Meremõisa ja Subaruga salamendid

*
Eilne oli üks eriti pikk päev minu jaoks. Alustades sellega, et koguaeg oli midagi vaja teha ja lõpetades sellega, et enamus ajast mu mõtted olid koondunud ainult ühe inimese ümber.

Sõitsin päeval linna, korjasin Eva peale ning tegime oma asjatoimetused ära. Nägime Truutsi ja Henrit ja lobisesime nendega. Edasi sõitsime Luigele ja sõime burksiputkas kõhud täis. Pärast seda külastasime Krissut, mängisime tema väikese õega ja vaatasime, kuidas Reelikale küünehooldust tehakse. Õhtu hakkas kätte jõudma ja me Evaga läksime minu poole. Jõime veini, tšillisime kivide otsas, Eva poseeris mu Gileraga ja tegime niisama pilte. Me teeme alati pilte, kui midagi teha pole.


Mingi hetk hakkas Eval veri keema ja kohe jubedalt oli vaja kuhugi peole minna. Kõne Pajusele, asjad kokku ja Tabasalu poole minek. Saime Tabasalus poistega kokku ja sõitsime Meremõisa. Ikkagi räigelt kõva pidu pidi olema ju. Läksime siis sinna ning ma ei jõudnud kiivritki peast ära võtta, kui ma teadsin, et ma tahan tagasi minna. Lakku täis alaealised kuskil päraperses, metsas, kuskil pole magada, külm on, räige lällamine käib. Kui ma vaatasin neid krõllis silmadega kutte seal, siis läks mul igasugune seal viibimise isu ära. Ei tea, pole sellised peod ikka minu jaoks. Liiga palju võõraid purjus poisse, liiga palju tühja metsa. Ohutunnetus on vist liiga suur mul? Võib-olla olen lihtsalt oma vanuse kohta imelik, peaks ju sellised peod peale minema, aga näed ei lähe.
Edasi liikusimegi juba Frodu poole. Sedasi ilusti üksteise järgi sõites hakkasid järsku vilkurid blinkima. Tõmbasime tee äärde ja mendid tulid autost välja. Tehti juttu, küsiti dokumenti, uuriti rollereid ja seda, kust tuleme ja kuhu läheme. Eva uuris muidugi midagi muud. Enne, kui ma arugi sain, oli plika juba suuna auto poole võtnud ja tegi onudega juttu. Läbi ahvivaimustuse suutis ta küsida, kas neil on Subaru. Oligi, Eva vaimustus kasvas. Juba järgmisel hetkel lasti teda autosse ja vaimustus kasvas veelgi, ta sai ju Subarus ees istuda, mõelge vaid. Politseionu oli väga tore ja sõbralik ning lubas meil minna. Huvitav, kas oli just palgapäev olnud või päästis meid Eva Subaruvaimustus? Sõitsime edasi ja jõudsime siis Frodu juurde, kus oli vähemalt soojem olla, sest ei pidanud õues passima. Kui poisid sauna tegema hakkasid, hakkasime meie Evaga koju tagasi sõitma.

Kell hakkas omadega juba neli saama, kui me Evaga peegli ees meiki maha võtsime.
Eva:"Poistel veab, nad ei pea kunagi meiki maha võtma, vaid võivad kohe magama minna."
Mina:"Emod peavad."
Selle peale plahvatas Eva naerma ja saimegi heatujuliselt magama minna. :)

Nüüd ja praegu

*
Oleme ausad, mitte miski ei oleks iialgi nii, nagu ta on, kui me saaks ajaga mängida. Kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega. Nii vähe, kui seda vaba aega veel järgi on, tuleb seda maksimaalselt kasutada. Siis hakkab jälle üks orjus pihta, kuid siis oskan ma kindlasti neid väheseid vabu hetki palju paremini väärtustada.

See kõik jääb meelde, kõik see, mida sa elus veel kunagi teinud ei ole. Kõik pisikesed asjad muutuvad nii suureks, kui su kõrval on keegi eriline. Aeg kaob ja kõik ümberringsed isiksused nagu haihtuks. Mitte millestki saab miski. See miski, mis pole mitte miski, kuid samas tähendab nii palju.
Möödub tund, teinegi, kuid seda kõike õigesti nautides ning maksimaalset heaolu hetkemullist välja imedes ei saa arugi, et vahepeal on pimedaks läinud ning juba tõusebki päike. Loeb hetk, milles viibime praegu.

Pühapäev siiski ju

*
Kell on 19.15, panen enda toa ukse kinni ja jalutan elutuppa.

Ema:"Oi, tere hommikust."
Mina:"Suht jah, ma ärkasin tund aega tagasi juba. Mõni oli lihtsalt lääpas diivani peal, magas ja ei pannud midagi tähele, mis toimus."
Ema:"Muidugi, juua täis ju."
Mina:"Täna on ju ilge tähtpäev ka, et juua."
Ema:"Aga kas ei ole siis? On ju. Täna on selle nädala viimane pühapäev."

Nali naljaks sõbrakesed, aga juba varsti, üsna varsti, saab koolipinki nühkida. Happy happy joy joy..!

Oh see armas politsei...

*
Mul kas pole üldse vedanud või siis just vastupidi, mul on väga vedanud..?

Esimene kokkupõrge toimus ma ei mäleta millal, igatahes oli kell 5 hommikul, kui ma otsustasin koju minna. Eeskujulik liikleja nagu ma olen, sõitsin ka seekord 50'ga. Pärnu maantee oli täiesti tühi, seega otsustasin natuke vajutada. Hetkega oli politseiauto mul kannul ning juba sähvisid ka vilkurid. Pidur põhja, tee äärde, üritasin oma värisevaid jalgu paigal hoida. 63'ga radarisse, pole paha. Küsis masina dokumente, näitasin. Küsis minu lube, ei näidanud. Ütlesin onule, et mu spido ei tööta ja ma ei valetanud. Tundlik inimene nagu ma olen, lugesin ka seekord tee peal asetsevaid valgeid kriipsukesi tunde järgi, enda arust õigesti, aga võta näpust. Mundris onu oli üpriski väsinud näoga ning ta ei jaksanud minuga jamada. Ütles vaid, et mine koju ja ära kihuta. Nii lühikeseks meie sõprus jäigi.

Eile käisin Krissu pool, arutasime maast ja ilmast, nii muuseas sain ka filmi tagasi, mille ma talle laenanud olin. Isegi raha sain, eriti lahkeks mõni muutunud. Pidin koju minema, aga ei läinud. Vurasin rahulikult linna poole, 70-ala lõppes ära, algas 50-ala. Võtsin rahulikult kiirust vähemaks, peab ju 50'ga sõitma. Päris jõudsingi kiirust vähendada, juba lendas mingi elukas tee peale. Esimese hooga mõtlesin, et jälle põder, nagu eelmine kordki, aga näed sa, ei olnudki põder. Metsast ta ju ometigi välja kargas... Kenas sinises riietuses mehike. Vehkis koledal kombel, arvas vist, et ma ei tunne pidurit. Jäin seisma, ei kuulnud mis ta rääkis. Mõtlesin, et oleks vist parem muusika kinni panna. Mehike käskis mul tee äärde võtta. Muidugi ma läksin tee äärde, kas ma nägin tema arust siis mingi suitsiidsete kalduvustega lapse moodi välja või mismõttes nagu.. Tegi minuga tutvust ja küsis, kas ma ise ka tean, kui kiiresti ma sõitsin. Vastasin siis talle, et mitte väga kiiresti. Ta ei olnud rahul sellega ja näitas ühte ilusat numbrit mulle, see oli 72, üsna kena number peaks mainima. Mõne hetke pärast ilmus meie seltskonda ka teine sinine mehike, ta oli üsna möku näoga ja tundus, et ta omal ajal lapsepõlves ei tahtnud rääkima õppida ning nüüd ongi tulemus käes. Spidomeetrile visati pilk peale. Järsku avastas mehike, et mul on isegi bensiininäidik olemas. Ta polnud kade ja jagas seda avastamisrõõmu ka minuga, aga mina, ülbe ja õel nagu ma olen, ütlesin talle üsna pahasti selle kohta. Kuttidel oli juba kindel mõte masin minult ära võtta, aga kui nad nägid, et ma ainult naeran selle üle ja põrmugi ei karda nende hoiatusi, siis võtsid nad kasutusele teised meetmed. Kahju kohe mainida seda, aga kumminuiaga ma veel tutvust teha ei saanud. Ühesõnaga teised meetmed siis.. Onu käskis mul rolleri otsast maha ronida. No miks küll? Ma olin just selle külma istme ju soojaks istunud ja nüüd pean maha ronima? Kui tema ülbitseb, siis ülbitsen mina ka. Ulatasin talle oma kiivri ning laususin:"HOIA!". Minu peas kostus see kõik ainult teistsugusena, umbestäpselt nii:"Hoia, sa kuradi kiilakas tõbras." Uuris, mis ta uuris, midagi ta ei leidnud. Temast uurijat ei saa, kahju küll. Siis pajatasin ma talle ühe loo. Seekord ei olnud tegemist lumivalgukese ja seitsme pöialpoisiga. Lugu rääkis hoopist minust ja 50'st kuubikust. Ütlesin talle, et mul oli kunagi roller, mis ei läinud üle 50km/h. Jah, ma valetasin, aga kui ma oleks öelnud, et mul siiani see voodi all vedeleb, siis ta oleks kindlasti küsinud, miks ma sellega siis ei sõida. Seega, pidin talle valetama. Ütlesin talle, et ma olen harjunud, et vajutan gaasi põhja ja kiirus ei kasva üle 50. Seekord vajutasin ka gaasi põhja, aga imekombel kiirus kasvas, ma pole sellist asja veel varem näinud. Ilmselgelt ajasin ma neile liiga lolli juttu ja nad otsustasid oma sini-valgesse metsamajakesse tagasi komberdada. Kummardusin neile viisakalt ning tänasin neid lahkuse eest. Istusin rolleri selga ja sügasin edasi linna poole, seekord tõesti sõitsin 50'ga, nagu peab, rohkem ei tohi ju rollerist välja pigistada. Seal ma siis olin, 50km/h sees ja krokodilli pisarad voolamas, miks ma ometi ei tohi kiiremini sõita...

Vinguge teie palju tahate, et ma ainult öösel väljas käin ja päeval magan, aga ma arvestan sellise asjaga nagu seda on fakt, et mendid on ka inimesed ja mida rohkem õhtu kätte jõuab, seda rohkem väsinud nad on. Või siis on minu eelis see, et ma olen tüdruk ning sellega kaasnevalt ei saa ma eales poistega vorstipidu pidada.

Love me, leave me, 'cause I've already closed that door

*
Ilusa väljanägemisega inimene, sa õpid teda tundma, ta muutub sinu silmis aina tavalisemaks.
Inimene, kes on oma välimuselt tagasihoidlik, sa ei arva ju temast alguses midagi, õpid teda samuti tundma ning ta muutub sinu silmis järjest ilusamaks.
Ilus inimene ei ole minu jaoks alati ilus, sest ilusaks teeb inimese see, mis kiirgab seestpoolt. Nüüd ma mõistan seda, ma olen hakanud sellest aru saama. Maailmavaade, arusaamad erinevatest asjadest, arvamus kõigest... see kõik on muutunud. Tihti väärtustame me valesid asju. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkad mõistma, mis on õige ja mis mitte, millel on tegelikult tähtsust ja millel mitte.
Aastaid tagasi oleksin ma hinnanud inimesi ainult väljanägemise järgi, aga enam mitte. Inimene - see on minu jaoks kõige raskema ülesehitusega valmistatud hingav müsteerium. Mulle meeldib sukelduda sügavikesse, sest kunagi ei tea, mis aarde sa sealt pimedusest leida võid.

Nad ütlevad, et mida ma temas leian, ta on ju nii tavaline. Aga ta ju ongi tavaline. Ta on tavaline niikaua, kuni sa teda tundma õpid. Headus temas kiirgab soojusena tema silmadest. Tema teod annavad edasi selle, mida tahaks teha süda, kui tal vaid oleksid käed-jalad ning kui ta pääseks välja sellest kestast, mis teda ümbritseb. On ta ikka veel tavaline? Minu jaoks mitte, sest ta on ilus just tänu sellele, mis toimub tema sees, ja seda ainult minu silmis.

Jälle need tordid

*
Vanad lugejad kindlasti mäletavad mu vaimusünnitust tortidest. Kahjuks pean ma selle teema juurde jälle tagasi tulema. Miks? Sest ma tahan. Ma kirjutan alati siis, kui ma tahan, sest siis tulevad sõnad iseenesest, need tulevad seestpoolt. Miks jälle tordid? Aga miks mitte.

Oli nii ja on ka praegu nii. Sa lähed poodi, märkamatult jõuad sa letini, kus ilutseb mustmiljon torti, üks ilusam kui teine. Silma jääb just see kõige ilusam tort, kas pole nii? Minul on. Ma ei hakka aega raiskama sellega, et ma tutvuks ka teiste tortidega, ma haaran just selle kõige silmapaistvama ning juba suundungi kassasse. Minu suureks üllatuseks avastan ma kodus kahvlit maiuspala sisse lüües ja tükki suhu toppides, et asi, mille ma ostsin, pole üldse nii hea. Juba leiabki ta tee prügikasti. Nii lühikeseks minu seiklus tordiga jäigi. Järgmisel nädalal kordub sama, täpselt sama, ning raisku läheb nii raha kui ka tort. Mulle maitseb maasikakreem mitte kohupiim. Samamoodi maitseb mulle šokolaad mitte vahukoor. Maasikakreemiga torti katab vahukoor, kohupiima täidisega torti aga šokolaad. Ma ei söö ju kohupiima, kuid ometigi ostan ma just selle tordi, sest mul ei ole kunagi piisavalt aega, et murda läbi vahukoorest, mille all on maasikakreem. Segane eksole? Aeg on raha, nii need targad inimesed räägivad. Kui ma vaid jääksin korraks seisma ning uuriksin lähemalt, mida see tort sisaldab, siis ma kaotaks sellega nii aega kui raha, kuid lõpuks ma leiaks arvatavasti selle, mida ma kindlasti süüa tahaks. Samas ma leian, et see ajaraiskamine oleks seda väärt, sest muidu viskaks ma raha jälle niisama tuulde, tordist võtaksin ainult paar ampsu ning loobiks ta siis prügikasti. Aga mul ei ole kunagi aega, ma ei näe kunagi sisse. Ma märkan seda, mis kõige rohkem silma paistab, ma võtan selle, ma viskan ta minema. Ma ei taha enam kiirustada. Ma tahan lugeda üle kõik koostisosad ja alles siis võin ma kahvli oma torti torgata ning selle söömist pikalt nautida.

Lo de ser o no ser?

*
Lähme külastame päikest? Ära muretse, me ei kõrbe ära. Mul on kõik korraldatud, me läheme sinna öösel!

Meil lendavad kotkad ja üleüldiselt on kõik masendavalt hästi.

Kernus

*
Reedel panime oma kodinad kokku ja hakkasime Kernu poole Kerdi sünnipäevale vurama. Nägin seal neid, keda ma iga päev näen, neid, keda ma ammu näinud pole ning ka neid, keda ma kunagi näinud pole ja arvatavasti ei näe ka rohkem. Kõik oli üpriski viisakas, kui mõni oleks suutnud ennast mitte üle juua.

Alustame siis algusest. Evaga kohale jõudes olid juba enamus külalised kohal. Sõbrad koos, pidu täies hoos, kõik see jauramine toimus jaanituleplatsil. Ühesõnaga üks suur lage maa ja ümberringi natuke puid. Kuna mul oli kindel plaan öösel koju minna, siis ei saanud ma endale suurt kogust alkoholi lubada, mida kõrist alla lasta. Pidin piirduma lahjema kraamiga ja nii uskumatu, kui see ka mõnele pole, siis ma olin väga rahul ja ei olekski tahtnud põõsa all öökides lõpetada. Niimoodi sain ma teiste tegevusel silma peal hoida, kuigi mõni suutis ikkagi oma ärakadumisega mind paanikasse ajada.
Kell oli omadega juba üle südaöö ning ma läksin jalutama. Ma ei tundnud seda kanti absoluutselt ning selle pärast jalutasin ma sama teedpidi, kust me sõitnud olime. Ümberringi oli vaikus ning pimedus. Tuiasin ringi ning vahtisin tähti. Järsku kostus kuskilt puude tagant jubedat kriiskamist. Keegi lubas ennast ära tappa ja üldse enam mitte tagasi tulla. Kui veri soontes jälle vedelamaks muutuma hakkas, sest ütleme ausalt, see karjumine ehmatas mind kohutavalt, siis sain ma aru, et kes see teine ikka olla saab kui mitte Liisu. Ja juba varsti nägingi ma selle jubeda hääle omanikku. Liisu kõndis eriti vihaselt, sihtpunkti tal polnud, lihtsalt kõndis. Tema järel tulid poisid. Truuts ütles mulle, et nad kõnnivad talle lihtsalt järgi, et Liisu ära ei kaoks. Kui kõndimine ei lakanud ning hädakisa samuti, siis ütlesin ma poistele, et me võtaks ta jõuga rajalt maha. Kogu elu käis vahepeal silme eest läbi, sest tüdruk leidis korraga nii palju jõudu ning siples nagu selgrootu. Lõpuks õnnestus meil ta maha suruda ning seal märja rohu sees olime me päris pikka aega. Kutsusin abiväe kohale ning lõpuks viidi ta magama. See on alati nii, kui ta kavatseb üle juua. Kahju hakkab lõpuks...
Mingi hetk pidin ma Pajuse puu alla ennast suu kaudu kergendama talutama, sest tal oli üsnagi paha olla. Kui juba sisikond lubas, siis liikusime tagasi teiste juurde. Veel enne teiste juurde jõudmist jäime me vaatama, kuidas poisid autot käima lükkasid. Mingisugune minu jaoks tundmatu tüüp istus roolis, tuled tal ei põlenud. Niipea, kui auto hääled sisse sai, kupatas see "juht" Indrekule sisse. Tüüp kukkus kõikepeal selili kapoti peale ning libises siis kõhuli maha. Kõik käis nii kiiresti, et enne, kui keegi midagi aru üldse sai, oli Indrek jalgupidi auto all. Kiirelt kisti autouks lahti ja karjuti poisile, et ta kohe tagurdaks. Indrek saadi auto alt kätte ning samamoodi said kõik juuresolijad paraja šoki osaliseks. Pärast Indrekul jalad valutasid. Ühesõnaga suhteliselt kahtlane värk, ei maksa ikka juua, kui olla ei oska. Jalutasin edasi koos Pajusega ja panin ta telki magama.
Pärast seda läks kõik rahulikult edasi. Grillisime ja rääkisime niisama juttu. Järsku kostus kuskilt telkide juurest jubedat vaidlemist. Esimese asjana turgatas mulle pähe Pajus ning juba ma sinnapoole jooksingi. Tuli välja, et ma olin poisi valesse telki magama pannud, sest õige telk tehti alles hiljem lahti. Aru ma ei mõista, mis vahet sellel tegelikult oli, kes kus telgis magas, aga jusiis oli. Alguses prooviti heaga, ka mina ronisin telki temaga rääkima, aga ta ei võtnud absoluutselt vedu. Kui head lapsed kasvavad vitsata, siis Pajust tuli küll jõuga telgist välja vedada. Järsku tuli poisil elu sisse ja ta hakkas elueest telgi ja magamiskoha eest võitlema. Sellist vehkimist ja näitemängu telgi nimel polnud ma veel kunagi varem näinud. Ühesõnaga kümne küünega ta sellest telgist kinni hoidis, kuni telk katki läks ja siis oli ta sunnitud teise telki minema. Ühesõnaga üks igavene märul ühe eriti tühise asja pärast.
Mingi hetk, kui ma tundsin, et olen juba piisavalt kaineks saanud, hakkasin kodu poole sõitma. Algse plaani järgi pidi Eva koos minuga tulema, kui siis jäi ta ikkagi sinna. Pakkisin asjad kokku ning sõitsin minema. Pärnu maantee oli täiesti tühi ning kottpime. Seal ma siis vurasin, kuni märkasin tulukesi, mis tähendasid seda, et kodu on juba käega katsutav. 4.30 jõudsin koju ning ronisin kohe magama.

Üldiselt oli väga tore koosviibimine. :)

???

*
Ma ju tean, et see on mööduv. Ma tean, et see on samahästi kui mittemiski, sest ma ei oska sellele tundele isegi nime panna. See sööb mind seestpoolt, teeb kõik nii raskeks. Ma ju tunnen seda, aga ma ei saa aru, mis asi see on. Kõik toimub nii kiiresti, mu peas käiks nagu mingisugune kiirversioon filmist, kus on mustmiljon peategelast. See kõik lõppeb varsti, ma tean seda, aga see ei aita, sest loeb ju see, mis on hetkel....

Vihma sajab

*
Vihma sajab, sajab sajab. Mina kihutan oma Gileraga kodu poole. Visiir on lahti ja vihmapiisad lendavad tohutul kiirusel mulle näkku. Limpsin huuli, kui värskendav! :D

Tähesadu

*
Jõudsime siis millalgi täna öösel Krissuga kodukanti ning jäime lahkumineku kohas jutustama. Järsku vaatasime taevasse ja avastasime, et august on käes. Kõikjal sirasid väiksemad ja suuremad tähed. Terve tume taevas oli erksaid täpikesi täis. Aeg-ajalt sähvisid langevad tähed oma pikkade sabadega. Selle kõigega tuli Vihtra meelde, see on lihtsalt super koht. See on nii eraldatud, seal on kõik nii teistsugune. Ma jätan oma mured ja raskused alati sinna ning lahkun palju puhanumana. Sellises maakolkas näeb terve suvi sellist taevast, nagu meie linnas ainult augustis näeme. Pole ühtegi valgustust, mis põleks, kõik on tume ja selle pärast ongi seal alati tähti näha.
Pikutada rippsillal, mis õõtsub vaikselt jõe kohal, kuulata vee kohinat ning vaadata koos sõpradega tähti - ma armastan seda!
Tahaks nii väga minna sinna. Lähitulevikus võtan selle reisi ette ja vaatan oma poisid üle, pole sada aasat näinud ju.

Btw, Pajus suutis täna matsu panna. Sõitsime koos kõik Arenale ja mina ei tea, miks ta ostsustas järsku oma teed minna, kuigi kõik teised keerasid paremale. Nii me siis ilma temata edasi sõitsimegi. Varsti ilmus tema ka kuskilt välja, rohututte oli terve maa ja ilm täis. Kiivri vahel, rolleri küljes, igalpool. Kirus oma esitulesid, sest nendega ei pidavat võsa vahel sittagi nägema ja tänu sellele ta kummuli käiski. Tubli poiss. :)

Baierimaa ja Austria 2008

*
Hommikul olin ma eriti varakult ornungis ja valmis Estonia poole süstima, kus pidin Evaga kokku saama ja siis bussi peale minema. Eva teadis, et ma lähen teda saatma. Ta teadis seda hetkeni, kui ma autost kohvrid välja vedasin ja endale turisti näo ette tegin. Küll ta oli õnnelik, hüppas mulle kaela ja kallistas kõvasti. Iga natukese aja tagant tuli jälle mind kallistama ning ütles, et tal on nii hea meel, et ma kaasa sõidan. No muidugi.. kuidas teisiti siis. :D Siis hakkas see pikk ja väsitav bussisõit pihta, vahepeal olid vetsu-, söögi- ja suitsupausid ning siis vurasime edasi. Läti, Leedu ja Poola olid kohutavalt igavad, need riigid magasin ma lihtsalt maha.

Tšehhi oli juba huvitavam, sest siis ei olnud maapind enam nii tasane. Põldudest mööda sõites nägin isegi seemnekülvamise ära. Olgugi, et see toimus kuskil kaerapõllu vahel, ei kasva seemnest kindlasti mingisugune taim, vaid vasikas.

Saksamaale jõudes käisime Münchenis ka ära. Ma ikka lootsin, et see tore koht on, aga ma suutsin oma närvid nii viimasele piirile viia, et väiksemgi müks oleks need plahvatama pannud. Nagu Eva ütles, siis ainuke ilus asi selle linna juures on selle nimi. Rahvast oli tohutult palju, kõik trügisid, kõik mölisesid. Ja mind ajab närvi, kui ma pean mingi Dima sabas kõndima, eriti veel aeglases tempos. Ma ei oska aeglaselt käia, mulle ei meeldi muneda. Minu tempo on tavaliselt selline, et sihtpunkti jõudes on kops koos, aga mulle meeldib. Ja nii mu närvid aina kuumemaks tõmbusid seal linnas.

Ööbisime kuskil munkade külas. Ühesõnaga Alpide vahel ja meie lähedal oli mungaklooster, kust kostus jubedat kellaheli iga natukese aja tagant. Kohe üldse ei istunud selline asi, isegi lahtise aknaga ei saanud magada. See heli oli liiga võimas minu kõrvadele, eriti kui ma teadsin, et seal läheduses on mungad. Ja järjest jubedamaks muutus minu jaoks sõna "munk". Ei tea miks.. Aga üldiselt oli kena väike küla. Seal jõudsime Evaga järelduseni, et tegelikult ei sõltu sinust mitte midagi, kui sa elad kausis, mille piirdeks on suured võimsad mäed. Ja see tekitas minus nii pisikese tunde, tühise tunde.
Austrias käisime veel mägedes, mägedes, mägedes.. Mis seal muud teha on. Kuskil orus vms käisime, mille Alpivesi oli uuristanud ja siis voolas seal hullu mühinaga. Hitleri mingis kotkapesas käisime ka. See oli üks mõnusamaid kohti terve reisi jooksul. Seista lihtsalt ühe ilmatuma mäemüraka otsas ja vaadata kõike, mis sinust allapoole jääb ja nii väiksena tundub, nagu mahuks see kõik sulle peopessa - see tekitas jällegi mõnusalt suure tunde. Sõitsime bussiga ülesse ja alla, mõnel mehel võttis isegi südame alt õõnsaks, aga minu arust oli see suhteliselt fun. Mägedes teistmoodi ei saakski ju. Pärast buss tossas jubedalt. Kuskilt rataste juurest tuli seda tossu, ühesõnaga ei tea, ei jaga mina seda asja.

Vahepeal oli igasugune muu turistile omane, millest ma kirjutada ei viitsi. Tagasisõidul ööbisime jälle järjest erinevates hotellides. Reisi alguses saime Tšehhis väga ilusa hotelli, aga tagasisõidul oli hotell nagu ma ei tea misasi. Linn meenutas ka vaikselt meie Koplit. Üsna ekstreemne oli seal isegi, sest kui me Evaga kuhugi söögikoha poole jalutasime, siis keerati meile igast nurgast selliseid vastikult näljaseid pilke. Lühikesed teksapüksid ja mini(kleit) - juvist oli hea vaatepilt. Tulime sealt kiiremas korras ära.

Ja mis kõige peamisem, siis tagasisõidul tegime kuskil jälle peldikupeatuse ja seal oli niiiiiiiiiii palju baikereid. Täiesti lõpp, kuidas ma õitsele lõin. Ja nad lasid mööda maanteed tagarattal. Bike, tagarattal, mehed - ma oleks tahtnud sinna jääda, kusiganes me ka ei peatunud.

Keda huvitab, siis reisipildid on siin. :)

Öösõit

*

Te peaksite juba teadma kui väga ma naudin meie igaöiseid sõitmiseid. Iga reede saame teatud kellaajal teatud kohas kokku ning sõidame linna poole. Õnneks ei piirdu asi ainult reedega, sest igal õhtul ajame oma väikese pundi kokku ja läheme samuti sõitma. Linnas osutatakse meile suhteliselt palju tähelepanu, olgu see siis hea või halb, aga siiski tähelepanu. Loogiline ju, ma jääks ka vaatama, kui mingi räige punt suure lärmiga kuhugipoole kihutab.
Täna oli meil siis öösõit. Meid oli umbes 30 ja niimoodi korrektselt hanesabas sõitsime me esmalt Kakumäele ja sealt edasi Linnahalli taha. Sealt edasi pidime veel kuhugi minema, aga mina lahkusin kahjuks varem meie seltskonnast. Üldiselt tahan ma seda öelda, et mul tulevad külmajudinad, kui ma ees sõites taha vaatan ja linnapimeduses ainult meie kamba tulesid näen. See on nii võimas lihtsalt.

Hetk tagasi lõpetasin Raunoga kõne, mis kestis 29 minutit. Enne seda rääkisin temaga 10 minutit ja siis veel mõned üksikud kõneminutid otsa. Tore ju, kui poisil joobes peaga järsku raha palju on. :D

Kell on omadega juba kolm saamas ja tunni aja pärast peaksin ma üles ärkama, seega ei lähe ma magama. Kell 5 on juba uksest väljaastumine ning 5.30 sõidame juba Austria poole.
Ühesõnaga 10. august kirjutame siis jälle. :)