Peldiku peategelane

*
Mina olengi teise korruse peldiku peategelane.
Sain siis täna kahe esimese tunni ajal oma joonestamise tööd valmis, tegin ka Rolcile veel töö ära, sest teine oli nii saamatu olemisega, et kahju hakkas kohe. Vahetund ei olnud veel alanud, kuid mul polnud midag teha. Läksime siis õue ja pärast seda tuiasime niisama ringi. Lõpetasime tüdrukute WC juures, kus ma üritasin Rolci vetsust välja saada, sest mul endal oli juba põis maani ja kui keegi oleks teda seal näinud, siis oleks ta raudselt jälle õiendada saanud nagu eelmine kord. Välja ma ta sealt lõpuks sain ning ukse ka pauguga kinni lükkasin, kuid lahti see enam ei tulnud. Rolc läks siis töömeest otsima, kuid selgus, et tüüp magab alles kuskil kodus. Õppealajuhataja helistas siis töömehele ja ei läinudki väga kaua, kuni ta tuli. Selle ajaga jõudis Rolc muidugi ust lammutada nii et terve ilm oli pilpaid täis, kuid mina ei tahtnud pärast ust kinni maksta ja nii me siis ootasime töömeest. Selleks ajaks oli juba vahetund ja kui ma lõpuks peldikust välja sain, siis oli seal päris palju silmapaare, kes mind jälgisid. Päeva lõpu poole tuli üks väike tüdruk õues minu juurde ja küsis, kas ma olengi see, kes pellerisse kinni jäi. Milline kogemus tõepoolest... see polnud tegelikult üldse naljakas lõpuks.
Ülejäänud päev möödus tavaliselt nagu ikka, kahe viimase tunni ajal hakkasime poiste ja Ankega pudelit mängima.

Matemaatikast saime varem minema, sest õps tahtis koju minna. Läksin siis garderoobi ja jäin koos Marekuga sinna passima. Tema ootas oma sõbrakest ja mina tegin niisama aega parajaks.

Marek:"Mis täna teed siis? Jooma?"
Mina:"Eip, Rauno juurde." - Endal muidugi nägu õitses peas samal ajal. :D

Rääkisime siis niisama veel juttu ja hakkasin lõpuks minema.

Marek:"Harrastage siis ikka turvaliselt vms."
Mina:"Ära muretse, mul on kõik olemas."

Jalutasin vaikselt sinna, kuhu ema pidi järgi tulema. Ootasin kümme minutit, ema ei tulnud. Ootasin veel kümme minutit ja ikka ei kedagi. Ootasin siis veel mõned minutid ja minu poole kõnnib Marek. Kõnnib otse minu poole.

Marek:"On sul ikka või? Ma võin sulle anda mõne kondoomi."

Hakkasime mõlemad naerma ja siis pidin juba auto peale minema.
Kuiiii hoolitsev ta ikka on, eksole. Nagu mõni issi mul. :D