*
13.mai

Tänane päev on pool tundi kestnud juba ja ma jõudsin just oma suure väsimusega koju. Suhteliselt ammu pole kirjutanud. Ma ütlen seda vist iga kord, kui sissekannet teen. Pühapäeva hommikul sai mul nädal aega oma uues kodus täis.

Esmaspäeva päeval läks elekter ära. Lõpuks, kui see tagasi tuli, selgus, et radikad ei hakka kütma ja vesi ei soojene samuti. Teisipäeva hommikul pidin eksamile minema ja nii ma siis esmaspäeva õhtul asjad kokku pakkisingi ja vanemate juurde sõitsin. Ilmselt oleks mul suhteliselt külm öösel hakanud ja üleüldse ma pidin ju ennast pesema ka kuidagi. Igatahes olid vanemad üllatunud, kui ma järsku natuke enne südaööd nende juurde sisse sadasin.

Teisipäeva hommikul laulis ema mulle sünnipäeva laulu ja mina hakkasin selle peale töinama. Eks üks peamine põhjus oli see, et terve nädal pidin ma harjuma üksi elamisega ja kuigi ma seda kellelegi ja ka endale tunnistada ei tahtnud, oli mul ikkagi suur igatsus oma pere ja loomade ja vana elamise järele. Igatahes jah.. sünnipäeva hommikul sain natuke aega töinata ja siis hakkasin eksamile sättima. Muidugi oli ka see mõte väga häiriv, et ma nüüd 19 olen ja järgmine kord on 1 asemel 2 ja tuleb juubel. Teisipäeva õhtuks olid kõik tordile kutsutud ja palutud. Õnneks või kahjuks ei ole meie suguvõsas sellist asja, et kõik ideaalselt läbi saavad ja kõik vanatädid, -onud, vanaemad, -isad, onud-tädid jne kokku roomavad ja siis hõisassaaa laulavad. Kaldun arvama, et ikkagi õnneks on see nii, sest mulle piisas juba sellest, et vanaema ja vanaisa tulid ning onu oma perega kohale ilmus. Sõime võileivatorti, siis läks vanaema lastega batuudi peale hõljuma ja kõigil oli nalja kui palju. Lõime šampuse klaase kokku, sõime magusat kooki ja olime niisama toredad ja siis hakkasime Silveriga minema. Krissu helistas just õigel hetkel, et õnne soovida, sest neil polnud parasjagu just mingeid erilisi plaane (vist) ja kutsusin nad enda juurde. Varsti pärast meie saabumist sõitis Mihkli uhke Honda maja ette ja rahvas oligi kohal. Mihkel andis mulle üllatusmuna, et ma ennast ikka üllatada saaks. Kert oli kaine rool, vaeseke pidi teed jooma. Rottidel oli ka pidupäev, sest tüdrukud lasid neil mööda oma turja ringi joosta ja kõige tipuks söödeti neile ka torti. Pällide töödud šampa lasime alla, siis võtsime minu ostetud šampuse, siis läksid kaks suurt siidrit, minul veel lisaks 2 smirnoffi ja ühe väikese gini purgi kiskusime ka lahti. Lõpptulemus oli see, et majaperenaine (ehk siis mina) oli jumala juua täis. Tegelikult mul ei olnud üldse plaanis oma sünnipäeva kuidagigi pidada, ma mõtlesin, et katsun sellest üldse mitte välja teha, aga näed ei õnnestunud mul see.

Kolmapäeva päeval tuli Silver Gilerat putitama ja selleks pidime ka meie targa poisi Truutsi kohale transportima. Tehtud nad midagi said ja liikuma hakkas see loom ka, aga kauaks, seda ma ei tea. Õhtul läksin Reelikale järgi ja vurasime kinno. Mis iganes selle filmi nimi ka ei olnud, päris kurb film oli teine. Seesamune Miley Cyrus mängis peaosas ja kui ma enne olen lugenud igasugust sitta tema kohta ja olen ikkagi üritanud neutraalseks jääda, sest ma ei tea temast mitte midagi ja miks ma peaks siis temast halvasti arvama. Täna teda kinolinal nähes mõtlesin ma, et aru ma ei mõista, mis temas ilusat on. Täiesti ohmu näoga oli. Sellegipoolest jään ma tema suhtes neutraalseks, sest ma ei tea endiselt temast mitte midagi. Nagu ma juba ütlesin, kurb film oli. Reelika ulgus pool filmi. Ta üritas seda küll vaikselt teha, aga isegi pimedas saalis sain ma aru, kui tal pisarad silma tulid, sest ta hakkas teistmoodi hingama. Vot see on see, kui inimesega 12 aastat suhelda – ei saa isegi salaja nutta enam. Igatahes.. nii.. Parkisime auto Norde Centrumi praklasse, sest enne oli nii, et tund aega parkimist tasuta ja pärast kümmet tõstetakse tõkked üles, siis sai nagu maksmata minema. Täna kinost tulles avastasime me, et need vennad kuskil kus iganes, kes neid asju otsustavad, on vist aru saanud, et kõik nahaalselt seal pargivad. Käisime siis Reelikaga pool parklat läbi ja otsisime väljapääsu, et maksma ei peaks. Kusjuures leidsime ka. Ühest kohast oleks ideaalselt minema saanud sõita, sest tee peale pandud kivi oli eest ära tõstetud ja äärekivi kõrgus põhimõtteliselt puudus. Mõte oli küll vinge meil, aga ikkagi olime me sellised kusikud ja maksime ausalt parkimise eest ning sõitsime tõkkepuu alt läbi, nagu ausad mehed kunagi. Mina ei tea, pärast on neil tibladel kuskil kaamerad ja siis üks päev vaatan enda „põgenemist“ kuskilt krimist või reporterist. Linnas sõitis päris palju osse. Ikka väga mitut autot nägime, mis oli paksult kutte täis topitud ja seal nad siis lehvitasid, tõmblesid ja lõugasid. Rõvedad, kui nii võib öelda. Mõtlesime siis ka Reelikaga veits trippida ja sõitsime niisama mööda Mustamäed ja Tondit ringi. :D Lõpuks sai Reelika koju ja mina oma koju põit tühjendama. Garaaži ei julgenud ma autot ajada, sest tahtsin ilgelt kiiresti majja saada ja sealt mitte välja tulla, sest siin ümbruses on ikka täiesti pime. Suht hirmus. :D Hetkel maja valve all ja hea julge on olla. Peaks endale vist koera võtma, need rotid ei haugu ju, kui varas tuleb.

Nüüdseks on tänane juba tund aega kestnud ja ma peaks magama minema, sest hommikul vaja Anke peale korjata ja küünde minna. Nii et eks ma siis mõne kuu pärast jälle kirjutan.