Tee infoliini vastakas

*
Eks ta ole jah nii, et keelatud vili on magusam.

Ammu tahtsin juba siia kirjutada, aga vahepeal suutis kõrge palavik mind jalust maha niita.
Eelmine reede maandusime Erki juurde, mis lõppkokkuvõttes oli tõeline horror, kuid samas oli ka väga lahe. Kui välja arvata mõne inimese tujutsemine ja teistest mitte arusaamine, siis oli kõik vinks-vonks. Tegelt võiks sinna horrori sisse ka midagi muud arvestada, aga ma ei tunne, et see oleks õige, kuigi ma tean, et see oleks õige. Arusaadav? Ei? Väga hea.
Laupäeval saime Rolciga kokku ja siis tuli juba terve hunnik teisi poisse ka. Jälle olin ma nagu must lammas karjas, sest ühtegi teist tüdrukut meiega polnud. Aga ma ei kurda, tüdrukud ongi suures osas ussid. Miks ma nii arvan? Sellest kirjutan võib-olla teinekord. Igaljuhul me käisime kusiganes igalpool ja maandusime siis kuskil sünnipäeval. Seal me kaua ei olnud, võtsime enda pundi kokku ja läksime taas Erki juurde, aga seekord polnud Erkit kodus. Kui teised said veel vähegi normaalsel ajal magama, siis minu luugid sulgesid alles siis, kui väljas juba täitsa valge oli. Kojuminek oli suhteliselt õudne, sest bussipeatuseni oli tohhuiaa kilomeetreid ja üks neiu otsustas, et tal läheb iga paari meetri tagant pilt mustaks nii et ta ei suutnud käia. Üks mees käivitas just parasjagu autot ja me panime tüdruku auto peale, et ta kuidagi linna saaks. Ma ei tea, mis temast edasi sai ja kuidas ta koju sai, aga no ma ei ole ka mingi ema Teresa + ta oli täitsa võõras mulle. Pärast pikka rännakut olime lõpuks Rolciga kahekesi ja ootasime bussi, mis mu koju viiks. Olime juba natuke oodanud ja siis hakkas vihma sadama. Suhteliselt niru tunne oli seal seista. Bussiaegu ei olnud ka posti otsas. Rolc käskis infoliini helistada, mille peale ma ütlesin, et mul kreda kohe otsas ja siis tuli hetkenali, mis kõlas umbestäpselt nii, et ma infoliini vastaka teeks. Jusiis olime me sellest seismisest juba peast ogarad või siis on asi selles, et me koos olles naerame alati nagu nõdrameelsed, aga see nali ajas kohutavalt naerma. Igaljuhul olime me seal oma mitu tundi juba seisnud, kui mulle järsku meenus, et buss, mida me ootame, ei käigi sealtkaudu. Ühesõnaga tahtis Rolc mu maha lüüa, aga selle asemel me naersime jälle endal hinge kinni. Lõpuks sain ma ikkagi koju ja kõik tore. Jusiis sellest mitmetunnisest vihma käes seismisest ma nüüd haige olengi. :)