Jälle need tordid

*
Vanad lugejad kindlasti mäletavad mu vaimusünnitust tortidest. Kahjuks pean ma selle teema juurde jälle tagasi tulema. Miks? Sest ma tahan. Ma kirjutan alati siis, kui ma tahan, sest siis tulevad sõnad iseenesest, need tulevad seestpoolt. Miks jälle tordid? Aga miks mitte.

Oli nii ja on ka praegu nii. Sa lähed poodi, märkamatult jõuad sa letini, kus ilutseb mustmiljon torti, üks ilusam kui teine. Silma jääb just see kõige ilusam tort, kas pole nii? Minul on. Ma ei hakka aega raiskama sellega, et ma tutvuks ka teiste tortidega, ma haaran just selle kõige silmapaistvama ning juba suundungi kassasse. Minu suureks üllatuseks avastan ma kodus kahvlit maiuspala sisse lüües ja tükki suhu toppides, et asi, mille ma ostsin, pole üldse nii hea. Juba leiabki ta tee prügikasti. Nii lühikeseks minu seiklus tordiga jäigi. Järgmisel nädalal kordub sama, täpselt sama, ning raisku läheb nii raha kui ka tort. Mulle maitseb maasikakreem mitte kohupiim. Samamoodi maitseb mulle šokolaad mitte vahukoor. Maasikakreemiga torti katab vahukoor, kohupiima täidisega torti aga šokolaad. Ma ei söö ju kohupiima, kuid ometigi ostan ma just selle tordi, sest mul ei ole kunagi piisavalt aega, et murda läbi vahukoorest, mille all on maasikakreem. Segane eksole? Aeg on raha, nii need targad inimesed räägivad. Kui ma vaid jääksin korraks seisma ning uuriksin lähemalt, mida see tort sisaldab, siis ma kaotaks sellega nii aega kui raha, kuid lõpuks ma leiaks arvatavasti selle, mida ma kindlasti süüa tahaks. Samas ma leian, et see ajaraiskamine oleks seda väärt, sest muidu viskaks ma raha jälle niisama tuulde, tordist võtaksin ainult paar ampsu ning loobiks ta siis prügikasti. Aga mul ei ole kunagi aega, ma ei näe kunagi sisse. Ma märkan seda, mis kõige rohkem silma paistab, ma võtan selle, ma viskan ta minema. Ma ei taha enam kiirustada. Ma tahan lugeda üle kõik koostisosad ja alles siis võin ma kahvli oma torti torgata ning selle söömist pikalt nautida.