Oh see armas politsei...

*
Mul kas pole üldse vedanud või siis just vastupidi, mul on väga vedanud..?

Esimene kokkupõrge toimus ma ei mäleta millal, igatahes oli kell 5 hommikul, kui ma otsustasin koju minna. Eeskujulik liikleja nagu ma olen, sõitsin ka seekord 50'ga. Pärnu maantee oli täiesti tühi, seega otsustasin natuke vajutada. Hetkega oli politseiauto mul kannul ning juba sähvisid ka vilkurid. Pidur põhja, tee äärde, üritasin oma värisevaid jalgu paigal hoida. 63'ga radarisse, pole paha. Küsis masina dokumente, näitasin. Küsis minu lube, ei näidanud. Ütlesin onule, et mu spido ei tööta ja ma ei valetanud. Tundlik inimene nagu ma olen, lugesin ka seekord tee peal asetsevaid valgeid kriipsukesi tunde järgi, enda arust õigesti, aga võta näpust. Mundris onu oli üpriski väsinud näoga ning ta ei jaksanud minuga jamada. Ütles vaid, et mine koju ja ära kihuta. Nii lühikeseks meie sõprus jäigi.

Eile käisin Krissu pool, arutasime maast ja ilmast, nii muuseas sain ka filmi tagasi, mille ma talle laenanud olin. Isegi raha sain, eriti lahkeks mõni muutunud. Pidin koju minema, aga ei läinud. Vurasin rahulikult linna poole, 70-ala lõppes ära, algas 50-ala. Võtsin rahulikult kiirust vähemaks, peab ju 50'ga sõitma. Päris jõudsingi kiirust vähendada, juba lendas mingi elukas tee peale. Esimese hooga mõtlesin, et jälle põder, nagu eelmine kordki, aga näed sa, ei olnudki põder. Metsast ta ju ometigi välja kargas... Kenas sinises riietuses mehike. Vehkis koledal kombel, arvas vist, et ma ei tunne pidurit. Jäin seisma, ei kuulnud mis ta rääkis. Mõtlesin, et oleks vist parem muusika kinni panna. Mehike käskis mul tee äärde võtta. Muidugi ma läksin tee äärde, kas ma nägin tema arust siis mingi suitsiidsete kalduvustega lapse moodi välja või mismõttes nagu.. Tegi minuga tutvust ja küsis, kas ma ise ka tean, kui kiiresti ma sõitsin. Vastasin siis talle, et mitte väga kiiresti. Ta ei olnud rahul sellega ja näitas ühte ilusat numbrit mulle, see oli 72, üsna kena number peaks mainima. Mõne hetke pärast ilmus meie seltskonda ka teine sinine mehike, ta oli üsna möku näoga ja tundus, et ta omal ajal lapsepõlves ei tahtnud rääkima õppida ning nüüd ongi tulemus käes. Spidomeetrile visati pilk peale. Järsku avastas mehike, et mul on isegi bensiininäidik olemas. Ta polnud kade ja jagas seda avastamisrõõmu ka minuga, aga mina, ülbe ja õel nagu ma olen, ütlesin talle üsna pahasti selle kohta. Kuttidel oli juba kindel mõte masin minult ära võtta, aga kui nad nägid, et ma ainult naeran selle üle ja põrmugi ei karda nende hoiatusi, siis võtsid nad kasutusele teised meetmed. Kahju kohe mainida seda, aga kumminuiaga ma veel tutvust teha ei saanud. Ühesõnaga teised meetmed siis.. Onu käskis mul rolleri otsast maha ronida. No miks küll? Ma olin just selle külma istme ju soojaks istunud ja nüüd pean maha ronima? Kui tema ülbitseb, siis ülbitsen mina ka. Ulatasin talle oma kiivri ning laususin:"HOIA!". Minu peas kostus see kõik ainult teistsugusena, umbestäpselt nii:"Hoia, sa kuradi kiilakas tõbras." Uuris, mis ta uuris, midagi ta ei leidnud. Temast uurijat ei saa, kahju küll. Siis pajatasin ma talle ühe loo. Seekord ei olnud tegemist lumivalgukese ja seitsme pöialpoisiga. Lugu rääkis hoopist minust ja 50'st kuubikust. Ütlesin talle, et mul oli kunagi roller, mis ei läinud üle 50km/h. Jah, ma valetasin, aga kui ma oleks öelnud, et mul siiani see voodi all vedeleb, siis ta oleks kindlasti küsinud, miks ma sellega siis ei sõida. Seega, pidin talle valetama. Ütlesin talle, et ma olen harjunud, et vajutan gaasi põhja ja kiirus ei kasva üle 50. Seekord vajutasin ka gaasi põhja, aga imekombel kiirus kasvas, ma pole sellist asja veel varem näinud. Ilmselgelt ajasin ma neile liiga lolli juttu ja nad otsustasid oma sini-valgesse metsamajakesse tagasi komberdada. Kummardusin neile viisakalt ning tänasin neid lahkuse eest. Istusin rolleri selga ja sügasin edasi linna poole, seekord tõesti sõitsin 50'ga, nagu peab, rohkem ei tohi ju rollerist välja pigistada. Seal ma siis olin, 50km/h sees ja krokodilli pisarad voolamas, miks ma ometi ei tohi kiiremini sõita...

Vinguge teie palju tahate, et ma ainult öösel väljas käin ja päeval magan, aga ma arvestan sellise asjaga nagu seda on fakt, et mendid on ka inimesed ja mida rohkem õhtu kätte jõuab, seda rohkem väsinud nad on. Või siis on minu eelis see, et ma olen tüdruk ning sellega kaasnevalt ei saa ma eales poistega vorstipidu pidada.