Huh, ühiskond.

*
Kohe istun autosse ja kell 10 kirjutan juba eksamit. Kui eile oli mul jumala kama, mis täna saama hakkab, siis täna olen ma juba kella kuuest üleval ja põen ikka täiega. Näost jumala punane, ema küsis, kas mul on palavik. Täiesti võimalik, eks see eksamipalavik ole, mis muud.

*

Vaatasin praegu ühe tüdruku lõpukella pilte. Alles praegu jõudis mulle kõik kohale. Ma ei oska ühtegi sõna öelda, emotsioonid kasvasid üle pea. Nii hea ja vaba tunne on, aga samas väga kurb samuti. :(

Tirtsud toimetamas

*

Eile õhtul mõtles väike tibin, et nüüd on aeg selle suure ja koleda puuriga võidelda. Mitu tundi peksis peaga vastu luuki, et välja saaks. Mitu tundi näris võret, et ehk see siiski läheb katki. Mitu tundi jooksis ringi nagu pöörane ja siis lõpuks väsis ära. Jõupingutused ei kandnud vilja. Valge leidis, et torus on hea magada ning vaatas kogu seda tsirkust, kuidas õde märatseb, alt üles suurte silmadega.
Panin neile toidu alumisele korrusele, et nad ennast rohkem liigutaksid ja seal söömas käiksid, aga tüdrukud otsustasid ennast mitte paigast liigutada ja näitasid mulle, et nad on niivõrd kanged ja ei lähe alla ning üleüldse võivad nad oma junne ka süüa. Mul hakkas neist hale ja olin sunnitud ikkagi toidu kõrgemale tõstma.
Täna oli tolmuimemise aeg ja erinevalt meie teistest loomadest ei teinud rotid sellest undamisest eriti välja. Kui suurde tuppa jõudsin, jooksis kass minu tuppa peitu. Lõpuks enda tuppa tagasi jõudes avastasin, et kass istub ilusti puuri kõrval ja vaatab rottidega tõtt. Ajasin kassi ära ja võtsin oma hirmunud tirtsud sülle. Küll oli hea meel, et nende suur kangelane neid päästma tuli. Tükk aega istusid mul hõlma all, vahe peal pistsid nina välja ja uurisid ümbrust ning pugesid siis uuesti üksteisele kaissu. Üsna pea läks hirm üle ja siis arvas valge, et nüüd võiks ringi traavida: mööda käist üles, seljast üles ja alla, kaenla alla, kukla juurde, uuesti kaenla alla ja niimoodi päris pikalt, kuni ma ta lõpuks pusa alt kätte sain.
Sabad pesime ka täna puhtaks, sest pole eriti hea järsku mingi pissuse sabaga piki põske saada. Arvasin, et nad hakkavad rabelema, aga neile tundus see päris meeldivat.
Ja kõige lõpetuseks mainiks selle ka ära, et üks preilidest leidis, et just õde on kõige pehmem, kelle peale oma peput toetada.

Minu titebeebid

*

Lõpuks ometi sain oma kauaoodatud rotikesed. Lubasin, et kirjutan nende tegemistest. Alustaks siis algusest.
Esmaspäeval pidin 7-8 paiku rotude juures olema, aga nagu ikka, suutsin ma ära eksida. Hakkasime õega sõitma ja kui ma oma arust õigesse kohta olin jõudnud, selgus, et tegelikult on koht ikka väga vale. Muidugi pidid just sellel ajal olema maanteel mingid ümbersõidud ja keelumärgid. Ja nii me siis ekslesime kuskil Rapla kandis ringi. Jõudsime kruusateele, mis aina kitsamaks läks, majad kadusid aina rohkem ära ja mets läks tihedamaks. Mõtlesin, et no siia me nüüd jäämegi. Õnneks selgus, et oleme ikkagi õige tee peal. Natuke aega hiljem kohtusime lehmadega, kes tee peale seisma jäid ja minuga läbi esiklaasi tõtt vaatasid. Ühesõnaga me ei suutnudki õiget kohta üles leida ja Eva oli sunnitud meile vastu tulema. Saime oma pojakesed, rääkisime juttu ja tulime ära. Väike Statoili paus ja lõpuks kodus. Kell oli suhteliselt palju, kuid ma ei tahtnud oma pisikesi kohe puuri lükata ja siis magama minna. Nunnutasin ja kaisutasin neid pikalt, pikalt, enne kui raatsisin nad käest ära panna. Mina olin küll unine, aga nemad ei tahtnud puuris olla. Terve öö rippusid vist puuri küljes, sest hommikul ärgates olid nad sama koha peal, kuhu nad õhtul jäid.

Natuke pildimaterjali ka:



Tema võttis kohe asendi sisse ja keeldus sealt ära tulemast.

Tema siblis natuke ringi ja võttis lõpuks ka asendi sisse.

Hommikul istusid nad täpselt samades nurkades, kuhu nad õhtul jäid.

Teisipäeva hommikul oli nii raske kooli minna, terve päev mõtlesin ainult sellele, et saaks juba koju oma pisikeste juurde. Esimest korda said nad diivani peale, kus veetsime pool päevast. Uskumatu, kui erinevad võivad rotid olla. Eelmised ei tahtnud kuidagi puurist välja tulla ja kui ma nad lõpuks kätte sain ja väevõimuga välja tõstsin, et nad natukenegi joosta saaks, siis ainuke jooks, mida nad tegid, oli tagasi puuri. Uued rotid ei jõua aga ära oodata, et välja saaks ja alati tuleb mul nendega kakelda, et nad puuri tagasi panna. Jooksime ja mürasime diivanil. Nad olid nagu väikesed kutsikad, kes mu sõrmi ringiratast taga ajasid. Suhteliselt üllatav oli, et nad mängida tahtsid, sest eelmised ju ei tahtnud. Veel õppisin ma seda, et nad on ühed suured memmekad. Kordagi ei lasknud minust lahti ja kui tahtsin diivanilt püsti tõusta, jooksid nad ruttu mööda pusa üles, et ei peaks üksi jääma. Kui mängud mängitud said, siis tahtsid piskud tududa ja sättisid ennast minu selja taha kerra. Nii kui liigutasin, ärkasid nad üles ja ronisid mulle võimalikult lähedale. Kõige parem on muidugi pluusi alla pugeda ja seal istuda.

Teevad külakuhja.


Uus lemmikkoht. :D


Margiti hõlma all peidus.

Sealt on hea vaade.
Täna oleme juba natuke julgemad. Tumedam rotu saab ronimisega paremini hakkama, talle pole mingi probleem mööda mind edasi-tagasi turnida, aga heledam väsib poole tee peal ära ja jääb siis kuhugi tasku külge rippuma. Rääkides taskutest, siis täna kõndisime majas ringi samal ajal taskus istudes ja sealt välja piiludes. Käed on mul ka kõik ära küünistatud, sest kumbki ei taha puuri minna ja ronivad meeletu kiirusega mööda kätt välja tagasi. Jooksurattas võin ma ka ise joosta, neid see ei huvita. Selle asemel meeldib aga toru neile väga.

*

Eile mängisin sulgpalli ja täna on mul tagumik valus. Keegi seletaks, kuidas see võimalik on?

Kohe, kohe..

*

Neljapäeval oli minu elu viimane muusika tund. Tõsi ta ju on, et uue klassiga pole ma pooltki nii lähedane kui eelmise klassiga, aga siiski need kolm aastat midagi ikkagi loevad. See viimane tund, kui kõik laulsid, jäin ma lihtsalt mõttesse ja vaatasin oma klassi. Me ei suhtle omavahel väljaspool kooli eriti üldse, aga sellegipoolest on meil omamoodi klass. Vaatasin, kuidas Fred kõva häälega laulis, kuidas Andero jälle naeris ja nõmetses, kuidas Erkil bossipoos sees oli, kuidas Crissu oma ilusa särava häälega lõõritas, kuidas Melissa Tiinat pastakaga sügas jne. Kõik need kolm aastat on ikkagi mind osadega lähedaseks teinud ja siis sain ma mõnusalt tönnida jälle. Kurb ju, et edaspidi ei saa me Ankega tundide ajal kohvitamas käia, Maaraga väljas nurga peal käia, Crissuga klatšida, Rauli norida, Andero nõmedusi kuulata jne. Kogu aeg olen tahtnud, et kõik see läbi saaks ja nüüd ei julge ma mõeldagi sellele, et poolteist nädalat on veel tunde jäänud ja siis jooksevad kõik laiali ja kohtuvad alles eksamitel või hoopis lõpetamisel.

Väljas on ka juba kevade lõhn. Tõesti, kevadel on oma lõhn ja ma ei pea silmas sitahaisu, mis väljasulanud koertejunnidest tuleb. Nii mõnus on, õhtune õhk on nii pehme. Kohe tuleb Silver siia, nii ootan juba teda. :)