*

Eile hommikul kell 5 äratus. Kohvile ja pesema. 6 paiku äratasin Silveri üles. Asjad kokku ja ema juurde. 6.45 hakkasime sadamasse sõitma. Piletid olemas ja laevas. 8.00 laev väljus. 2 ja pool tundi sõitmist ja olime kohal. Hommikuse vihmase ilma tõttu olin teksades ja esimese asjana laevalt maha saades otsisime poe, kus seelik selga panna. Istusin kabiinis ja tirisin seelikut selga, kui järsku ema üle ukse kleidi viskas ja käskis proovida. Panin selga, ema tõmbas luku kinni ja opaaa, väga ilus, davai lähme ostame ära. Hind oli päris soolane ja üritasin alguses ikka vastu vaielda. Pealegi, mis kleidikandja mina olen. Ema ei suvatsenud mu hädaldamist kuulata ja vedas mu kassa juurde. Käskis müüal sildi küljest võtta ja nii me poest välja astusimegi. Esimest korda elus astun ma proovikabiinist otse õue, ilma et riided ära oleksin pidanud võtma. :D
Trippisime siis edasi. Vahe peal istusime maha ja tegime õlled-siidrid. Silver ütles, et läheb käib korra poes ära. Tuleb siis tagasi ja kaugelt vaatan, et mingi kotike on tal kaasas. Lähemale jõudes näen, et koti peal on kirjas Guess. Mõtlen siis, et mis jama ta nüüd ostis. Tuleb minu juurde ja võtab kotist välja üli-üliiii ilusa guessi käeketi. Mulle. MULLE! Appi, see on nii ilus. Samas olin ma ta peale pahane, et ta nii palju raha mu peale kulutas, aga ta ütles, et talle meeldib, kui ma õnnelik olen. Ühesõnaga see on nagu mega armas. Mulle nii meeldib. :)
Päeva lõppedes olid Silveril mõlemad käed paksult kotte täis. Vaeseke pidi meie asju tassima nagu ori. Palusime küll emaga, et ta mõned kotid meile annaks, aga ta ei olnud nõus. Sadamasse jõudes hakkas mu selg ropult valutama. Alguses turi ja siis terve selg. Mõtlesin, et see on raske käekoti tassimisest, aga nüüd ma ei teagi, millest see tekkis. Laeva jõudes läks valu hullemaks. 2 ja pool tundi jälle sõitu ja jõudsime Tallinna. Isa tuli järgi ning tema sõidustiil on ka selline, et kaasreisijad veerevad nagu sitakäid mööda autot ringi. Põhimõtteliselt terve tee ma nutsin, sest selg nii valutas. Vanemate juurde jõudes võtsime oma auto ja Silver sõitis koju, sest mina ei saanud. Kodus tuli mul räige nutuhoog peale, sest selg tegi hirmsasti valu ja ma tundsin ennast nii abituna, sest ma ei suutnud mitte midagi teha. Räige närvivalu lihtsalt... väga valus. :S Hommikul ärgates oli selg ikka valus. Ärkasin üles, jõin kohvi ja tundsin, et ikka veel on uni. Magasin, magasin.. vahe peal tegin silmad lahti ja niimoodi vahelduva eduga magasin kella praeguseni. Silver koristas niikaua ja võttis mu kõnesid vastu. Pidime Maaraga trenni minema, aga ilmselgelt ma seda täna ei suuda, sest ausaltöeldes ma ei tea isegi, kuidas ma praegu vetsu lähen, sest siiani tõstis Silver mind voodist püsti, aga nüüd olen ma üksi. Miks ta ära läks.. :S Samas ma saan aru, ta pole juba ammu kodus käinud. Räägin emaga, äkki tuleb teeb mulle voodi ära ja toob midagi head süüa. Tõesti abitu tunne on, midagi teha ei suuda. Andke mulle kosmodisk.