Ja ta kriipis küüntega näo verele

*
Sõidame emaga postkontorisse pakile järgi. Ema pargib auto oma tavapärasesse kohta ning palub mul seal oodata. Ta saab vaevalt uksest välja astuda, kui mingi habetunud mees meie auto poole tuleb ja nagu muuseas läbi ukse hõljub. Siis patseeris ta veel natuke aega meie läheduses ja otsustasime auto mujale parkida, igaksjuhuks. Sõitsime 200 m edasi ning peatudes nägime, et üks mees oli aiaposti külge aheldatud. Tal oli jäme kett kaelas ning ta oli üleni higine, must ja kurnatud. Lamas näoga vastu maad. Ka sinna ei tahtnud me parkida, sõitsime veel edasi. Natukese aja pärast pidurdasime järgmise aia juures, kuhu samuti mingi mees kinni oli seotud. Tal oli kett ümber kaela ning käed-jalad kinni kleebitud. Mingisugune pikkade sassis juustega naine oli mehe ette laua toonud ning istus seal laual, eidel endal olid küüned nagu kullil. Pikad ja teravad ning ta kriipis nendega mehe nägu. Mees karjus, verd lendas. Olime emaga väga šokeeritud ning korraga seisime me keset tänavat, autot polnud. Meile jalutasid vastu verised inimesed, iga teine nägi välja nagu zombie. Igast ilmakaarest tuli keegi, kes tahtis sind noaga susata või muidu vigastada. Rahmeldan, pisarad voolavad, ÄRKAN! Hei, me elame veel enamvähem normaalses maailmas.