.

*

Esmalt tahaksin teada, miks kirjutada asju avalikult, kui jutt on suunatud vaid ühele isikule ja viisakas oleks talle seda isiklikult rääkida? Ja kui juba öelda, siis miks jätta isik varjatuks. Oleks vähem mõistujuttu, rohkem konkreetsust. Antud hetkel olen ma aru saanud, et kogu sapp on mulle suunatud. Kui nüüd õigesti aru sain, siis peaksin süüd tunnistama ja ennast sitasti tundma. Kui aus olla, siis ma tunnengi ennast kuradi sitasti, aga ma ei leia, et pean jälle süü omaks võtma. Minu arvates on süü mõlemapoolne, aga mõlemad ju ei saa süüdi olla, see oleks võimatu või mida Sa arvad? Mäletan väga hästi, et viimane kord, kui suuremat probleemi lahkasime, oli enne Sinu ärasõitu. Tundsime mõlemad, et side on jahtunud, meie vahel oleks nagu mingi takistus, kuid mõlemad on niivõrd uhked, et ei või üksteisele rääkida. Ja siis võtsin ma selle teema üles ning kõik oleks nagu korras olnud. Kui ma poleks rääkima hakanud, kas oleksid seda ise teinud? Sa läksid, olid ja tulid. Ma lubasin sulle toeks olla raskel ajal ja me kõik üritasime seda. Käisime koos väljas ja ühel hetkel jäi kõik jälle seisma. Ühel õhtul plaanisime R-ga kinno minna ja kutsusin Sinu ka, et koos lõbusam oleks. Millal Sina mind viimati kuhugi kutsusid? Üks päev rääkisin Sulle, et ma tahaks minna poodidesse. Ma rääkisin Sulle seda vähemalt nädal enne plaanitud tähtpäeva. Mida Sa mulle vastasid? Sa lubasid vaadata, aga arvasid, et saad küll tulla. Järgmine kord, kui Sinult küsisin, kas ikka lähme, ütlesid Sina, et sorry, mul on juba tüdrukutega plaanid pildistama minna või poisiga olla või mida iganes. Ja millal Sa neile lubasid? Pärast seda, kui mina olin Sinult küsinud, kas Sa tuleksid minuga. Olen sinult küsinud, mida Sa nädalavahetusel teed ja vastuseks saanud, et sõidad Tallinnast minema või Sul juba on plaanid. Just hiljuti ütlesid Sa mulle, et Sa oled ikka ilgelt busy ja Sul pole millekski aega. Tekib küsimus, kas Sa oled äkki nii busy selle pärast, et mitte minuga kontaktis olla? Ja kui tekibki hetk, kui oled mõni nädalavahetus ükski kodus, siis palun ütle mulle, mitu korda oled Sa mulle helistanud ja mind enda juurde kutsunud? Kas ma pean ise ennast Sulle külla kutsuma? Tore oleks ju istuda ja niisama maast ja ilmast rääkida, aga Sa ei kutsu. Oled sa vähemalt mõelnud, et helistaks või ei ole sa selle pealegi tulnud? Sa süüdistad mind selles, et ma sulle ei helista, aga ütle mulle, mitu korda Sina mulle helistanud oled? Kas ma olen Sinult ÜHTEGI kõnet saanud, kus Sa küsid, mida ma teen ja kas ma Sinuga välja tuleksin? Ja veel tahaksin ma teada, kui palju oled Sa huvi tundnud selle vastu, kuidas minul läheb? Peaksime mõlemad endale meelde tuletama, et me oleme ammu juba suured inimesed.. või siis ka mitte? Mitte keegi meist ei ole selgeltnägija. Oleme K-ga miljoneid kordi arutanud seda, et kui kellelgi midagi sitasti on, siis ta võtab telefoni, helistab ja kurdab, mitte ei oota, et keegi kuskil „tunnetaks“, et nüüd on midagi perses ja Sulle ise helistaks. Ma teadsin väga hästi, et Sul raske on, aga pärast kõiki neid kordi, kui Sa minu ideed ja pakkumised tagasi lükkasid, ei viitsinud mina ka enam tõmmelda. Jah, ei viitsinud. Miks mina pean muretsema, kui Sina seda ei tee? Kas sa üldse mäletad seda aega, kui minult selgroost luuüdi võeti ja ma haiglas olin? Kas Sa käisid mind vaatamas? Kas Sa tundsid huvi, kuidas mul läheb, kui ma pärast haiglast välja saamist kuu aega voodi olin, kui ma ei saanud isegi wc-sse minna, kui mul sellised meeletud valud olid, et ma ennast igal ööl pidin magama nutma. Kas Sa olid mu voodi kõrval ja lohutasid mind? Ei olnud. Ja veel.. kas tead, mida tähendab üldteema? Kui ühes seltskonnas on mitu inimest erinevatest kohtadest. Tavaliselt räägitakse teemadel, milles kõik saavad kaasa rääkida. Aga tead, mis tavaliselt toimub, kui ma Sinuga koos tahan olla ja Su sõbrannad ka seal on? Tavaliselt kujuneb kogu jututeema välja selliseks, millest ainult Sina ja su sõbrannad aru saavad. Ühised naljad ja nimed, mis mulle mitte midagi ei ütle. Ja oled Sa kordki minu heaolule mõeldes üritanud seda parandada? Ega vist, Sind ju ei huvita. Niipalju siis austusest. Sa lihtsalt eirad mind. Õnneks ei ole ma sellises situatsioonis pidanud üksi olema, sest Sinu sõbranna või mittesõbranna, ma ei tea, kuidas Sa teda nimetad, tunneb iga kord täpselt sama, mida mina.

Ühesõnaga ütlen ma veelkord, et ma ei võta ega kavatsegi süüd omaks võtta, sest miks mina pean perset lakkuma, kui Sina nina püsti ajad? Miks mina pean helistama, kui Sina seda ei tee? Vaata, et Sa siis unustaks selle, et Sul olid sõbrannad, kes kõik need aastad sinu kõrval olid. Ja et Sa ikka süüdistaks neid edasi, et nad Sinust ei hooli ja Sulle ei helista, kuigi ise ei näita Sa absoluutselt, et me Sulle üldse korda läheks. Meile andsid Sa juba 10. klassi alguses teada, et oleme sinu jaoks maha maetud.

Raske on kõike minema visata ja ma ei teegi seda nii nagu Sina. Kõige selle mõte seisneb selles, et Sa aru saaks, et oled ise sama palju süüdi, kui keegi teine. Sinu käitumisest loen ma välja, et Sina ei hooli juba ammu - aastaid. Kurb, kui see nii on. Mida Sa siis minult ootad, kui ise samasugune oled???

Su sõbrannad ootavad, et Sa võtaks vaevaks ise helistada ja öelda: “Hei, ma olen üksi kodus, saame kokku ja teeme midagi või tulge siia!“