:'(

*
Minu pisike kullake!!!

Tüdrukud, tulge auto peale

*Kui vähe on inimestel õnneks vaja? Eile õhtul tundus mulle, et minule ja Evale piisab ainult ühest marsast või bussist, et olla jälle õnnelik. Kelluke hakkas juba üheksa õhtul saama, kui me bussipeatuse poole jalutasime. 21.12 pidi tulema buss, mida ei tulnud. 21.26 pidi tulema marsa, mis vist isegi tuli õigel kellaajal, kuid hoolimata kõigest kihutas ta meist mööda. 21.45 pidi tulema järgmine marsa, mida ei tulnud. 22.22 pidi tulema buss, mida ka ei tulnud, kuid selle asemel tuli hoopis marsa. Peaks mainima, et minu sääred olid lõpuks täiesti ära külmunud. Ma arvasin ju ainult, et ma jalutan korraks peatusesse ja siis kohe tagasi, ma poleks iial arvanud, et ma pean rohkem kui tund aega maantee ääres külmetama. Õnneks ei olnud me Evaga kahekesi, seega me polnud ainukesed, kes ootama pidid. 3 poissi istusid samuti bussipeatuses. Aeg-ajalt käisid nad minult tuld küsimas, kuigi hiljem selgus, et neil endal on ka tuli olemas. Nii et what nagu? Üks hetk hakkasid need poisid räigelt tõmblema ja jooksma. Ma mõtlesin, et nad panid peatusesse mingisuguse raketi, sest nad tundusid suhteliselt noored ja neid tänapäeva noorte nalju me juba teame. Siis tuli aga välja, et nad põgenevad hoopis politsei eest, kes meist mööda sõitis, siis metsa vahele keeras ja seal ümber hakkas pöörama. Jusiis nad arvasid, et ment sõidab tagasi, aga ei, ment jäi hoopis sinna puude vahele autosid pedereerima. Kaugemalt pimedast paistsid hõõguvate konide otsad ja siis ma karjusin sinnapoole, et ment jäi kiirust mõõtma ja nad võivad tagasi tulla. Kogu selle ootamise juures sai aga sitaks palju nalja. Evaga mõtlesime juba, et peaks vist mendi auto juurde avalikult kusele minema, et äkki siis võtavad auto peale ja viivad jaoskoda, saaks vähemalt linna. Siis mõtles Eva, et peaks vaimselt tasakaalutut mängima, äkki viivad mendid siis ka linna. Mängiks mingit hüsteerilist ja räuskaks, et mul on käbifoobia ja ma tahan siit metsast kiiresti ära minna. Aga ei teinud me ei ühte ega teist ja lõpuks, kui kõigil kopp juba nii ees ootamisest oli, otsustasid poisid koju tagasi minna ja hiljem uuesti tulla. Me jäime vapralt siiski bussi ootama. Üks hetk peatus meie juures mingi auto. Alguses pani ta suuna sisse, nagu tahaks tagasi pöörata. Kuid siis sõitis ta meetrikese edasi, aken keriti alla ja mingi nilbe meeshääl teatas meile, et buss läks just ära ja nad võivad meid auto peale võtta. Ma arvan ka ju, et nad teavad bussidest paremini kui meie, kes me oleme juba üle tunni aja oodanud. Vastused, mis me neile andsime, olid suht ülbed ja nii nad ketsivilinal minema läksidki. Ja siis algas hetk, kus me Evaga niimoodi naerda saime, et lase või tilgad püksi. Ma tean, et nalja edasi rääkimine ja veelvähem kirjutamine ei ole üldse nii naljakas, kui ise sündmuskohal olles seda kuulata, aga Reelika ning Krissu saavad kindlasti naerda, sest nad teavad juba peast, millise hääletooniga mina või Eva midagi ette kanname. Ühesõnaga nali oli järgmine: alguses me seisime paigal ja kui see auto meieni jõudis ja sisse kutsus, siis me oleks võinud hakata auto poole komberdama nagu mingid puudega inimesed. Eva oskab veel suurepäraselt retardi häält teha. Oleks võinud lahtikeritud akna peale nõjatuda ja väikse süljenire suust välja lasta, samuti oleks võinud ninast paar tatimullikest välja puhuda. Ei tea, kas siis ka oleks meid auto peale kutsutud. See fantaseerimine ja haige kõnnaku järgitegemine oli nii naljakas, et terve mets kajas meie naerust. Igaljuhul lõpuks tuli marsa ja ma sain koju minna. Ma õppisin sellest kõigest niipalju, et järgmine kord, kui ma arvan, et ma lähen ainult korraks peatusesse kedagi ära saatma, siis ma ei pane jalga tossusid, mis jääkülma vett läbi lasevad. Samuti ei pane ma ilma voodrita kilepükse jalga, mis ainult põlvedeni pikad on. Aga üldiselt oli meil väga tore ja tead, teisipäeval on mul ARK'i teooriaeksam. ;)

Piimhape ründab

*
Eile ma mõtlesin, et ma suren kehkas maha ja piimhape jookseb mul silmadest välja. Me saime lõpuks Melissaga seda, mida tahtsime - sulgpalli. Mina kui teada-tuntud mittesportlane, kellel pole kunagi niipalju viitsimist, et ennast natukenegi liigutada, jäin tunni lõpuks ikka päris käeväärakaks. No nii valus oli lihtsalt, et anna olla.

Positiivne oli päevas see, kui kool läbi sai. Tahtsime burgerit sööma minna, aga siis tuli välja, et ma pean hoopis otsa ümber keerama ja Magistrali minema. Sealt edasi liikusime Sveni ja Silveriga Laagrisse, siis Sven hülgas meid ja me läksime Keilasse. Väga mõnus oli oma kullakesega jälle koos olla. Nii võiks iga päev olla! Õppimine sujus meil ka suht hästi. Mina kirjutasin ja Tema lösutas voodis, sõi krõpsu ja mõtles, kuidas ma ikka viitsin kooliasjadega tegeleda. Ega väga ei viitsigi, aga kui ma juba gümnaasiumis olen, siis mis mul muud üle jääb. Rongist jäin ma ka ilusti maha, täpselt nii, et uksed sulgusid nina ees. Vähe mark ei olnud. Oleks ma siis meeleheitlikult jooksnud, aga ma seisin rongi kõrval. Point oli selles, et rong oli juba pikemat aega peatuses. Alguses ma küll läksin ukse peale seisma, aga siis ei juhtunud midagi ja ma otsustasin, et võib ka väljas seista. Küll ma kuulen, kui rong hääled sisse paneb ja liikuma hakkab, siis hüppan kohe uksest sisse. AGA järsku läksid uksed klõpsti kinni ja rong sõitis minema, mina sain parajad naerukrambid jälle. Mis siis ikka, ootasime uut ja viimast rongi. Koju jõudsin hilja ja nii hea oli magama minna teadmisega, et uni tuleb magus ja päev on veedetud Temaga. :)

Marru loeb raamatut

*


Üle pika aja avastasin ma enda jaoks raamatu. Selles mõttes, et me kõik teame ju väga hästi, et raamatuid on kasulik lugeda ja veel paremini teame me, et palju parema meelega loeks me neid raamatuid, mis pole kohustuslikud. Aga no sitt lugu, tuleb kuidagi oma hinded kätte ju saada. Nii et mina, tubli õpilane, nagu ma olen, lõpetasin just täna ühe raamatu lugemise. Ja minu suureks üllatuseks hakkas see raamat mulle juba siis meeldima, kui ma sellest vaevalt 30 lehte olin lugenud. Paar päeva lugesin seda, siis tulid muud toimetused vahele ning nüüd olen veel viimased paar päeva nina raamatus istunud. Asi kiskus nii huvitavaks, et ma ei suutnud oodata tunni algust, et saaks klassi laua taha lugema. Ma ei suutnud oodata kojujõudmist, et saaks voodisse lösutama minna ja et saaks ainult lugeda. Eile öösel olin ma nii ekstaasis sellest jutust, õgisin lausa silmadega sõnu, asi kiskus ikka päris hulluks kätte ära. Peategelastel olid närvid läbi, paratsesid ja nägid tonti seal, kus seda pole ja minul.. MINUL olid närvid samamoodi püsti. Ja siis järsku isa köhatas teises toas. Kas mul käis südamest piksenool läbi? Kas ma pidin ehmatusest püksid täis laskma? JAH! Ma sain närvivapustuse. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii süvenenud mõnesse raamatusse olin. Kui ma siiamaani olen alati kolm lehekülge lugenud ning siis sügavalt magama jäänud, nagu keegi oleks mulle muinasjuttu lugenud, siis seekord ei tulnud mul kordagi meelde, et mul uni võiks olla. Asi on lihtsalt selles, et sulisevad veed ja laulvad linnukesed teevad uniseks, aga laibakirjeldused ja kiimahood kohe üldse mitte. Ühesõnaga olen ma nüüd nii kurb, sest midagi pole lugeda. Ma lugesin isegi autori eessõna läbi, kuigi see oli mingi bullshit. Midagi on minuga vist toimumas.

Ja tegelt ma tahtsin veel seda öelda, et koolis oli üldiselt suht põnev. Eesti keele tundi ma ei läinud, sest mul polnud kirjandit. See tähendas aga seda, et ma pidin päev otsa õpetaja pilgu eest põgenema. Keemia klassi astudes keerasin ma hoobilt otsa ringi ja kadusin nii kiiresti, kui vähegi võimalik, sest meie kallis eesti keele õpetaja oli seal. Melissa veel ütles, et ma ei jookse kehkas ka nii kiiresti. Ja kui juba kehkast rääkida, siis oiii me olime Melissaga ikka nii higised täna. Kolm korda käisime pesemas, kehka riided tuleb ka vist keemilisse viia. See koha peal istumine ja jutustamine võttis ikka nii läbi samal ajal, kui teised jooksid ja kossu meeleheitlikult mängisid. Ühesõnaga jamh.. mõttetu.

Kodus ei lasta ka rahulikult olla, sest mingi Krissu arvab, et nüüd võiks Männiku karjääri juurde jalutama minna. Aga ei, tegelt ma ei kurda üldse, sest idee oli ülihea ja teostus veelparem. Nii mõnus oli jalutada, sest päike veel natuke paistis. Olgugi, et kohati külm oli, ikkagi oli hea olla. See oli ka hea, et Krissu uisutas nagu lehm libedal jääl. Mina veel mõtlesin, et minul käib kets täiega all ringi, aga kus sa sellega, Krissu ei tahtnud üldse sirgelt püsti püsida. Ja päris äge oli see ka, kui me üle lume kõndisime, sest lumi oli niivõrd jääs, et sellest ei vajunud läbi. Aga oh ei, kui minul midagi juhtuda saab, siis ikka juhtub ka ja läbi ma sellest jääkoorikust vajusin ning jalg mul lumme kinni jäi ja käpuli ma kukkusin. Naljakas oli küll jah, lausa nii naljakas, et tilgad tahtsid püksi tulla. Aga ei tulnud ja koju jõudsin ma lõpuks siiski kuivana.

Ja nüüd olen ma juba päris kõva mitu tundi kirjanditeemat valinud ja pole oma valimisega kuhugi jõudnud. Nii et jamh, uni on, kirjandist ei tule vist midagi välja..

Parema käe varbad

*









Eile käisime siis Silveriga 3D õudukat vaatamas, mis osutus nii õudseks, et mul vahepeal silm looja läks. Nagu tõsiselt.. jube unekas tuli peale. Pärast kino saime Evaga kokku ja siis hakkasime Krissu poole liikuma. Liikumine võttis nii kaua aega, et me suutsime bussist maha jääda, mille tulemusel me pidime uut bussi 50 minutit ootama. Vahepeal suutis Eva mulle jutu käigus selgeks teha, et kui tema kuhugi häälega läheb, siis kõigepealt lõigatakse temalt vasaku käe sõrmed ära, siis parema käe varbad ja siis tükeldatakse ülejäänud keha. Parema käe varbad? Olgu nii. Lõpuks tuli meie bussike ja õõtsumine Luige poole algas. Mina läksin koju ja Eva laekus Krissu juurde. Kell ma ei tea mis mitu minutit läbi jõudsin siis mina ka sinna nagu kaamel, sest kott oli pungil asju täis, vesikas rippus ühe näpu otsas, joogid lisasid omajagu kaalu ja ei tore oli. Ja mida me siis nagu tähistasime? Ikka seda, et Krissu sai oma teooria tehtud. Ja tead, nii hea oli jälle neljakesi koos olla. Me rääkisime kõigest. Muidugi põhiteema olid ikkagi poisid ja seks, mis on alati üks igati huvitav teema olnud ju. Vahepeal sai Reelika oma dream-boy'lt kõne, mis kestis väga väga kaua. Siis valati paar pisarat ja asi korras. Igal juhul kuskil poole kolme paiku vajus Krissu ära ja me Evaga hakkasime ka minu poole minema. Minek osutus aga suhteliselt naljakaks, sest Krissu teeotsas käis Eva perseli. Kohe päris perseli. Ja koju me ei jõudnudki, sest bussipeatuses seisis KIA!! :D Ja siis me trippisime ringi ja kuskil poole viie paiku jõudsime minu juurde, sest bensuiinike oli täitsa otsa lõppemas. No ja autojuht magas ka juba. Lõpuks oli nii hea voodisse vajuda.

.

*
Kell on 8, äratuskell heliseb. Panen selle kinni ja magan edasi. Ma ei taha kuidagi leppida mõttega, et kohe peab oma kallist soojast voodist loobuma. Õieti ei taha ma meelega tõusta, sest ma ei taha, et Ta läheks. Järgmine hetk saabub tunni aja pärast, kui Tema mind äratab ning ütleb, et kohvi ja hommikusöök on valmis. See on nii kohutavalt armas. Mul ei jää muud üle, ma pean üles tõusma. Olles veel poolunes, on toidu mälumine nii raske ja aeganõudev tegevus. Mida rohkem ma ärkan, seda rohkem saan ma aru, et kohe varsti ta läheb ja seda aeglasemalt ma üritan süüa. Ja siis saabub aeg, ta roogib õues juba autot. Ja me sõidame, ta läheb bussi peale ning mina jõuan lõpuks tagasi koju - PÕMM! Nagu oleksin puuga pähe saanud. Istun diivanil, vaatan tühja kohta. Kõik on nii vaikne, maja on nii tühi, kuigi lahkunud on ainult üks inimene. Ja siis ma mõistsin jällegi nii paljut. Ja ma igatsen.. nii väga. Ma ei saa täna õhtul filmi vaadates Tema sülle magama jääda. Ta ei silita mu pead, mis tekitab nii sooja tunde. Ma ei tunne enam neid kaisutusi ja suudlusi. Kuidas ma täna öösel magan.. üksi.. nii külm on, paha on ilma Temata.
Kõik see jutt on nii totter, nagu ma ei näeks Teda enam mitte kunagi. Aga kahjuks tundubki mulle iga üksi veedetud minut terve igavikuna.

Kassid läinud...

*
Vanemad on läinud, maja on minu päralt. Homme võtan töömehe vastu. Ise majandan, ise koristan, ise.., ise.., ise... Aga õnneks mitte päris ise. Kuni kolmapäevani on Silver siin. Nii hea on, nagu me oleks kahekesi oma kodus. Võime kõike teha, mida tahame, mitte keegi ei sega meid. Ma ootan nii väga seda päeva, kui mulle lõpuks minu enda elamine ostetakse. Ei, mul pole oma perekonnast kopp ees, vastupidi, ma igatsen neid väga ning tahaks, et nad juba ruttu tagasi tuleks, aga tunne, et sa võid ise otsustada ja tegutseda, on hea. Ja usaldus, see on vajalik. Nad ei jätaks mulle eluilmaski autot, kui nad mind ei usaldaks. Nad ei lubaks mul ühtegi orgiat korraldada, aga nad teavad, et kõik jääb terveks ja lõpuks saab ka kõik koristatud, seega... teeme läbu!! Ei. Ma olen vist vanaks jäänud. Ma võiksin vabalt minna selle autoga huligaanitsema, keegi nagunii ju teada ei saa. Ja kes neid olematuid juhilube ikka kontrollib. Aga ei, ma ei taha. Ma ei julge riskida, sest mu load on juba käega katsutavad. Ainult ARK on ju jäänud. Isegi paari-kilomeetrine sõit Raudallu ja tagasi paneb käed-jalad värisema, aga ma ei saa sellise ilmaga lasta Silveril jalutada mööda maanteed. See on ju täielik porno, mis väljas toimub. Ja see on ka kõik, enam kaugemale ma ei julge sõita, kuigi tegelikult ei tohiks ma sedagi väikest vahemaad sõita. Ja teine asi - läbud. Maja on ju täiesti vaba, jeeee vaba pleiss, paneme käpa maha. Idee on hea, eksole. Aga ei, ma ei viitsi. Ma tahan rahulikult olla. Täielik oiviku tunne tekib. Ma eelistan suurele labrakale hoopis midagi rahulikku. Ainult kõige lähedasemad sõbrad, sest nendega koos olles ma tean, et kõik on korras. Ma võin minna magama, millal ise tahan. Ma tean, et nad keeravad ööseks ukse lukku, kustutavad tuled ja teleka. Ma tean, et kui ma hommikul ärkan, pole midagi ära varastatud ega lõhutud. Ning nad ei lahku nii, et neist jääks maha täielik prügimägi. Nii palju kordi on nad aidanud koristada, kuigi ma vahel üldse nende abi ei vaja. See on lihtsalt kohutavalt armas. Ja kui juhtubki nii, et keegi nõrgem on natuke liiga palju joonud, siis ei jää ta kunagi üksi ning alati on neid, kes vaatavad, et kõik korras oleks. Ning selle kõige suhteliselt rahuliku olemise juures juhtub alati nii mõndagi, mida osad saavad hiljem naerdes meenutada ja mida mõned ei taha aga üldse mäletada, sest liiga piinlik on.
Ma ei tea, kuidas see juhtus, et jutt läks sõprade peale, kuigi ma tahtsin hoopis kirjutada sellest, kui väga ma oma elamist tahan. Ja ma ei taha elada seal üksi, vaid koos Temaga.

Ja nüüd tuleb ennast korda teha ja midagi süüa, sest varsti lõppeb meie Isandal trenn ja siis pean ma jälle värisedes need jubedad paar kilomeetrit maha sõitma.

Your everything I need and more

*
Mu viimane sissekanne oli... kunagi. Vahepeal on minult palju küsitud, kas ma enam ei kirjutagi. Kirjutan küll, kuid see kõik toimub minu peas ja mingil põhjusel see siia ei jõua. Vahel tekib tunne, et tahaks oma emotsioonid siia jälle kirja panna. Täpselt nii, nagu vanasti sai seda tehtud. Aga siis heliseb telefon või saab pesu pestud ning jälle ma jooksen muid asju tegema. Kui päris aus olla, siis mul polegi midagi kirjutada. On juhtunud palju. Umbkaudselt 4 kuud tagasi alustasin ma oma elus uut peatükki. Peatükki, mis algab kõige egoistlikumate tegudega, pannes mind iseennastki korraks põlgama. Ma ei oska siiani kommenteerida oma käitumist, sest osaliselt pole sellele mingit õigustust. Jusiis olin ma liiga jonnakas, et loobuda oma eesmärgist. Võib-olla tundsin ma aga, et seekord ei tohi ma loobuda. Ma ei kahetse ühtegi tehtud tegu ega öeldud sõna. Kõik see tegi mind õnnelikuks. Kõik see, mis enne oli ja milleks ta nüüd on muutunud, teeb mind veelgi õnnelikumaks. Naiivne oleks öelda, et nüüd ma olen elu lõpuni õnnelik, kuid mitte miski ei näita seda, et ma kaua õnnelik ei oleks.
Mul oleks nii palju öelda, aga hetkel ei ole see küll koht, kuhu seda kirjutada. Samas poleks nagu mitte midagi öelda, tahaks lihtsalt oma õnnehunniku otsas istuda ja seda kõike täiel rinnal nautida. Ma ei tea, mida sa teed ja ega mind ei huvita ka, sest minul on kõik ideaalne. :)