Kernus

*
Reedel panime oma kodinad kokku ja hakkasime Kernu poole Kerdi sünnipäevale vurama. Nägin seal neid, keda ma iga päev näen, neid, keda ma ammu näinud pole ning ka neid, keda ma kunagi näinud pole ja arvatavasti ei näe ka rohkem. Kõik oli üpriski viisakas, kui mõni oleks suutnud ennast mitte üle juua.

Alustame siis algusest. Evaga kohale jõudes olid juba enamus külalised kohal. Sõbrad koos, pidu täies hoos, kõik see jauramine toimus jaanituleplatsil. Ühesõnaga üks suur lage maa ja ümberringi natuke puid. Kuna mul oli kindel plaan öösel koju minna, siis ei saanud ma endale suurt kogust alkoholi lubada, mida kõrist alla lasta. Pidin piirduma lahjema kraamiga ja nii uskumatu, kui see ka mõnele pole, siis ma olin väga rahul ja ei olekski tahtnud põõsa all öökides lõpetada. Niimoodi sain ma teiste tegevusel silma peal hoida, kuigi mõni suutis ikkagi oma ärakadumisega mind paanikasse ajada.
Kell oli omadega juba üle südaöö ning ma läksin jalutama. Ma ei tundnud seda kanti absoluutselt ning selle pärast jalutasin ma sama teedpidi, kust me sõitnud olime. Ümberringi oli vaikus ning pimedus. Tuiasin ringi ning vahtisin tähti. Järsku kostus kuskilt puude tagant jubedat kriiskamist. Keegi lubas ennast ära tappa ja üldse enam mitte tagasi tulla. Kui veri soontes jälle vedelamaks muutuma hakkas, sest ütleme ausalt, see karjumine ehmatas mind kohutavalt, siis sain ma aru, et kes see teine ikka olla saab kui mitte Liisu. Ja juba varsti nägingi ma selle jubeda hääle omanikku. Liisu kõndis eriti vihaselt, sihtpunkti tal polnud, lihtsalt kõndis. Tema järel tulid poisid. Truuts ütles mulle, et nad kõnnivad talle lihtsalt järgi, et Liisu ära ei kaoks. Kui kõndimine ei lakanud ning hädakisa samuti, siis ütlesin ma poistele, et me võtaks ta jõuga rajalt maha. Kogu elu käis vahepeal silme eest läbi, sest tüdruk leidis korraga nii palju jõudu ning siples nagu selgrootu. Lõpuks õnnestus meil ta maha suruda ning seal märja rohu sees olime me päris pikka aega. Kutsusin abiväe kohale ning lõpuks viidi ta magama. See on alati nii, kui ta kavatseb üle juua. Kahju hakkab lõpuks...
Mingi hetk pidin ma Pajuse puu alla ennast suu kaudu kergendama talutama, sest tal oli üsnagi paha olla. Kui juba sisikond lubas, siis liikusime tagasi teiste juurde. Veel enne teiste juurde jõudmist jäime me vaatama, kuidas poisid autot käima lükkasid. Mingisugune minu jaoks tundmatu tüüp istus roolis, tuled tal ei põlenud. Niipea, kui auto hääled sisse sai, kupatas see "juht" Indrekule sisse. Tüüp kukkus kõikepeal selili kapoti peale ning libises siis kõhuli maha. Kõik käis nii kiiresti, et enne, kui keegi midagi aru üldse sai, oli Indrek jalgupidi auto all. Kiirelt kisti autouks lahti ja karjuti poisile, et ta kohe tagurdaks. Indrek saadi auto alt kätte ning samamoodi said kõik juuresolijad paraja šoki osaliseks. Pärast Indrekul jalad valutasid. Ühesõnaga suhteliselt kahtlane värk, ei maksa ikka juua, kui olla ei oska. Jalutasin edasi koos Pajusega ja panin ta telki magama.
Pärast seda läks kõik rahulikult edasi. Grillisime ja rääkisime niisama juttu. Järsku kostus kuskilt telkide juurest jubedat vaidlemist. Esimese asjana turgatas mulle pähe Pajus ning juba ma sinnapoole jooksingi. Tuli välja, et ma olin poisi valesse telki magama pannud, sest õige telk tehti alles hiljem lahti. Aru ma ei mõista, mis vahet sellel tegelikult oli, kes kus telgis magas, aga jusiis oli. Alguses prooviti heaga, ka mina ronisin telki temaga rääkima, aga ta ei võtnud absoluutselt vedu. Kui head lapsed kasvavad vitsata, siis Pajust tuli küll jõuga telgist välja vedada. Järsku tuli poisil elu sisse ja ta hakkas elueest telgi ja magamiskoha eest võitlema. Sellist vehkimist ja näitemängu telgi nimel polnud ma veel kunagi varem näinud. Ühesõnaga kümne küünega ta sellest telgist kinni hoidis, kuni telk katki läks ja siis oli ta sunnitud teise telki minema. Ühesõnaga üks igavene märul ühe eriti tühise asja pärast.
Mingi hetk, kui ma tundsin, et olen juba piisavalt kaineks saanud, hakkasin kodu poole sõitma. Algse plaani järgi pidi Eva koos minuga tulema, kui siis jäi ta ikkagi sinna. Pakkisin asjad kokku ning sõitsin minema. Pärnu maantee oli täiesti tühi ning kottpime. Seal ma siis vurasin, kuni märkasin tulukesi, mis tähendasid seda, et kodu on juba käega katsutav. 4.30 jõudsin koju ning ronisin kohe magama.

Üldiselt oli väga tore koosviibimine. :)