Kui Kirss 19 sai

*

Reede õhtul helistab Krissu Silverile ja küsib mind. Võtsin siis toru ja minult küsiti, mida ma Mihklist tahan. Ütlesin, et pole oluline, enam ei taha midagi. Ma ei osanud ju mitte midagi öelda, sest ma ei saanud öelda, et me tahame tema sünnipäevaks salaja plaane teha. Ütlesin, et ei saa rääkida hetkel, sest üritan Eva-Reelika vestlust lugeda. Selle peale küsis Kris, kas me tahame midagi kolmekesi teha ja teda ei kutsu. Ühesõnaga päris nõme olukord oli, sest ma ei osanud mitte midagi öelda ja lõpuks K pani toru ära. Rääkisin siis teistele, et K vist räigelt solvus ja mul jõle sitt olla. Palusin Reelikal ise Mihklile helistada, kuna minu nr on Mihklil telefonis ja Krissu võib seda näha. Reelika sai asja aetud ja seega üks mure vähem.

Laupäeva õhtul saime Eva-Reelikaga poole kümne paiku Järve Selveris kokku, ostsime tavaari ära ja läksime minu poole. Reelika helistas Kirsi emale ja ütles, et nüüd on nii, et me tuleme ja kuidas me sisse saama. Mama lubas ukse meile lahti jätta.

Kell oli 22 läbi - hakkasime Kirsile sünnipäevaks kooki tegema.




Viimaseks lihviks oli šokolaadi vaja. Selle sulatamine sujus alguses ilusti.


Siis vaatasime, et jääb vist väheks. Mõtlesime, et paneme natuke piima, kuid tuleb välja et seda arunatukest meil siiski vist ei ole.
Järgmine vaatepilt ei olnud enam üldse ilus.


Reelika arvas, et sellest võiks koogi peale "19" voolida.


Sellest mõttest loobusime üsna ruttu, sest... nagu näha, see nägi välja nagu koera sitt.

Mingi hetk sain omale näpu vahele keevat vett ja meie "suur töö" seiskus mõneks ajaks, kuna üks osalistest oli "vigastatud". Okei, see oli tõesti valus. :D


23. 10 istusime autosse ja sõitsime linna, et uus laadung šokolaadi osta.


Esimene peatus - Statoil. Liiga kallis.

Võtsime suuna Lukoili.


Väike rahakoti tühendus ja saime oma tahvlid õnnelikult kätte.


Šokolaadi sulatades otsustasime Reelikaga kunsti kah teha.

Eval tuli suurest koogitegemisest masendus ja ta otsustas jooma hakata. Hiljem selgus, et tema kolm päeva kestnud peavalu kadus pärast joomist. Vot kus ime.
Lõpuks saabus see kauaoodatud hetk, mil saime šokolaadi koogile kallata.


Ütleme nii, et ega ta just kõige ilusam välja ei näinud.

Mõned võileivad kokaplikadele ja filmiõhtu võis alata.

Reelika otsis filmi ja Eva oli samal ajal niisama ilus. Filmiks siis "Paranormal activity", mida ma poolenisti näinud olin, kuid kuna mu arvuti sellel eelmisel hetkel nii lahke oli, siis ei saanud ma filmi lõpuni vaadata.
Kella 2 paiku olime juba voodis ja üritasime magama jääda. Reelika juba norskas, kui meie Evaga ikka veel laterdasime, oma suumulgud saime kinni alles 3 paiku. Hommikul oli äratus kell 7.

Reelikal oli probleeme lina külje all hoidmisega. Samamoodi oli tal probleeme magamisega, sest ta pidi terve öö põhimõtteliselt üleval olema, kuna kilpkonn suures toas meeleheitlikult kraapis ja see omakorda Reelikat väga häiris. Ka Eva ei saanud korralikult magada, sest kujutas endale luulusid ette ja mõtles, et nüüd on vaim siia ka tulnud ja koriseb kuskil, kuigi tegelikult oli see mu isa, kes ööläbi norskas.
Hommikust me ei söönud, sest 7.30 pidime Krissu majas juba olema. Teeotsast sisse keerates ütles Eva, et ma autol tuled ära kustutaks, äkki Krissu näeb. Päris kahtlane oli ilma tuledeta vaikselt sõita, tõesti tekkis sissetungija tunne. :D
Esimene etapp oli väravast sisse hiilimine. Sissetungijad ise olid väga lõbusas meeleolus.



Uks oligi lahti ja sisse saime probleemideta. Kööki jõudes selgus, et keegi magab suures toas. Panin tule korraks põlema, nägin vanaema, panin tule uuesti kustu. Me pidime naerukrambid saama. Ma isegi ei mäleta enam, mis meile nalja valmistas, aga ma tean, et kõik me kolm hoidsime meeleheitlikult naeru kinni. Edasi hiilisime teisele korrusele Krissu tuppa. Panime ukse kinni, et teisi mitte üles ajada ja hakkasime vaikselt sünnipäevalapsele laulma. Kirss ei saanud alguses midagi aru ja arvas, et me päris lolliks läinud.
Siiski suutsime Krissu õe üles ajada.



Mihklil oli eelmisest õhtust paha olla.
Valvekoer ilmus ka alles siis välja, kui rahvas juba köögis. Selle ajaga oleksime jõudnud teleka ja arvuti juba ammu ära viia. :D

Tordi lõikamine oli natuke problemaatiline, sest šokolaad oli liiga paks ja kõva. Kuid Kirss sai asjaga siiski hakkama, mis siis, et tükid päris inetud tulid.



Kook oli üllatavalt hea. Arvestades seda, et meiesugused kobakäpad selle tegid ja ega ta nüüd ilus ka ju välja ei näinud.
Rääkisime siis kõikvõimalikest asjadest ja kuskil poole 11 paiku (vist) tegime väljas ühispildi ja siis läks iga roju oma koju.