Korraks

*
Kunagi pole liiga hilja, et teha asju õigesti, kuid alati on liiga vara, et teha valesti.

.

*

Esmalt tahaksin teada, miks kirjutada asju avalikult, kui jutt on suunatud vaid ühele isikule ja viisakas oleks talle seda isiklikult rääkida? Ja kui juba öelda, siis miks jätta isik varjatuks. Oleks vähem mõistujuttu, rohkem konkreetsust. Antud hetkel olen ma aru saanud, et kogu sapp on mulle suunatud. Kui nüüd õigesti aru sain, siis peaksin süüd tunnistama ja ennast sitasti tundma. Kui aus olla, siis ma tunnengi ennast kuradi sitasti, aga ma ei leia, et pean jälle süü omaks võtma. Minu arvates on süü mõlemapoolne, aga mõlemad ju ei saa süüdi olla, see oleks võimatu või mida Sa arvad? Mäletan väga hästi, et viimane kord, kui suuremat probleemi lahkasime, oli enne Sinu ärasõitu. Tundsime mõlemad, et side on jahtunud, meie vahel oleks nagu mingi takistus, kuid mõlemad on niivõrd uhked, et ei või üksteisele rääkida. Ja siis võtsin ma selle teema üles ning kõik oleks nagu korras olnud. Kui ma poleks rääkima hakanud, kas oleksid seda ise teinud? Sa läksid, olid ja tulid. Ma lubasin sulle toeks olla raskel ajal ja me kõik üritasime seda. Käisime koos väljas ja ühel hetkel jäi kõik jälle seisma. Ühel õhtul plaanisime R-ga kinno minna ja kutsusin Sinu ka, et koos lõbusam oleks. Millal Sina mind viimati kuhugi kutsusid? Üks päev rääkisin Sulle, et ma tahaks minna poodidesse. Ma rääkisin Sulle seda vähemalt nädal enne plaanitud tähtpäeva. Mida Sa mulle vastasid? Sa lubasid vaadata, aga arvasid, et saad küll tulla. Järgmine kord, kui Sinult küsisin, kas ikka lähme, ütlesid Sina, et sorry, mul on juba tüdrukutega plaanid pildistama minna või poisiga olla või mida iganes. Ja millal Sa neile lubasid? Pärast seda, kui mina olin Sinult küsinud, kas Sa tuleksid minuga. Olen sinult küsinud, mida Sa nädalavahetusel teed ja vastuseks saanud, et sõidad Tallinnast minema või Sul juba on plaanid. Just hiljuti ütlesid Sa mulle, et Sa oled ikka ilgelt busy ja Sul pole millekski aega. Tekib küsimus, kas Sa oled äkki nii busy selle pärast, et mitte minuga kontaktis olla? Ja kui tekibki hetk, kui oled mõni nädalavahetus ükski kodus, siis palun ütle mulle, mitu korda oled Sa mulle helistanud ja mind enda juurde kutsunud? Kas ma pean ise ennast Sulle külla kutsuma? Tore oleks ju istuda ja niisama maast ja ilmast rääkida, aga Sa ei kutsu. Oled sa vähemalt mõelnud, et helistaks või ei ole sa selle pealegi tulnud? Sa süüdistad mind selles, et ma sulle ei helista, aga ütle mulle, mitu korda Sina mulle helistanud oled? Kas ma olen Sinult ÜHTEGI kõnet saanud, kus Sa küsid, mida ma teen ja kas ma Sinuga välja tuleksin? Ja veel tahaksin ma teada, kui palju oled Sa huvi tundnud selle vastu, kuidas minul läheb? Peaksime mõlemad endale meelde tuletama, et me oleme ammu juba suured inimesed.. või siis ka mitte? Mitte keegi meist ei ole selgeltnägija. Oleme K-ga miljoneid kordi arutanud seda, et kui kellelgi midagi sitasti on, siis ta võtab telefoni, helistab ja kurdab, mitte ei oota, et keegi kuskil „tunnetaks“, et nüüd on midagi perses ja Sulle ise helistaks. Ma teadsin väga hästi, et Sul raske on, aga pärast kõiki neid kordi, kui Sa minu ideed ja pakkumised tagasi lükkasid, ei viitsinud mina ka enam tõmmelda. Jah, ei viitsinud. Miks mina pean muretsema, kui Sina seda ei tee? Kas sa üldse mäletad seda aega, kui minult selgroost luuüdi võeti ja ma haiglas olin? Kas Sa käisid mind vaatamas? Kas Sa tundsid huvi, kuidas mul läheb, kui ma pärast haiglast välja saamist kuu aega voodi olin, kui ma ei saanud isegi wc-sse minna, kui mul sellised meeletud valud olid, et ma ennast igal ööl pidin magama nutma. Kas Sa olid mu voodi kõrval ja lohutasid mind? Ei olnud. Ja veel.. kas tead, mida tähendab üldteema? Kui ühes seltskonnas on mitu inimest erinevatest kohtadest. Tavaliselt räägitakse teemadel, milles kõik saavad kaasa rääkida. Aga tead, mis tavaliselt toimub, kui ma Sinuga koos tahan olla ja Su sõbrannad ka seal on? Tavaliselt kujuneb kogu jututeema välja selliseks, millest ainult Sina ja su sõbrannad aru saavad. Ühised naljad ja nimed, mis mulle mitte midagi ei ütle. Ja oled Sa kordki minu heaolule mõeldes üritanud seda parandada? Ega vist, Sind ju ei huvita. Niipalju siis austusest. Sa lihtsalt eirad mind. Õnneks ei ole ma sellises situatsioonis pidanud üksi olema, sest Sinu sõbranna või mittesõbranna, ma ei tea, kuidas Sa teda nimetad, tunneb iga kord täpselt sama, mida mina.

Ühesõnaga ütlen ma veelkord, et ma ei võta ega kavatsegi süüd omaks võtta, sest miks mina pean perset lakkuma, kui Sina nina püsti ajad? Miks mina pean helistama, kui Sina seda ei tee? Vaata, et Sa siis unustaks selle, et Sul olid sõbrannad, kes kõik need aastad sinu kõrval olid. Ja et Sa ikka süüdistaks neid edasi, et nad Sinust ei hooli ja Sulle ei helista, kuigi ise ei näita Sa absoluutselt, et me Sulle üldse korda läheks. Meile andsid Sa juba 10. klassi alguses teada, et oleme sinu jaoks maha maetud.

Raske on kõike minema visata ja ma ei teegi seda nii nagu Sina. Kõige selle mõte seisneb selles, et Sa aru saaks, et oled ise sama palju süüdi, kui keegi teine. Sinu käitumisest loen ma välja, et Sina ei hooli juba ammu - aastaid. Kurb, kui see nii on. Mida Sa siis minult ootad, kui ise samasugune oled???

Su sõbrannad ootavad, et Sa võtaks vaevaks ise helistada ja öelda: “Hei, ma olen üksi kodus, saame kokku ja teeme midagi või tulge siia!“

Niisama

*
Oppa, oppa.. varsti on jõulud. Ma tegelikult ei uskunud, et midagi saan, aga mulle kaubeldi jõulupreemia välja, mis üllataval kombel on umbes sama suur summa kui mu palk.. ehk siis nagu topelt võii? No davai, saan ehk oma võlagi siis väiksemaks, mis oleks väga tore. Hetkel ma mõtlen, et ma elan praegugi väga kokkuhoidvalt võla tõttu. Kui ma peaks veel omast taskust kommunaalkulud ja söögi ostma, siis oleks ju täitsa perses. Tore oleks ka oma võlg tagasi saada, aga seda on see aasta vist palju tahta, ehk saab järgmine aasta. Kui suurt rolli tegelikult raha mängib. Ma ei ole nii materiaalne inimene kui peaks, aga ikkagi on nii paljud asjad rahaga seotud.

Ema küsis, mida ma jõuludeks tahan. No mida ma tahan siis? Mitte midagi. Mul on ju kõik olemas ja kui millestki peaks puudus olema, siis ma võin selle endale igal ajal osta, selleks ei pea jõulud olema. Milleks kirjutada vanematele nimekirja meigist, kreemidest, küünelakkidest, lõhnadest ja muust pasast, mis mitte midagi ei anna. Jah jeeeeeee iga väikse asja saab eraldi ära pakkida ja kinke kui palju, aga no kellel sellist jura vaja on. Tegelikult peaks ma positiivsemalt suhtuma asjasse. Jõulud on ju ikkagi ilus aeg ja plaplapla. Mina leian, et ainuke hea asi on suur söömine. Tõsiselt, iga aasta lõpus saab sitaks süüa lihtsalt. Mitte et ma muidu ei saaks, aga no.. jah. Vanaemale ütlesin ka, et ma ei taha midagi. See raha, mille ta minu peale raiskaks, selle arvelt saaks pisemad lapselapsed ju kingitusi, nemad ju ometi tahavad. Mulle paluks SEAPRAADI. Deem kui tühi mu kõht praegu on. :D Emaga täna rääkisime, teatas mulle rõõmsalt, et ma saan jõuludeks uue diivanvoodi ja õde saab ühe muu asja. Ei julge suure suuga rääkida, raudselt õde loeb. :D Ühesõnaga jah.. voodit oleks mul küll vaja. Rohkem on seda muidugi emal vaja. Kurtis mulle, et mu voodi krigiseb ja on omadega täiesti läbi. Ma nüüd ei saagi aru, kas see oli öeldud tema või minu heaolu silmas pidades. Nii et jah, voodit oleks vaja, aga ma poleks seda kindlasti oma olematusse jõulunimekirja pannud, sest sellega pole ju üldse kiire. Aga eks nad ise teavad, mida oma rahaga teevad.

Seda tahtsin ka öelda, et mul on 2 ema vist. Ma ainult loodan, et mulle tundub nii, aga pidevalt on üks "keegi", kes mu järgi kontrollib ja vaatab, et ma igal pool kohal oleks ja asjad tehtud oleks ja kui nii ei ole, siis on nina vingus. Pole mina palunud kelleltki mingit ema mängimist. Suht pinda käib ausaltöeldes, aga natuke veel ainult...

Koerale tehti opp, mis oli paras põnts meie pere rahakotile, aga midagi muud ei jäänud ju üle. Koera halvatuks jäämisel otsustasime, et teeme kõik, mis võimalik, et teda aidata. Arst ei lubanud, et ta jälle käima hakkab, et võib-olla jääb ratastooli. Üks inimene ütles selle peale, et milleks me üldse seda raha siis nii rämedalt raiskasime, kui lootust pole. Kui egoistlik temast. Tema saab jah kõndida, aga loomal on ju ka tunded. Mida peab üks noor koerake tundma, kui ta ühtäkki ei saa joosta ja hüpata nii nagu varem, kui ta peab oma poolt keha järgi vedama. See on ju täielik piin. Ja niimoodi öelda, et see raharaiskamine on.. no ma ei tea. Mida me siis oleks pidanud tegema? Laskma koeral jäädagi nii nagu ta on ilma et meile antud võimalust ei prooviks? Arst ütles, et lootus on 40 / 60. Siiski lootus ju on. Ta on tugeva iseloomuga, väga kangekaelne, pole ju midagi võimatut, et ta sellest välja tuleks. Suht pettunud olen selles inimeses, väga nõme oli temast niimoodi öelda.

Keppi tahad?

*Mul tuli praegu meelde, et üks nädalavahetus olid emal sõbrad siin ja meie Silveriga tulime just tuppa. Mina rääkisin Silverile, kui lombakas ja haige ta ikka on ja et meil on kargud kodus. Suurde tuppa astudes küsisin ma Silverilt, kas ta keppi tahab. No ega ei jäänud ju VÄGA vale mulje teistele. Selle kepi all mõtlesin ma tegelikult seda keppi, mida vanainimesed kasutavad - meil on kargud ja kepp kodus, kumba ta tahaks. Igatahes jah, suht loll olukord oli ja ma ei julgenud häbi pärast tükk aega oma toast välja tulla. :D