Tähesadu

*
Jõudsime siis millalgi täna öösel Krissuga kodukanti ning jäime lahkumineku kohas jutustama. Järsku vaatasime taevasse ja avastasime, et august on käes. Kõikjal sirasid väiksemad ja suuremad tähed. Terve tume taevas oli erksaid täpikesi täis. Aeg-ajalt sähvisid langevad tähed oma pikkade sabadega. Selle kõigega tuli Vihtra meelde, see on lihtsalt super koht. See on nii eraldatud, seal on kõik nii teistsugune. Ma jätan oma mured ja raskused alati sinna ning lahkun palju puhanumana. Sellises maakolkas näeb terve suvi sellist taevast, nagu meie linnas ainult augustis näeme. Pole ühtegi valgustust, mis põleks, kõik on tume ja selle pärast ongi seal alati tähti näha.
Pikutada rippsillal, mis õõtsub vaikselt jõe kohal, kuulata vee kohinat ning vaadata koos sõpradega tähti - ma armastan seda!
Tahaks nii väga minna sinna. Lähitulevikus võtan selle reisi ette ja vaatan oma poisid üle, pole sada aasat näinud ju.

Btw, Pajus suutis täna matsu panna. Sõitsime koos kõik Arenale ja mina ei tea, miks ta ostsustas järsku oma teed minna, kuigi kõik teised keerasid paremale. Nii me siis ilma temata edasi sõitsimegi. Varsti ilmus tema ka kuskilt välja, rohututte oli terve maa ja ilm täis. Kiivri vahel, rolleri küljes, igalpool. Kirus oma esitulesid, sest nendega ei pidavat võsa vahel sittagi nägema ja tänu sellele ta kummuli käiski. Tubli poiss. :)