*

Laupäeval käisime driftil. Nii räigelt palav oli, et ma ausalt mõtlesin, et kukun kokku. Kogu seal oldud aja keskendusin ma sellele, et mu enesetunne paremaks läheks, nii et drifti vaatamine jäi tagaplaanile. Nägime Kerti oma pundiga, Olavi tuli ka sinna. Enamuse kaasa võetud joogiveest tühjendas Silver minu krae vahele. Üle poole ajast istusin ma turban (tema särk) peas. Ühesõnaga HALB, väga halb ilm, liiga kuum. Õhtul pidime veel randa minema, aga selleks ajaks olime juba liiga väsinud ja Gretel pea valutas. Sõitsime siis Tallinna poole, kui Olavi helistas. Allu pani matsu. MISMÕTTES? Ta sai surma. MISMÕTTES? Ma ei pannud tähelegi, kui jalg gaasipedaalilt ära vajus ja kiirus vähenema hakkas. Silver käskis mul roolist ära tulla ja Ragnar sõitis ise edasi. Olavi oleks muidugi võinud küsida, ega ma roolis pole. Sellise uudise kuulmine oleks võinud meil ka õnnetusega lõppeda. Ma ei suuda siiamaani seda mõista. Miks see juhtuma pidi? Alguses arvasin, et see on loll nali. Koju jõudes vaatasime netist reporterit ja oligi nii. Karm reaalsus - see polnud loll nali.

Esmaspäeval sõitsime sellest ristmikust üle. Olavi oli oma tüdrukuga seal. Läksime ka. Nii palju küünlaid oli sinna viidud. Lilled ja ka tema pilt. Mõtlesin, et kas saab olla veel midagi südantlõhestavamat vanematele, kes oma lapse matma peavad. Mida see vaene ema küll läbi elab...

Eile tuli Eva oma šampoonile järgi. Rääkis, et ka tema viis küünla Allu surmakohale.

Täna läheme Evaga kaupsi. Nüüd ootan juba viimased 2 tundi, et ta ärkaks. Pean ta vist ikkagi üles ajama.

Laupäeval on Eeriku ja Kaljula sünnipäev. Nii hea, pole ammu neid näinud.