Niisama

*
Oppa, oppa.. varsti on jõulud. Ma tegelikult ei uskunud, et midagi saan, aga mulle kaubeldi jõulupreemia välja, mis üllataval kombel on umbes sama suur summa kui mu palk.. ehk siis nagu topelt võii? No davai, saan ehk oma võlagi siis väiksemaks, mis oleks väga tore. Hetkel ma mõtlen, et ma elan praegugi väga kokkuhoidvalt võla tõttu. Kui ma peaks veel omast taskust kommunaalkulud ja söögi ostma, siis oleks ju täitsa perses. Tore oleks ka oma võlg tagasi saada, aga seda on see aasta vist palju tahta, ehk saab järgmine aasta. Kui suurt rolli tegelikult raha mängib. Ma ei ole nii materiaalne inimene kui peaks, aga ikkagi on nii paljud asjad rahaga seotud.

Ema küsis, mida ma jõuludeks tahan. No mida ma tahan siis? Mitte midagi. Mul on ju kõik olemas ja kui millestki peaks puudus olema, siis ma võin selle endale igal ajal osta, selleks ei pea jõulud olema. Milleks kirjutada vanematele nimekirja meigist, kreemidest, küünelakkidest, lõhnadest ja muust pasast, mis mitte midagi ei anna. Jah jeeeeeee iga väikse asja saab eraldi ära pakkida ja kinke kui palju, aga no kellel sellist jura vaja on. Tegelikult peaks ma positiivsemalt suhtuma asjasse. Jõulud on ju ikkagi ilus aeg ja plaplapla. Mina leian, et ainuke hea asi on suur söömine. Tõsiselt, iga aasta lõpus saab sitaks süüa lihtsalt. Mitte et ma muidu ei saaks, aga no.. jah. Vanaemale ütlesin ka, et ma ei taha midagi. See raha, mille ta minu peale raiskaks, selle arvelt saaks pisemad lapselapsed ju kingitusi, nemad ju ometi tahavad. Mulle paluks SEAPRAADI. Deem kui tühi mu kõht praegu on. :D Emaga täna rääkisime, teatas mulle rõõmsalt, et ma saan jõuludeks uue diivanvoodi ja õde saab ühe muu asja. Ei julge suure suuga rääkida, raudselt õde loeb. :D Ühesõnaga jah.. voodit oleks mul küll vaja. Rohkem on seda muidugi emal vaja. Kurtis mulle, et mu voodi krigiseb ja on omadega täiesti läbi. Ma nüüd ei saagi aru, kas see oli öeldud tema või minu heaolu silmas pidades. Nii et jah, voodit oleks vaja, aga ma poleks seda kindlasti oma olematusse jõulunimekirja pannud, sest sellega pole ju üldse kiire. Aga eks nad ise teavad, mida oma rahaga teevad.

Seda tahtsin ka öelda, et mul on 2 ema vist. Ma ainult loodan, et mulle tundub nii, aga pidevalt on üks "keegi", kes mu järgi kontrollib ja vaatab, et ma igal pool kohal oleks ja asjad tehtud oleks ja kui nii ei ole, siis on nina vingus. Pole mina palunud kelleltki mingit ema mängimist. Suht pinda käib ausaltöeldes, aga natuke veel ainult...

Koerale tehti opp, mis oli paras põnts meie pere rahakotile, aga midagi muud ei jäänud ju üle. Koera halvatuks jäämisel otsustasime, et teeme kõik, mis võimalik, et teda aidata. Arst ei lubanud, et ta jälle käima hakkab, et võib-olla jääb ratastooli. Üks inimene ütles selle peale, et milleks me üldse seda raha siis nii rämedalt raiskasime, kui lootust pole. Kui egoistlik temast. Tema saab jah kõndida, aga loomal on ju ka tunded. Mida peab üks noor koerake tundma, kui ta ühtäkki ei saa joosta ja hüpata nii nagu varem, kui ta peab oma poolt keha järgi vedama. See on ju täielik piin. Ja niimoodi öelda, et see raharaiskamine on.. no ma ei tea. Mida me siis oleks pidanud tegema? Laskma koeral jäädagi nii nagu ta on ilma et meile antud võimalust ei prooviks? Arst ütles, et lootus on 40 / 60. Siiski lootus ju on. Ta on tugeva iseloomuga, väga kangekaelne, pole ju midagi võimatut, et ta sellest välja tuleks. Suht pettunud olen selles inimeses, väga nõme oli temast niimoodi öelda.