Fucking fuck

*

Ma leidsin, et ehk on nii kõige parem, et kirjutan vahetult pärast seda, kui mõttepomm mu peas plahvatanud on. Lasen kõik endast välja ja ei loe enam seda, mille kord kirja olen pannud, sest sedasi imeksin ma kõik jälle endasse. Uskumatu, kui kergeks vahel olemine läheb, kui oled saanud kirjutada.
Ühesõnaga on see juba nagu aamen kirikus, et iga jumala päev lõppeb mingi sitaga. Iga fucking õhtu lähen ma magama sita tujuga. Mis kuradi needus see on, et rahulikult elada ei saa? Kas selleks mul need närvirakud ongi, et neid kulutada? Või üldse.. mida ma ajan nagu. Persse küll. Esmaspäeva õhtu - tüli, teisipäeva õhtu - tüli, kolmapäeva õhtu - sitad uudised, neljapäeva õhtu - tüli. Pühapäeva õhtu - tüli. Ainult reede ja laupäeva õhtul tunnen ma, et lõpuks ometi on rahu majas ja mu tuju on natukenegi sellelähedane, et ma saaksin nimetada oma olemist õnnelikuks. Ei ma ei väidagi, et ma õnnelik poleks, mul on ideaalne poiss, mul on sõbrad ja pere ja plaplapla, aga ma räägin sellest, et miks kurat peab iga jumala päev lõppema suure karjumise ja riidlemisega. Mis kurat inimestel, kaasaarvatud minul endal, viga on, et olla ei oska? Miks kurat noh? Miks ma pean iga õhtu voodisse halva tujuga minema? Miks ma ei võiks enne magamajäämist mõelda, et küll oli hea päev. Muidugi oli, päev täis naeru ja nalja ja muud kama, aga lõppkokkuvõttes mäletad sa ikkagi ainult seda, mis just HETK TAGASI juhtus. Igatahes sain ma nüüd öelda, mida ma arvan. Ja sina seal, kes sa isegi julged mõelda, et on pubekas, vingub ja viriseb, kui halb elu tal on, siis tead mind ausalt ei koti su arvamus, ära loe, kui ei meeldi ja mine türa situ segaseks ennast ja kärva maha.