Ja ta kriipis küüntega näo verele

*
Sõidame emaga postkontorisse pakile järgi. Ema pargib auto oma tavapärasesse kohta ning palub mul seal oodata. Ta saab vaevalt uksest välja astuda, kui mingi habetunud mees meie auto poole tuleb ja nagu muuseas läbi ukse hõljub. Siis patseeris ta veel natuke aega meie läheduses ja otsustasime auto mujale parkida, igaksjuhuks. Sõitsime 200 m edasi ning peatudes nägime, et üks mees oli aiaposti külge aheldatud. Tal oli jäme kett kaelas ning ta oli üleni higine, must ja kurnatud. Lamas näoga vastu maad. Ka sinna ei tahtnud me parkida, sõitsime veel edasi. Natukese aja pärast pidurdasime järgmise aia juures, kuhu samuti mingi mees kinni oli seotud. Tal oli kett ümber kaela ning käed-jalad kinni kleebitud. Mingisugune pikkade sassis juustega naine oli mehe ette laua toonud ning istus seal laual, eidel endal olid küüned nagu kullil. Pikad ja teravad ning ta kriipis nendega mehe nägu. Mees karjus, verd lendas. Olime emaga väga šokeeritud ning korraga seisime me keset tänavat, autot polnud. Meile jalutasid vastu verised inimesed, iga teine nägi välja nagu zombie. Igast ilmakaarest tuli keegi, kes tahtis sind noaga susata või muidu vigastada. Rahmeldan, pisarad voolavad, ÄRKAN! Hei, me elame veel enamvähem normaalses maailmas.

Peldiku peategelane

*
Mina olengi teise korruse peldiku peategelane.
Sain siis täna kahe esimese tunni ajal oma joonestamise tööd valmis, tegin ka Rolcile veel töö ära, sest teine oli nii saamatu olemisega, et kahju hakkas kohe. Vahetund ei olnud veel alanud, kuid mul polnud midag teha. Läksime siis õue ja pärast seda tuiasime niisama ringi. Lõpetasime tüdrukute WC juures, kus ma üritasin Rolci vetsust välja saada, sest mul endal oli juba põis maani ja kui keegi oleks teda seal näinud, siis oleks ta raudselt jälle õiendada saanud nagu eelmine kord. Välja ma ta sealt lõpuks sain ning ukse ka pauguga kinni lükkasin, kuid lahti see enam ei tulnud. Rolc läks siis töömeest otsima, kuid selgus, et tüüp magab alles kuskil kodus. Õppealajuhataja helistas siis töömehele ja ei läinudki väga kaua, kuni ta tuli. Selle ajaga jõudis Rolc muidugi ust lammutada nii et terve ilm oli pilpaid täis, kuid mina ei tahtnud pärast ust kinni maksta ja nii me siis ootasime töömeest. Selleks ajaks oli juba vahetund ja kui ma lõpuks peldikust välja sain, siis oli seal päris palju silmapaare, kes mind jälgisid. Päeva lõpu poole tuli üks väike tüdruk õues minu juurde ja küsis, kas ma olengi see, kes pellerisse kinni jäi. Milline kogemus tõepoolest... see polnud tegelikult üldse naljakas lõpuks.
Ülejäänud päev möödus tavaliselt nagu ikka, kahe viimase tunni ajal hakkasime poiste ja Ankega pudelit mängima.

Matemaatikast saime varem minema, sest õps tahtis koju minna. Läksin siis garderoobi ja jäin koos Marekuga sinna passima. Tema ootas oma sõbrakest ja mina tegin niisama aega parajaks.

Marek:"Mis täna teed siis? Jooma?"
Mina:"Eip, Rauno juurde." - Endal muidugi nägu õitses peas samal ajal. :D

Rääkisime siis niisama veel juttu ja hakkasin lõpuks minema.

Marek:"Harrastage siis ikka turvaliselt vms."
Mina:"Ära muretse, mul on kõik olemas."

Jalutasin vaikselt sinna, kuhu ema pidi järgi tulema. Ootasin kümme minutit, ema ei tulnud. Ootasin veel kümme minutit ja ikka ei kedagi. Ootasin siis veel mõned minutid ja minu poole kõnnib Marek. Kõnnib otse minu poole.

Marek:"On sul ikka või? Ma võin sulle anda mõne kondoomi."

Hakkasime mõlemad naerma ja siis pidin juba auto peale minema.
Kuiiii hoolitsev ta ikka on, eksole. Nagu mõni issi mul. :D

Mul läks suuremaks

*
Marek:"Mul läks suuremaks, kui ma selle poisi hot-dogi nägin."

Mõelge teie, mis tahate, aga tegelikult oli asi nii, et meil oli kõht tühi.
Vedelesime Marekuga inglise keele tunnis. Nagu alati, tema võttis kapi pealt väikese roosa padjakese ja magas selle otsas. Tavaliselt pakub ta seda mulle ka, aga seekord ei olnud ta kodus ööbinud ja oli tõesti väsinud. Mina üritasin õpetajat kuulata ja kaasa teha. Ainuke ühine asi oli meil tühi kõht. Kumbki polnud jõudnud hommikul eriti midagi süüa. Algas vaba tund, jalutasime Marekuga Statoili poole ja meile tuli vastu üks poiss, kellel oli hot-dog käes. Rääkisime samal ajal mingisugusest asjast, mille peale ma ütlesin, et mul läks söögiisu väiksemaks. Selle peale ütleski Marek, et tal läks just suuremaks, kui ta selle poisi hot-dogi nägi. No eks tühja kõhuga lähebki toitu nähes söögiisu veel suuremaks ju. Igatahes ostsime oma kohvid ja muud vidinad ära ning jalutasime tagasi kooli poole. Tegime vahepeatuse kuskil maja ees ja istutasime ennast pinkide peale. Sõime ja jõime, päike soojendas meid ja üleüldiselt oli mõnus olla. Kõiksugu maailmaasjad said ka läbi arutatud. Ja siis oligi juba aeg kooli tagasi minna.

Ühesõnaga suhteliselt mõnus on meil seal koolis ja veel mõnusamad on inimesed. Järjekordselt on mul oma klassiga vedanud, juba kolmandat korda. Eesotsas siis poistega, kellega ma tõesti miljon korda paremini läbi saan ja kellega mul mitmeid kordi rohkem jututeemat on. Sorry, ma ei viitsi tõesti päevast päeva rääkida moest, meikimisest, klatšida või mõttetut tibinaeru endast välja suruda. Palju põnevam on ju rääkida autodest või siis arutada poistega probleeme, sest nende vaatenurk on hoopis teistsugusem.

Türisalu pank

*
Õpetaja:"Nii, mulle aitab, andke lahutus sisse. Mina ei saa rääkida, kui teie omavahel räägite."
Erki:"Me tegelt mõtlesime ja arutasime siin litsimaja häid külgi."
Õpetaja:"Noh eks tal ole oma häid külgi tõesti, mõni mees jätab tänu sellele võib-olla Türisalu pangalt alla sõitmata."

Kana ja blondiin

*

"Mis vahe on kanal ja blondiinil? - Kana istub vähemalt rahulikult munade peal."

Vot sellise "killu" käis mu 12-aastane õde mulle välja. Tekib küsimus, mida seal koolis õpetatakse :D

Turts

*

Hans says (17:36):
Viska kohe maha! Tere! Ära topi kõike ninna omale!!!

Jah, Hans alustab alati vestlusi väga omapäraselt. :D Täna oli siis nii, et vahetunnis välja minnes hakkas järsku päike paistma ja mul kohe üldse ei olnud tahtmist tundi minna. Pinnisin natuke aega Rolci, et me tunni üle laseks ja ma sain hakkama sellega. Me ei tee seal sibulakeele tunnis kunagi nagunii mitte midagi ja ma tõesti tahtsin väljas olla. See sai mulle aga saatuslikuks. Me kõik juba teame, et mina käin koolis nagu Londoni suvitaja, kõige rohkem teab seda mu ema, sest ma saan igal hommikul mõnusa peapesu, et ma jopet ei kanna. Väljas on ju plusskraadid, vabalt saab ju väikese jakikesega ainult käia. Tegelikult ma tean seda väga hästi, et haigused ei hüppa kivilt kivile, vaid inimeselt inimesele. Nagu Hans juba ütles, siis toppisin ma selle endale ninna. Nüüd istungi koos sellega ja see ei lähe ära. Nohust räägin, kui sa veel aru ei saanud. Üldiselt oli täna jälle väga lahe, meil on iga päev lõbus. Ja see on põhiline, see tekitab tahtmise koolis käia.

Natuke aega tagasi helises mul telefon ja ma vastasin võõrale numbrile. Tuli välja, et helistajaks oli see sama Kaido, kes mulle juba varem helistanud on, keda ma ei tunne absoluutselt, keda ma näinud pole ja ma ei kujuta ette, mida kuradit ta minust tahab. Mingi täiesti võõras tüüp, kes sai mu numbri kuskilt kelleltki ja räägib, et on mind enne näinud. Lubas isegi täna Luigele sõita, et minuga kokku saada. Huvitav, kas tal endal pole imelik? Miks ma peaks üksi kokku saama mingisuguse võõra inimesega, kelle vastu mul isegi huvi pole? Ta peaks vist täisealine olema. Seda kahtlasemalt see "Saame kokku" mulle kõlab. Ma ei helista ju mingisugusele võõrale poisile ja ei nuia kokkusaamist, see oleks lame. Väga väga nõme värk. Kes see kurat mu numbrit jagab???

Põnnid

*Uued ilmakodanikud on ju alati jumalikult armsad, hoolimata sellest, kas nad on oodatud või mitte. Nii tillukesed ja süütud. Iga tüdruk unistab kindlasti sellest, et temast saaks kunagi hea ema ning ta lapsed oleksid terved. Emainstinkt võib juba varakult välja lüüa, kuid kas on ikka vaja võimalikult vara emaks saada? Ma arvan, et kõigepealt tuleb käia koolis ja nautida seda, et sa ise veel laps oled. Esmalt tuleb haridus omandada, siis ennast majanduslikult normaalsele järjele saada ja vot nüüd võib alles pere ja laste peale mõelda. Töötamise all ma ei pea silmas seda, et sa raiskad kogu oma elu karjääri peale, sest mida aeg edasi, seda raskem on teostada mõtet perekonnast. Majanduslikult heal järjel tähendab minu jaoks seda, et sa suudad nii ennast kui ka oma last üleval pidada. Mina arvan vähemalt nii. Samas ma tohutult respekteerin seda, et kui tõesti juhtub see UPS ja tüdruk jääb rasedaks, siis ta kõigest hoolimata sünnitab selle lapse, armastab teda ning ta perekond toetab teda. Kuidas juhtub aga UPS, see mulle kohale ei jõua. Mingigi vastutustunne peaks inimestel olemas olema. Aga ma ei peagi kõigest aru saama alati.

Sellel teemal tahtsin ma kirjutada sellepärast, et see oli täna aktuaalne. Siinkohal siis ka õnnitlused noorele emale ja tema pisikesele tütrele, kes täna ilmavalgust nägi. :)

Llamadas perdidas

*
Nädala selgroog ongi murtud, edasi liigub aeg kiiremini. Samas ei saaks kurta, 2. nädal on juba poole peal ja tunne on, nagu oleks alles eile aktusele läinud. Samamoodi on kuupäevadega. Rasmus ütles õigesti, et kuni kümnendani liigub aeg veel enamvähem talutaval kiirusel, aga kui arv juba kahekohaliseks läheb, siis ongi juba 20 ja lõpuks 30 käes ja kuu saabki läbi. Kuidas kellelegi tegelikult, mina jagan temaga arvamust. Vaadates teisi ja siis ennast ja üldse kogu elu-olu, siis on aeg tõesti väga kiiresti liikunud. Kuid tegelikult alustasin ma selle sissekande kirjutamist hoopis muudel põhjustel.

Isegi Murphy ütles, et kui midagi persse minna saab, siis ta ka läheb. Ja nii ongi. Samamoodi on ka näiteks see, et kui ma magada tahan, siis kindlasti keegi peab mind segama. Miks keegi ei helista mulle siis, kui ma ärkvel olen? Miks siis keegi huvi mu vastu ei tunne? Ma ei jõua kahte minutitki magada, kui keegi juba helistab. Miks just siis on kõikvõimalikel erinevatel inimestel mind kätte vaja saada? See hakkab juba nii tavaliseks muutuma, et ma uinun telefonivibratsiooni saatel. Andke andeks, ma tõesti ei jaksa ennast voodist välja ajada, kui ma just olen planeerinud väikest puhkust pikast koolipäevast. Ja ma ei maga tavaliselt koos telefoniga, sest elu on näidanud, et sellest ei tule midagi välja. Esiteks äratab see mind ikkagi ülesse, kui ta kõrva ääres pläriseb. Kui telefon toa teises otsas on, siis pole see vibra üldse häiriv. Teiseks olen ma ikkagi sunnitud telefonile vastama, kui ma juba silmaluugid niikuinii lahti teen, aga elu on ka seda näidanud, et mõistus magab veel edasi ja seega ei saa ma midagi tavaliselt aru, kui ma telefoniga räägin ja pärast isegi ei mäleta, et ma kellegagi rääkinud oleksin. Nii et ma ei teagi nüüd... selle asemel, et pärast kolmandat korda ka neljas kord helistada, saatke parem sõnum, sest pärast kolmandat korda peaks juba kohale jõudma, et ega ma suure tõenäosusega ikka ei vasta küll. Nii tekib mul ka vähem neid Llamadas perdidasid. :)

Ja nii muuseas mainin selle ka ära, et uue lõhna sain täna. Midagi teistsugust siis vahelduseks, päris hea on...

I remember when we kissed. I still feel it on my lips.

*
Küll on kena emoteemaline pilt. Sorry, ei leidnud midagi paremat. Tegelt tahtsin vihmast kirjutada. Samas tahtsin jällegi endast kirjutada. Konkreetselt pole aga kummastki midagi kirjutada. Ma oleksin nagu muust maailmast eraldatud. Seisan nagu pooletoobine väljas vihma käes ja vahin taevasse. Ma ei tea, mida ma vaatan, pole tähti, pole kuud. Ma ei vaatagi midagi. Lihtsalt seisan ja tunnetan jahedaid vihmapiiskasid, mis mu näole langevad. Hea on lihtsalt olla.

I

*

I remember when we kissed
I still feel it on my lips
The time that you danced with me
With no music playing
I remember those simple things
I remember 'till I cry

..

*

I'm only up when you're not down
Don't wanna fly if you're still on the ground
It's like no matter what I do
You drive me crazy half the time
The other half I'm only trying to let you know
That what I feel is true
I don't wanna live without you

.

*

Come on baby we ain't gonna live forever
Let me show you all the things that we could do
You know you wanna be together
And I wanna spend the night with you
With you
Come with me tonight
We could make the night last forever

Lets pretend you're mine
We could just pretend, we could just pretend
You got what I like
You got what I like, I got what you like
Oh come on
Just one taste and you'll want more

Nädal sai läbi

*
Ongi nädal läbi, üllatavalt kiiresti kusjuures. Koolis midagi erilist ei ole veel toimunud. Õpikuid pole, töövihikuid pole, tunde pole, midagi pole. Okei tunnid on, aga seal passime tühja ja tassime laudu. Tutvume uute õppeainete ja õpetajatega. Iga vahetund vean ma ennast naeru saatel vaevaliselt ukseni, siis vean ennast õue, seal naeran ja jälle vean ennast naeru saatel koolimajja tagasi. Ja nii on iga vahetund, päevast päeva. Rolc pigistab mul seda naerusoolikat lihtsalt liiga kõvasti. Natuke veel ja ma naeran endale tohutud kõhulihased ette. :D Keemia tunnis teeme omal algatusel katseid - põletame zippo kohal mu juuksekarvu. Inimese õpetuses saime teada, et inimene elab kauem, kui ta naerab. Selle peale tekkis mõnel vennal küsimus, mitmesaja aastaseks mina siis elan. Ei aga üleüldiselt on suht tore. Saime juba kümnendike nimekirjast endale oma personaalse rebase valida. Sain mingi tšiki, no kuidas ma sellist retsin, öelge mulle. Kahju hakkab teisest ju. Joonistan talle armsa nina ja vurrud ja ongi valmis. Ei raatsi teda koledaks teha. :D

Millalgi hakkas reede ka. Mul pole 3 kuud reedet eksisteerinud ja ma ei mäletanudki enam, mis tunne see on, kui saad koolist vabaks ja on reede. Ei täitsa mõnus tunne iseenesest. Väiksed õlled, ei midagi suurt. Laupäeval käisin Eva juures. Vaeseke on haigeks jäänud. Võtsin siis pudeli veini kaasa ja hakkasime limpsima seda. Alguses läks kohe väga raskelt jook alla, aga pärast muutus asi juba paremaks. Lõpuks oli juba nii hea, et polnud üldse hea. Plaan oli veel välja minna, aga ma ei suutnud. Kõne emale, auto järgi ja koju minek. Hommikul sain teada, miks mu tossud läbimärjad on. Seda selle pärast, et ma ei suutnud ümber lombi kõndida, vaid astusin täpselt lompi sisse. Autos tögas isa mind ja ütles, et tahab Eva isa numbrit, et mis see olgu siis, tema tütar joodetakse täis. Selle peale olin ma öelnud, et Eval pole isa, tal on kaks ema. Wtf nagu? Ja siis tegin ma sõidu ajal akna lahti ja olin öelnud, et kahju, et siin mente praegu pole, muidu sülitaks neile esiklaasi peale. Ning siis veel igasuguseid huvitavaid asju, millest ma siin rääkima ei hakka. Vanematel oli vähemalt lõbus kojusõit ja hommikul said nad ka minu üle naerda. Ei fun fun.. Ma ütlesin ju, et mulle vein ei maitse. :/