Elan veel

*
Olen oma blogi täitsa ära unustanud. Lugesin just ühe ammuse sõbra kirjutisi ja mõtlesin, et võiks ka kirjutada.

Nagu ikka, ei midagi uut. Eile läksin Keilasse, jäin Silveri juurde ööseks. Hommikul ei olnud kõige parem olla ja ärkamine oli ka suhteliselt raske. Kes ikka tahaks soojast kallima kaisust välja tulla, kui ta teab, et peab tööpostile minema.. Ühesõnaga pestud, kustud, kammitud ja hakkasime nagu korralikud inimesed ikka õigeaegselt sõitma. Mida rohkem ma sõitsin, seda rohkem ma tundsin, et olemine on ikka kuradi halb. Jõudsime juba Tallinnasse, kui mul oli tunne, et nüüd kohe tuleb üles. Iiveldus, keha värinad, silmad ja pea valutasid. Viisin Silveri kooli ja siis jäin omadega ristteele. Kas minna kooli surema või koju puhkama ja vajadusel ravima? Kuna iiveldus järgi ei jäänud ja jäsemed muutusid üha loiumaks, otsustasin siiski koju minna. Kodus selgus, et isa, kellel täna nii muuseas sünnipäev on, tunneb ennast halvasti. Ilmselt on tedagi viirusekurat kimbutama tulnud.

Nüüd ma siis istungi siin oma iivelduse ja nõrkusega. Mõtlen, mida edasi teha. Magada ei taha, sest sain öösel piisavalt puhata. Suure tõenäosusega hakkan nokitsema jälle.

Ei saa märkimata jätta, et ma olen oma uute "saavutustega" väga rahul. Kahjuks suutis Reelika juba ühe paari ära osta, kurb.