, sa ei kuulu sinna enam. Tõsiselt.. nagu ma juba ütlesin. Miks on vaja kellegi järgi luurata? Kas nii palju usaldataksegi siis teineteist? Terve minu mäletatava elu jooksul pole minu vanemad kordagi avanud ainsatki kirja või pakki, mis on mulle tulnud. Ma võin julgelt jätta oma toa ukse lahti, sahtlisse kasutatud kondoomid, süstlad või isegi surnud roti ja ma tean, et nad ei saa sellest teada, sest nad ei käi mu asjades sorimas. Samamoodi võin ma köögi lauale jätta oma päeviku ja olen 100 protsendiliselt kindel, et mitte keegi ei loe seda. Ei ole vaja ju salaja luurata ja nuhkida, kui inimeste vahel on usaldus. Kahju on neist, kes ei saa oma vanemaid usaldada ja kellle vanemad ei usalda last.

Igatahes sain ma nüüd kõik öeldud, millel pole erilist mõtet tegelikult. Aga vähemalt sain seest välja kõik, mis mõtlen. Inimesed on ikka tõesti imelikud.