Tirtsud toimetamas

*

Eile õhtul mõtles väike tibin, et nüüd on aeg selle suure ja koleda puuriga võidelda. Mitu tundi peksis peaga vastu luuki, et välja saaks. Mitu tundi näris võret, et ehk see siiski läheb katki. Mitu tundi jooksis ringi nagu pöörane ja siis lõpuks väsis ära. Jõupingutused ei kandnud vilja. Valge leidis, et torus on hea magada ning vaatas kogu seda tsirkust, kuidas õde märatseb, alt üles suurte silmadega.
Panin neile toidu alumisele korrusele, et nad ennast rohkem liigutaksid ja seal söömas käiksid, aga tüdrukud otsustasid ennast mitte paigast liigutada ja näitasid mulle, et nad on niivõrd kanged ja ei lähe alla ning üleüldse võivad nad oma junne ka süüa. Mul hakkas neist hale ja olin sunnitud ikkagi toidu kõrgemale tõstma.
Täna oli tolmuimemise aeg ja erinevalt meie teistest loomadest ei teinud rotid sellest undamisest eriti välja. Kui suurde tuppa jõudsin, jooksis kass minu tuppa peitu. Lõpuks enda tuppa tagasi jõudes avastasin, et kass istub ilusti puuri kõrval ja vaatab rottidega tõtt. Ajasin kassi ära ja võtsin oma hirmunud tirtsud sülle. Küll oli hea meel, et nende suur kangelane neid päästma tuli. Tükk aega istusid mul hõlma all, vahe peal pistsid nina välja ja uurisid ümbrust ning pugesid siis uuesti üksteisele kaissu. Üsna pea läks hirm üle ja siis arvas valge, et nüüd võiks ringi traavida: mööda käist üles, seljast üles ja alla, kaenla alla, kukla juurde, uuesti kaenla alla ja niimoodi päris pikalt, kuni ma ta lõpuks pusa alt kätte sain.
Sabad pesime ka täna puhtaks, sest pole eriti hea järsku mingi pissuse sabaga piki põske saada. Arvasin, et nad hakkavad rabelema, aga neile tundus see päris meeldivat.
Ja kõige lõpetuseks mainiks selle ka ära, et üks preilidest leidis, et just õde on kõige pehmem, kelle peale oma peput toetada.