Seal

*
Olen juba öelnud, et endaga rääkimine on parim viis vastuste saamiseks. Nii kurb kui see ka poleks, siis pole siiski ühtegi inimest, kellele ma võiksin rääkida. On küll need head ja toredad ja alati olemas inimesed.. aga see pole piisav. Alati on midagi, mis jääb mõistmatuks. Ja miks ma peakski rääkima, kui hoopis kirjutamine on see, mis mind rohkem aitab. Taaskoord haaran ma pastaka ja märkmiku järele ja panen kirja terve loo, mis mind vaevab, mis vajab analüüsimist ja millest isegi hingesugulasele ei räägi. Kergem oleks seda siin teha, kuid see võrduks raisakotkaste ette liha viskamisega. Siin on liiga palju silmi ja liiga vähe mõistmist. Piisab sellest, kui olen loo iseendale ära rääkinud ja see teeb mu olemise kergemaks. Nii et kunagi kirjutan ehk jälle midagi, nüüd aga südant puistama.