Lähme sõidame?

*
Ma istun vagunisse ja sõit võib alata. Kui põnev, eksole? Alguses on täitsa hirmutav, sa ju ei tea, mis edasi saab. Ja siis jõuad tippu, jube hea tunne on. Algab laskumine. Jällegi hirmutav, eriti veel, kui sa ei näe, mis su ees on. Pea ees tundmatusse vette hüpata pole just eriti tore ju? Keegi ei ütle sulle, kas nüüd tuleb uuesti tõus või sa jäädki aina madalamale laskuma. Paned silmad kinni ja tunnetad, kuidas sa täiskiirusel läbi õhu lendad. Sisikond tahaks nagu kokku variseda. Ja järsku jääb kõik seisma, sõit on läbi. Ongi kõik? Nii kiiresti? Alles see algas, oli korraks hea ja juba saigi läbi..

Keegi võiks mu rööpad ümber ehitada, et need mingigi aeg sirged oleks. Pidev mööda kõvertrajektoori kulgemine ajab vaikselt hulluks. Eks ta põnev ole ju niikaua, kuni jõuad tippu, aga siis on juba teada, mis edasi saab. Muidugi võin ma ju hoiduda üldse igasugusest vagunisse istumisest, aga seda on raske teostada.