Minu titebeebid

*

Lõpuks ometi sain oma kauaoodatud rotikesed. Lubasin, et kirjutan nende tegemistest. Alustaks siis algusest.
Esmaspäeval pidin 7-8 paiku rotude juures olema, aga nagu ikka, suutsin ma ära eksida. Hakkasime õega sõitma ja kui ma oma arust õigesse kohta olin jõudnud, selgus, et tegelikult on koht ikka väga vale. Muidugi pidid just sellel ajal olema maanteel mingid ümbersõidud ja keelumärgid. Ja nii me siis ekslesime kuskil Rapla kandis ringi. Jõudsime kruusateele, mis aina kitsamaks läks, majad kadusid aina rohkem ära ja mets läks tihedamaks. Mõtlesin, et no siia me nüüd jäämegi. Õnneks selgus, et oleme ikkagi õige tee peal. Natuke aega hiljem kohtusime lehmadega, kes tee peale seisma jäid ja minuga läbi esiklaasi tõtt vaatasid. Ühesõnaga me ei suutnudki õiget kohta üles leida ja Eva oli sunnitud meile vastu tulema. Saime oma pojakesed, rääkisime juttu ja tulime ära. Väike Statoili paus ja lõpuks kodus. Kell oli suhteliselt palju, kuid ma ei tahtnud oma pisikesi kohe puuri lükata ja siis magama minna. Nunnutasin ja kaisutasin neid pikalt, pikalt, enne kui raatsisin nad käest ära panna. Mina olin küll unine, aga nemad ei tahtnud puuris olla. Terve öö rippusid vist puuri küljes, sest hommikul ärgates olid nad sama koha peal, kuhu nad õhtul jäid.

Natuke pildimaterjali ka:



Tema võttis kohe asendi sisse ja keeldus sealt ära tulemast.

Tema siblis natuke ringi ja võttis lõpuks ka asendi sisse.

Hommikul istusid nad täpselt samades nurkades, kuhu nad õhtul jäid.

Teisipäeva hommikul oli nii raske kooli minna, terve päev mõtlesin ainult sellele, et saaks juba koju oma pisikeste juurde. Esimest korda said nad diivani peale, kus veetsime pool päevast. Uskumatu, kui erinevad võivad rotid olla. Eelmised ei tahtnud kuidagi puurist välja tulla ja kui ma nad lõpuks kätte sain ja väevõimuga välja tõstsin, et nad natukenegi joosta saaks, siis ainuke jooks, mida nad tegid, oli tagasi puuri. Uued rotid ei jõua aga ära oodata, et välja saaks ja alati tuleb mul nendega kakelda, et nad puuri tagasi panna. Jooksime ja mürasime diivanil. Nad olid nagu väikesed kutsikad, kes mu sõrmi ringiratast taga ajasid. Suhteliselt üllatav oli, et nad mängida tahtsid, sest eelmised ju ei tahtnud. Veel õppisin ma seda, et nad on ühed suured memmekad. Kordagi ei lasknud minust lahti ja kui tahtsin diivanilt püsti tõusta, jooksid nad ruttu mööda pusa üles, et ei peaks üksi jääma. Kui mängud mängitud said, siis tahtsid piskud tududa ja sättisid ennast minu selja taha kerra. Nii kui liigutasin, ärkasid nad üles ja ronisid mulle võimalikult lähedale. Kõige parem on muidugi pluusi alla pugeda ja seal istuda.

Teevad külakuhja.


Uus lemmikkoht. :D


Margiti hõlma all peidus.

Sealt on hea vaade.
Täna oleme juba natuke julgemad. Tumedam rotu saab ronimisega paremini hakkama, talle pole mingi probleem mööda mind edasi-tagasi turnida, aga heledam väsib poole tee peal ära ja jääb siis kuhugi tasku külge rippuma. Rääkides taskutest, siis täna kõndisime majas ringi samal ajal taskus istudes ja sealt välja piiludes. Käed on mul ka kõik ära küünistatud, sest kumbki ei taha puuri minna ja ronivad meeletu kiirusega mööda kätt välja tagasi. Jooksurattas võin ma ka ise joosta, neid see ei huvita. Selle asemel meeldib aga toru neile väga.