Fucking fuck

*

Ma leidsin, et ehk on nii kõige parem, et kirjutan vahetult pärast seda, kui mõttepomm mu peas plahvatanud on. Lasen kõik endast välja ja ei loe enam seda, mille kord kirja olen pannud, sest sedasi imeksin ma kõik jälle endasse. Uskumatu, kui kergeks vahel olemine läheb, kui oled saanud kirjutada.
Ühesõnaga on see juba nagu aamen kirikus, et iga jumala päev lõppeb mingi sitaga. Iga fucking õhtu lähen ma magama sita tujuga. Mis kuradi needus see on, et rahulikult elada ei saa? Kas selleks mul need närvirakud ongi, et neid kulutada? Või üldse.. mida ma ajan nagu. Persse küll. Esmaspäeva õhtu - tüli, teisipäeva õhtu - tüli, kolmapäeva õhtu - sitad uudised, neljapäeva õhtu - tüli. Pühapäeva õhtu - tüli. Ainult reede ja laupäeva õhtul tunnen ma, et lõpuks ometi on rahu majas ja mu tuju on natukenegi sellelähedane, et ma saaksin nimetada oma olemist õnnelikuks. Ei ma ei väidagi, et ma õnnelik poleks, mul on ideaalne poiss, mul on sõbrad ja pere ja plaplapla, aga ma räägin sellest, et miks kurat peab iga jumala päev lõppema suure karjumise ja riidlemisega. Mis kurat inimestel, kaasaarvatud minul endal, viga on, et olla ei oska? Miks kurat noh? Miks ma pean iga õhtu voodisse halva tujuga minema? Miks ma ei võiks enne magamajäämist mõelda, et küll oli hea päev. Muidugi oli, päev täis naeru ja nalja ja muud kama, aga lõppkokkuvõttes mäletad sa ikkagi ainult seda, mis just HETK TAGASI juhtus. Igatahes sain ma nüüd öelda, mida ma arvan. Ja sina seal, kes sa isegi julged mõelda, et on pubekas, vingub ja viriseb, kui halb elu tal on, siis tead mind ausalt ei koti su arvamus, ära loe, kui ei meeldi ja mine türa situ segaseks ennast ja kärva maha.

Mis saab?

*

Kell on kergelt pool üks öösel juba, istun nagu äbarik oma sooja teki sees ja mõtlen, kes ma olen praegu ja tulevikus. Huvitav, milline vanaema ma olen? Kas ma püüan ka iga hinna eest lastelastele kommiraha pihku suruda, kuigi nad mulle vastu puiklevad ja naeratades ütlevad:"Vanaema, pole vaja." Ma tean ju ise väga hästi, kui vastik see on, kui sulle niimoodi raha antakse. Minu vanavanaema, kui ta veel elas, andis mulle ja minu õele alati raha. Milleks? Mul tekkis iga kord tunne, et ma olen talle nüüd võlgu. Iga Koidula pani mind tundma, nagu ma peaks talle nüüd kordades rohkem süüa tegema ja tema rohumajandust jälgima. Muidugi ma tegin talle süüa, ma andsin talle rohtu, istusin tema voodiserval ja ajasime juttu. Tema jaoks oli see nii normaalne, et ta raha jagab, kuigi mina tundsin ennast ebamugavalt. Samas ei saa ju ära ka öelda, sest oli küll ja küll neid kordi, kus ta solvus, sest temalt ei võetud raha vastu. Ei tea, kas muutun ise ka selliseks. Kuidas ma üldse oma lastelastega läbi saan? Kas nad käivad mul tihti külas? Huvitav, kuidas mul suhted üldsegi oma lastega on? Õigus.. enne tuleb lapsed muretseda, siis võin alles vanaemaks saada. Rääkides lastest, oleks põnev teada, milline ema ma olen. Kas minu ja mu laste vahel on ka selline usaldus nagu minul oma emaga terve elu olnud on? Kas ma lubaksin oma lastel teha alati seda, mida nad ise õigeks peavad sealjuures neid keelamata ning ainult suunates? Siiani on see minu puhul toiminud. Ma arvan, et oleks ka toiminud keelamine, sest ma ei usu, et ma oleksin räigeks mässajaks selle pärast hakanud. Järelikult ei pidanud ema vajalikuks mind keelata, sest nõu andmine oli hoopis parem. Huvitav, kas ma ütlen oma tütrele kunagi, et mine sinna peole, kui sa tahad, ise sealjuures teades, millised inimesed sinna kokku tulevad. Kas ma ütleksin oma lapsele, et ma arvan, et see pole hea idee, kuid ise otsustad ja ma usaldan sind? Kas mu laps tuleks mulle hetk hiljem ütlema, et tead, ema, sul oli õigus, ma mõtlesin selle peale ja otsustasin mitte minna. Kindlasti ei kasvataks ma oma lapsi üksi, vaid koos abikaasaga. Kas ma oleksin oma mehega abielus enne lapsesaamist või pärast seda? Kuidas üldse see peremajandus meil välja peaks nägema? Kes milliseid töid majas tegema hakkab, kes on rangem ja kes kannatlikum? Kes ostab söögi ja kes maksab arved? Kas me elame korteris või majas? Rääkides oma elamisest, siis ma ei väsi korrutamast, kui väga ma tahan omaette juba elada. Samas ei tea ma üldse, kas ma selleks valmiski olen, sest mõnikord tundub see mõte üsna hirmutav. Hetkel pean ma oma palgast maksma autokindlustuse, autole bensiini ostma ja teda remontima, ülejäänud raha jääb niisama kulutamiseks. Kui varem suutsin 10 korda väiksema rahasummaga toime tulla, siis nüüd kipub igakuine palk liiga ruttu otsa saama. Kas tõesti on nii, et mida rohkem saad, seda rohkem kulutad? Kui jube, sest mis raha eest ma ükskord endale leiva kappi ostan, mis raha eest ma juukseid pesen, telekat vaatan või tuld põlema panen? Mis raha eest ma ostan endale elamise ja kuidas ma ennast ülal pean, kui ma isegi praegu, ainult auto eest makstes, hakkama ei saa? Millest ma üldse räägin? Mis tööd ma üleüldse tegema hakkan? Kas ma jäängi eluaeg raamatupidamist tegema? Kas see on tõesti see, millega ma 2009. aasta maikuust alustasin ja lasen niimoodi elulõpuni välja? Ma ei usu eriti. Aga mida ma siis teen? Mida ma teha tahan? Ma vihkan juba neid küsimusi, sest need eeldavad vastuseid, aga minu peas on täielik must auk. Ma ei tea, mida edasi teha. Mis tööst ma üldse räägin? Enne tuleks ju ülikooli minna, kuid isegi seda ma ei tea, kuhu minna ja mida õppida. Karta on, et kolmest aastast jääb väheks, kuid mind ajab öökima mõte, et ma pean VEEL 5 aastat õppima. Lohutan ennast sellega, et õige asja peale sattudes ei olegi see õppimine ehk nii hull, sest kui keskendud ainult sellele, mis sind huvitab, siis läheb aeg kiiresti. Aga tundub, nagu mind ei huvitakski miski. Siiski, mis ülikoolist siin rääkida - ma pole isegi oma 12. klassi lõpetanud. Mida ma endale ette kujutan, kui ma ei viitsi praegu ka koolis käia. Iga jumala päev tõusen ma mõttega, et shit fuck jälle peab vara ärkama, jälle ma lähen sinna nõmedasse kohta ja näen mõnda nõmedat inimest ja jälle ma ei tee need 7 tundi mitte midagi. Konkreetselt ei teegi mitte midagi. Ainult paar ainet on sellised, kus sa tõesti pead kaasa töötama ja vaeva nägema, need tunnid lähevad kiiresti. Ülejäänud tunnid on lihtsalt magamine, söömine, kella vahtimine ja joonistamine. Pole minu süü, et õpetaja ei oska tundi huvitavaks teha, et mõni õpetaja pärast kahte aastat ei tea veel su nime ega nägugi, et mõni õpetaja ei vaevu isegi seletama ainet, vaid räägib kõigest muust. Nagu ma juba mainisin, siis ma näen mõnda nõmedat inimest. Ja nii ongi, väga kurb. Ma ei tea miks, aga mõnega lihtsalt ei klapi. Ei mingit vihavaenu, ta isegi ei tea, et ma teda jälestan. Ja ma ei vaevu ka pikemalt sellest kirjutama, sest siin pole midagi seletada. Piisab vaid talle otsa vaatamisest ja tekib tunne, et situks talle näkku. Igatahes, kuhu ma nüüd jäingi? Ahjaa.. gümnaasiumi lõpetamine. Mis ma olen? Kes ja kus ja kuidas? Ei mingit ülikooli, tööd, kodu, abielu, lapsi ega vanaemaks olemist, kui ma kohe magama ei lähe.
...kell on kohe üks öösel, istun nagu äbarik oma sooja teki sees ja mõtlen, kes ma olen praegu ja tulevikus....

Fastum gel on teemas

*

Eile käisin arstil. Vaatas mu kõrva üle, ütles, et põletikku pole ja määrigu ma fastum geli. WHAAAATTTTT??? Fastum geli? Kuhu? Kõrvaauku? Päris vahva. Täna on kõrv veits parem, kuigi ikkagi on see häiriv, et see normaalne pole - selline, nagu kõrv olema peaks. Mingi jebla oleks nagu kõrvas, vatine, valus on ka natuke. A no jah eks ma määrin siis.

Hommikul kooli ei läinud, kirjand oli kirjutamata. Õe viisin kooli ära, nüüd hakkan triikima vist ja mingi aeg raamatukokku.

Õde sai uue kohustusliku raamatu koolis - Benjamin Lebert "Crazy". Jap, omal ajal lugesin ka seda, täitsa normaalne raamat oli. Vähemalt ei laulnud linnuke ja ei sulisenud kevadveed, vaid tegevus toimus ja oli omamoodi rõve (selle aja kohta, ma vist olin 14?).

"Benjamin Lebert, 16aastane, Saksamaa 1999. kirjandusaasta kõige noorem autor on kirja pannud internaadipäeviku, millest võib lugeda kuulide poiste kreisidest ettevõtmistest:
Seda kõike on minu jaoks täna liiga palju. Magamise asemel trimbata, nii et maa must, siis veel pisut keppida, ja muuseas täiskasvanuks saada."

Eile helistas õe klassiõe ema minu emale ja kurtis, kuidas nii noored ikka sellist raamatut tohivad lugeda ja et nende klassi poisid on ju hullud ja pärast juhtub midagi ja trillallaa..! Et siis...? Mina arvan, et las loevad. Ma ei usu, et keegi neist targemaks saab, nad teavad nagunii ju kõike juba. Vanemad arvavad jah, et nende illikukud lapsukesed on veel rikkumata. Huiat! Tõmbavad suitsu nagu vanad mehed, käivad joomas, seksist teavad ammugi. Nad ei saa sealt raamatust muffigi uut teada.

Igatahes.. peaks sööma minema, kõht karjub.

Õhtu filmidega

*
Eile vaatasin lõpuks Couples Retreat'i ka ära. Ammu tahtsin seda kinno vaatama minna, aga keegi ei tulnud minuga. Nii ma siis oma krõpsupaki võtsin, tagumiku diivanile lebosse lasksin ja vaatasingi ära. Täitsa normulks oli.

Ja siis vaatasime õega uuesti Paranormal Activity't. Eelmine kord jäi meil see mõlemal pooleli, nagu ma eelmises postituses juba mainisin.


Muidugi ei puudu ka mu lemmik Meister ja Margarita. Ma ei kujuta ette, kuidas ma selle viimase dvd vaatamise üle elan. Neid on 4 ja ma olen vaadanud kolme. Iga dvd on ulmepikk, kokku teevad need kõik neli vist 8 tundi vms. Tõsiselt. Mu silmad vajuvad lihtsalt kinni. Eile seisin püsti teleka ees, sest istudes ma jäin lihtsalt magama. Aga siis selgus, et mul õnnestub ka püsti seistes magama jääda, sest silmad vajusid kinni ja üks hetk kadus tasakaal ära. Õnneks päris siruli ma ikkagi ei käinud. Igatahes loodan ma kasvõi kolmele selle töö teha. Oma mure, et raamatut ei saanud ja ei lugenud.

Kui Kirss 19 sai

*

Reede õhtul helistab Krissu Silverile ja küsib mind. Võtsin siis toru ja minult küsiti, mida ma Mihklist tahan. Ütlesin, et pole oluline, enam ei taha midagi. Ma ei osanud ju mitte midagi öelda, sest ma ei saanud öelda, et me tahame tema sünnipäevaks salaja plaane teha. Ütlesin, et ei saa rääkida hetkel, sest üritan Eva-Reelika vestlust lugeda. Selle peale küsis Kris, kas me tahame midagi kolmekesi teha ja teda ei kutsu. Ühesõnaga päris nõme olukord oli, sest ma ei osanud mitte midagi öelda ja lõpuks K pani toru ära. Rääkisin siis teistele, et K vist räigelt solvus ja mul jõle sitt olla. Palusin Reelikal ise Mihklile helistada, kuna minu nr on Mihklil telefonis ja Krissu võib seda näha. Reelika sai asja aetud ja seega üks mure vähem.

Laupäeva õhtul saime Eva-Reelikaga poole kümne paiku Järve Selveris kokku, ostsime tavaari ära ja läksime minu poole. Reelika helistas Kirsi emale ja ütles, et nüüd on nii, et me tuleme ja kuidas me sisse saama. Mama lubas ukse meile lahti jätta.

Kell oli 22 läbi - hakkasime Kirsile sünnipäevaks kooki tegema.




Viimaseks lihviks oli šokolaadi vaja. Selle sulatamine sujus alguses ilusti.


Siis vaatasime, et jääb vist väheks. Mõtlesime, et paneme natuke piima, kuid tuleb välja et seda arunatukest meil siiski vist ei ole.
Järgmine vaatepilt ei olnud enam üldse ilus.


Reelika arvas, et sellest võiks koogi peale "19" voolida.


Sellest mõttest loobusime üsna ruttu, sest... nagu näha, see nägi välja nagu koera sitt.

Mingi hetk sain omale näpu vahele keevat vett ja meie "suur töö" seiskus mõneks ajaks, kuna üks osalistest oli "vigastatud". Okei, see oli tõesti valus. :D


23. 10 istusime autosse ja sõitsime linna, et uus laadung šokolaadi osta.


Esimene peatus - Statoil. Liiga kallis.

Võtsime suuna Lukoili.


Väike rahakoti tühendus ja saime oma tahvlid õnnelikult kätte.


Šokolaadi sulatades otsustasime Reelikaga kunsti kah teha.

Eval tuli suurest koogitegemisest masendus ja ta otsustas jooma hakata. Hiljem selgus, et tema kolm päeva kestnud peavalu kadus pärast joomist. Vot kus ime.
Lõpuks saabus see kauaoodatud hetk, mil saime šokolaadi koogile kallata.


Ütleme nii, et ega ta just kõige ilusam välja ei näinud.

Mõned võileivad kokaplikadele ja filmiõhtu võis alata.

Reelika otsis filmi ja Eva oli samal ajal niisama ilus. Filmiks siis "Paranormal activity", mida ma poolenisti näinud olin, kuid kuna mu arvuti sellel eelmisel hetkel nii lahke oli, siis ei saanud ma filmi lõpuni vaadata.
Kella 2 paiku olime juba voodis ja üritasime magama jääda. Reelika juba norskas, kui meie Evaga ikka veel laterdasime, oma suumulgud saime kinni alles 3 paiku. Hommikul oli äratus kell 7.

Reelikal oli probleeme lina külje all hoidmisega. Samamoodi oli tal probleeme magamisega, sest ta pidi terve öö põhimõtteliselt üleval olema, kuna kilpkonn suures toas meeleheitlikult kraapis ja see omakorda Reelikat väga häiris. Ka Eva ei saanud korralikult magada, sest kujutas endale luulusid ette ja mõtles, et nüüd on vaim siia ka tulnud ja koriseb kuskil, kuigi tegelikult oli see mu isa, kes ööläbi norskas.
Hommikust me ei söönud, sest 7.30 pidime Krissu majas juba olema. Teeotsast sisse keerates ütles Eva, et ma autol tuled ära kustutaks, äkki Krissu näeb. Päris kahtlane oli ilma tuledeta vaikselt sõita, tõesti tekkis sissetungija tunne. :D
Esimene etapp oli väravast sisse hiilimine. Sissetungijad ise olid väga lõbusas meeleolus.



Uks oligi lahti ja sisse saime probleemideta. Kööki jõudes selgus, et keegi magab suures toas. Panin tule korraks põlema, nägin vanaema, panin tule uuesti kustu. Me pidime naerukrambid saama. Ma isegi ei mäleta enam, mis meile nalja valmistas, aga ma tean, et kõik me kolm hoidsime meeleheitlikult naeru kinni. Edasi hiilisime teisele korrusele Krissu tuppa. Panime ukse kinni, et teisi mitte üles ajada ja hakkasime vaikselt sünnipäevalapsele laulma. Kirss ei saanud alguses midagi aru ja arvas, et me päris lolliks läinud.
Siiski suutsime Krissu õe üles ajada.



Mihklil oli eelmisest õhtust paha olla.
Valvekoer ilmus ka alles siis välja, kui rahvas juba köögis. Selle ajaga oleksime jõudnud teleka ja arvuti juba ammu ära viia. :D

Tordi lõikamine oli natuke problemaatiline, sest šokolaad oli liiga paks ja kõva. Kuid Kirss sai asjaga siiski hakkama, mis siis, et tükid päris inetud tulid.



Kook oli üllatavalt hea. Arvestades seda, et meiesugused kobakäpad selle tegid ja ega ta nüüd ilus ka ju välja ei näinud.
Rääkisime siis kõikvõimalikest asjadest ja kuskil poole 11 paiku (vist) tegime väljas ühispildi ja siis läks iga roju oma koju.

Seal

*
Olen juba öelnud, et endaga rääkimine on parim viis vastuste saamiseks. Nii kurb kui see ka poleks, siis pole siiski ühtegi inimest, kellele ma võiksin rääkida. On küll need head ja toredad ja alati olemas inimesed.. aga see pole piisav. Alati on midagi, mis jääb mõistmatuks. Ja miks ma peakski rääkima, kui hoopis kirjutamine on see, mis mind rohkem aitab. Taaskoord haaran ma pastaka ja märkmiku järele ja panen kirja terve loo, mis mind vaevab, mis vajab analüüsimist ja millest isegi hingesugulasele ei räägi. Kergem oleks seda siin teha, kuid see võrduks raisakotkaste ette liha viskamisega. Siin on liiga palju silmi ja liiga vähe mõistmist. Piisab sellest, kui olen loo iseendale ära rääkinud ja see teeb mu olemise kergemaks. Nii et kunagi kirjutan ehk jälle midagi, nüüd aga südant puistama.