Baierimaa ja Austria 2008

*
Hommikul olin ma eriti varakult ornungis ja valmis Estonia poole süstima, kus pidin Evaga kokku saama ja siis bussi peale minema. Eva teadis, et ma lähen teda saatma. Ta teadis seda hetkeni, kui ma autost kohvrid välja vedasin ja endale turisti näo ette tegin. Küll ta oli õnnelik, hüppas mulle kaela ja kallistas kõvasti. Iga natukese aja tagant tuli jälle mind kallistama ning ütles, et tal on nii hea meel, et ma kaasa sõidan. No muidugi.. kuidas teisiti siis. :D Siis hakkas see pikk ja väsitav bussisõit pihta, vahepeal olid vetsu-, söögi- ja suitsupausid ning siis vurasime edasi. Läti, Leedu ja Poola olid kohutavalt igavad, need riigid magasin ma lihtsalt maha.

Tšehhi oli juba huvitavam, sest siis ei olnud maapind enam nii tasane. Põldudest mööda sõites nägin isegi seemnekülvamise ära. Olgugi, et see toimus kuskil kaerapõllu vahel, ei kasva seemnest kindlasti mingisugune taim, vaid vasikas.

Saksamaale jõudes käisime Münchenis ka ära. Ma ikka lootsin, et see tore koht on, aga ma suutsin oma närvid nii viimasele piirile viia, et väiksemgi müks oleks need plahvatama pannud. Nagu Eva ütles, siis ainuke ilus asi selle linna juures on selle nimi. Rahvast oli tohutult palju, kõik trügisid, kõik mölisesid. Ja mind ajab närvi, kui ma pean mingi Dima sabas kõndima, eriti veel aeglases tempos. Ma ei oska aeglaselt käia, mulle ei meeldi muneda. Minu tempo on tavaliselt selline, et sihtpunkti jõudes on kops koos, aga mulle meeldib. Ja nii mu närvid aina kuumemaks tõmbusid seal linnas.

Ööbisime kuskil munkade külas. Ühesõnaga Alpide vahel ja meie lähedal oli mungaklooster, kust kostus jubedat kellaheli iga natukese aja tagant. Kohe üldse ei istunud selline asi, isegi lahtise aknaga ei saanud magada. See heli oli liiga võimas minu kõrvadele, eriti kui ma teadsin, et seal läheduses on mungad. Ja järjest jubedamaks muutus minu jaoks sõna "munk". Ei tea miks.. Aga üldiselt oli kena väike küla. Seal jõudsime Evaga järelduseni, et tegelikult ei sõltu sinust mitte midagi, kui sa elad kausis, mille piirdeks on suured võimsad mäed. Ja see tekitas minus nii pisikese tunde, tühise tunde.
Austrias käisime veel mägedes, mägedes, mägedes.. Mis seal muud teha on. Kuskil orus vms käisime, mille Alpivesi oli uuristanud ja siis voolas seal hullu mühinaga. Hitleri mingis kotkapesas käisime ka. See oli üks mõnusamaid kohti terve reisi jooksul. Seista lihtsalt ühe ilmatuma mäemüraka otsas ja vaadata kõike, mis sinust allapoole jääb ja nii väiksena tundub, nagu mahuks see kõik sulle peopessa - see tekitas jällegi mõnusalt suure tunde. Sõitsime bussiga ülesse ja alla, mõnel mehel võttis isegi südame alt õõnsaks, aga minu arust oli see suhteliselt fun. Mägedes teistmoodi ei saakski ju. Pärast buss tossas jubedalt. Kuskilt rataste juurest tuli seda tossu, ühesõnaga ei tea, ei jaga mina seda asja.

Vahepeal oli igasugune muu turistile omane, millest ma kirjutada ei viitsi. Tagasisõidul ööbisime jälle järjest erinevates hotellides. Reisi alguses saime Tšehhis väga ilusa hotelli, aga tagasisõidul oli hotell nagu ma ei tea misasi. Linn meenutas ka vaikselt meie Koplit. Üsna ekstreemne oli seal isegi, sest kui me Evaga kuhugi söögikoha poole jalutasime, siis keerati meile igast nurgast selliseid vastikult näljaseid pilke. Lühikesed teksapüksid ja mini(kleit) - juvist oli hea vaatepilt. Tulime sealt kiiremas korras ära.

Ja mis kõige peamisem, siis tagasisõidul tegime kuskil jälle peldikupeatuse ja seal oli niiiiiiiiiii palju baikereid. Täiesti lõpp, kuidas ma õitsele lõin. Ja nad lasid mööda maanteed tagarattal. Bike, tagarattal, mehed - ma oleks tahtnud sinna jääda, kusiganes me ka ei peatunud.

Keda huvitab, siis reisipildid on siin. :)