Kohe, kohe..

*

Neljapäeval oli minu elu viimane muusika tund. Tõsi ta ju on, et uue klassiga pole ma pooltki nii lähedane kui eelmise klassiga, aga siiski need kolm aastat midagi ikkagi loevad. See viimane tund, kui kõik laulsid, jäin ma lihtsalt mõttesse ja vaatasin oma klassi. Me ei suhtle omavahel väljaspool kooli eriti üldse, aga sellegipoolest on meil omamoodi klass. Vaatasin, kuidas Fred kõva häälega laulis, kuidas Andero jälle naeris ja nõmetses, kuidas Erkil bossipoos sees oli, kuidas Crissu oma ilusa särava häälega lõõritas, kuidas Melissa Tiinat pastakaga sügas jne. Kõik need kolm aastat on ikkagi mind osadega lähedaseks teinud ja siis sain ma mõnusalt tönnida jälle. Kurb ju, et edaspidi ei saa me Ankega tundide ajal kohvitamas käia, Maaraga väljas nurga peal käia, Crissuga klatšida, Rauli norida, Andero nõmedusi kuulata jne. Kogu aeg olen tahtnud, et kõik see läbi saaks ja nüüd ei julge ma mõeldagi sellele, et poolteist nädalat on veel tunde jäänud ja siis jooksevad kõik laiali ja kohtuvad alles eksamitel või hoopis lõpetamisel.

Väljas on ka juba kevade lõhn. Tõesti, kevadel on oma lõhn ja ma ei pea silmas sitahaisu, mis väljasulanud koertejunnidest tuleb. Nii mõnus on, õhtune õhk on nii pehme. Kohe tuleb Silver siia, nii ootan juba teda. :)