*
Nädala selgroog ongi murtud, edasi liigub aeg kiiremini. Samas ei saaks kurta, 2. nädal on juba poole peal ja tunne on, nagu oleks alles eile aktusele läinud. Samamoodi on kuupäevadega. Rasmus ütles õigesti, et kuni kümnendani liigub aeg veel enamvähem talutaval kiirusel, aga kui arv juba kahekohaliseks läheb, siis ongi juba 20 ja lõpuks 30 käes ja kuu saabki läbi. Kuidas kellelegi tegelikult, mina jagan temaga arvamust. Vaadates teisi ja siis ennast ja üldse kogu elu-olu, siis on aeg tõesti väga kiiresti liikunud. Kuid tegelikult alustasin ma selle sissekande kirjutamist hoopis muudel põhjustel.
Isegi Murphy ütles, et kui midagi persse minna saab, siis ta ka läheb. Ja nii ongi. Samamoodi on ka näiteks see, et kui ma magada tahan, siis kindlasti keegi peab mind segama. Miks keegi ei helista mulle siis, kui ma ärkvel olen? Miks siis keegi huvi mu vastu ei tunne? Ma ei jõua kahte minutitki magada, kui keegi juba helistab. Miks just siis on kõikvõimalikel erinevatel inimestel mind kätte vaja saada? See hakkab juba nii tavaliseks muutuma, et ma uinun telefonivibratsiooni saatel. Andke andeks, ma tõesti ei jaksa ennast voodist välja ajada, kui ma just olen planeerinud väikest puhkust pikast koolipäevast. Ja ma ei maga tavaliselt koos telefoniga, sest elu on näidanud, et sellest ei tule midagi välja. Esiteks äratab see mind ikkagi ülesse, kui ta kõrva ääres pläriseb. Kui telefon toa teises otsas on, siis pole see vibra üldse häiriv. Teiseks olen ma ikkagi sunnitud telefonile vastama, kui ma juba silmaluugid niikuinii lahti teen, aga elu on ka seda näidanud, et mõistus magab veel edasi ja seega ei saa ma midagi tavaliselt aru, kui ma telefoniga räägin ja pärast isegi ei mäleta, et ma kellegagi rääkinud oleksin. Nii et ma ei teagi nüüd... selle asemel, et pärast kolmandat korda ka neljas kord helistada, saatke parem sõnum, sest pärast kolmandat korda peaks juba kohale jõudma, et ega ma suure tõenäosusega ikka ei vasta küll. Nii tekib mul ka vähem neid Llamadas perdidasid. :)
Ja nii muuseas mainin selle ka ära, et uue lõhna sain täna. Midagi teistsugust siis vahelduseks, päris hea on...
kolmapäev, 10. september 2008
Llamadas perdidas
Postitaja: M. kell 23:24:00
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
6 kommentaari:
Mina lõhnu ei kasuta, aga helistamise koha pealt ütlen, et vähemalt selles osas on hea, et mul eriti sõpru ei ole. Võin rahulikult magada, telefon padjakõrval ja loomulikult sees. Muidugi juhtub ka värke, et keegi helistab ja ma pean talle Selgis'tama, et ei ole mõtet öelda, et magagu ma edasi, ta helistab hiljem. Ma lihtsalt ei jää magama, kui mind on üles aetud ja siis olen ma vahel ikka parajalt vihane, aga jutu räägin ikka ära. Lisaks on mul enamasti räägitud jutt meeles
Miks sa lõhnu ei kasuta? Meestelõhnad on ju ülihead.
Ma ei tunne vajadust ehtida end võõraste sulgedega, või noh, ebaloomulike lisanditega. Riiete suhtes teen muidugi erandi. Deodorant on mul ka lõhnata. Kui mu kehal on kellegi jaoks ebameeldiv lõhn, saab ta sellest varem või hiljem teada
Loodetavasti sa siis pesed ennast regulaarselt vähemalt. :D
No ma arvan küll, aga ega koerad niisama inimesi ei nuusi. Ma ei tea, kui teised inimesed ei tunne kehalõhnu, siis võib-olla on mul lihtsalt terav nina. Ma ju ikkagi koera-aastal sündinud
Ok.
Postita kommentaar