Mis saab?

*

Kell on kergelt pool üks öösel juba, istun nagu äbarik oma sooja teki sees ja mõtlen, kes ma olen praegu ja tulevikus. Huvitav, milline vanaema ma olen? Kas ma püüan ka iga hinna eest lastelastele kommiraha pihku suruda, kuigi nad mulle vastu puiklevad ja naeratades ütlevad:"Vanaema, pole vaja." Ma tean ju ise väga hästi, kui vastik see on, kui sulle niimoodi raha antakse. Minu vanavanaema, kui ta veel elas, andis mulle ja minu õele alati raha. Milleks? Mul tekkis iga kord tunne, et ma olen talle nüüd võlgu. Iga Koidula pani mind tundma, nagu ma peaks talle nüüd kordades rohkem süüa tegema ja tema rohumajandust jälgima. Muidugi ma tegin talle süüa, ma andsin talle rohtu, istusin tema voodiserval ja ajasime juttu. Tema jaoks oli see nii normaalne, et ta raha jagab, kuigi mina tundsin ennast ebamugavalt. Samas ei saa ju ära ka öelda, sest oli küll ja küll neid kordi, kus ta solvus, sest temalt ei võetud raha vastu. Ei tea, kas muutun ise ka selliseks. Kuidas ma üldse oma lastelastega läbi saan? Kas nad käivad mul tihti külas? Huvitav, kuidas mul suhted üldsegi oma lastega on? Õigus.. enne tuleb lapsed muretseda, siis võin alles vanaemaks saada. Rääkides lastest, oleks põnev teada, milline ema ma olen. Kas minu ja mu laste vahel on ka selline usaldus nagu minul oma emaga terve elu olnud on? Kas ma lubaksin oma lastel teha alati seda, mida nad ise õigeks peavad sealjuures neid keelamata ning ainult suunates? Siiani on see minu puhul toiminud. Ma arvan, et oleks ka toiminud keelamine, sest ma ei usu, et ma oleksin räigeks mässajaks selle pärast hakanud. Järelikult ei pidanud ema vajalikuks mind keelata, sest nõu andmine oli hoopis parem. Huvitav, kas ma ütlen oma tütrele kunagi, et mine sinna peole, kui sa tahad, ise sealjuures teades, millised inimesed sinna kokku tulevad. Kas ma ütleksin oma lapsele, et ma arvan, et see pole hea idee, kuid ise otsustad ja ma usaldan sind? Kas mu laps tuleks mulle hetk hiljem ütlema, et tead, ema, sul oli õigus, ma mõtlesin selle peale ja otsustasin mitte minna. Kindlasti ei kasvataks ma oma lapsi üksi, vaid koos abikaasaga. Kas ma oleksin oma mehega abielus enne lapsesaamist või pärast seda? Kuidas üldse see peremajandus meil välja peaks nägema? Kes milliseid töid majas tegema hakkab, kes on rangem ja kes kannatlikum? Kes ostab söögi ja kes maksab arved? Kas me elame korteris või majas? Rääkides oma elamisest, siis ma ei väsi korrutamast, kui väga ma tahan omaette juba elada. Samas ei tea ma üldse, kas ma selleks valmiski olen, sest mõnikord tundub see mõte üsna hirmutav. Hetkel pean ma oma palgast maksma autokindlustuse, autole bensiini ostma ja teda remontima, ülejäänud raha jääb niisama kulutamiseks. Kui varem suutsin 10 korda väiksema rahasummaga toime tulla, siis nüüd kipub igakuine palk liiga ruttu otsa saama. Kas tõesti on nii, et mida rohkem saad, seda rohkem kulutad? Kui jube, sest mis raha eest ma ükskord endale leiva kappi ostan, mis raha eest ma juukseid pesen, telekat vaatan või tuld põlema panen? Mis raha eest ma ostan endale elamise ja kuidas ma ennast ülal pean, kui ma isegi praegu, ainult auto eest makstes, hakkama ei saa? Millest ma üldse räägin? Mis tööd ma üleüldse tegema hakkan? Kas ma jäängi eluaeg raamatupidamist tegema? Kas see on tõesti see, millega ma 2009. aasta maikuust alustasin ja lasen niimoodi elulõpuni välja? Ma ei usu eriti. Aga mida ma siis teen? Mida ma teha tahan? Ma vihkan juba neid küsimusi, sest need eeldavad vastuseid, aga minu peas on täielik must auk. Ma ei tea, mida edasi teha. Mis tööst ma üldse räägin? Enne tuleks ju ülikooli minna, kuid isegi seda ma ei tea, kuhu minna ja mida õppida. Karta on, et kolmest aastast jääb väheks, kuid mind ajab öökima mõte, et ma pean VEEL 5 aastat õppima. Lohutan ennast sellega, et õige asja peale sattudes ei olegi see õppimine ehk nii hull, sest kui keskendud ainult sellele, mis sind huvitab, siis läheb aeg kiiresti. Aga tundub, nagu mind ei huvitakski miski. Siiski, mis ülikoolist siin rääkida - ma pole isegi oma 12. klassi lõpetanud. Mida ma endale ette kujutan, kui ma ei viitsi praegu ka koolis käia. Iga jumala päev tõusen ma mõttega, et shit fuck jälle peab vara ärkama, jälle ma lähen sinna nõmedasse kohta ja näen mõnda nõmedat inimest ja jälle ma ei tee need 7 tundi mitte midagi. Konkreetselt ei teegi mitte midagi. Ainult paar ainet on sellised, kus sa tõesti pead kaasa töötama ja vaeva nägema, need tunnid lähevad kiiresti. Ülejäänud tunnid on lihtsalt magamine, söömine, kella vahtimine ja joonistamine. Pole minu süü, et õpetaja ei oska tundi huvitavaks teha, et mõni õpetaja pärast kahte aastat ei tea veel su nime ega nägugi, et mõni õpetaja ei vaevu isegi seletama ainet, vaid räägib kõigest muust. Nagu ma juba mainisin, siis ma näen mõnda nõmedat inimest. Ja nii ongi, väga kurb. Ma ei tea miks, aga mõnega lihtsalt ei klapi. Ei mingit vihavaenu, ta isegi ei tea, et ma teda jälestan. Ja ma ei vaevu ka pikemalt sellest kirjutama, sest siin pole midagi seletada. Piisab vaid talle otsa vaatamisest ja tekib tunne, et situks talle näkku. Igatahes, kuhu ma nüüd jäingi? Ahjaa.. gümnaasiumi lõpetamine. Mis ma olen? Kes ja kus ja kuidas? Ei mingit ülikooli, tööd, kodu, abielu, lapsi ega vanaemaks olemist, kui ma kohe magama ei lähe.
...kell on kohe üks öösel, istun nagu äbarik oma sooja teki sees ja mõtlen, kes ma olen praegu ja tulevikus....