Marru loeb raamatut

*


Üle pika aja avastasin ma enda jaoks raamatu. Selles mõttes, et me kõik teame ju väga hästi, et raamatuid on kasulik lugeda ja veel paremini teame me, et palju parema meelega loeks me neid raamatuid, mis pole kohustuslikud. Aga no sitt lugu, tuleb kuidagi oma hinded kätte ju saada. Nii et mina, tubli õpilane, nagu ma olen, lõpetasin just täna ühe raamatu lugemise. Ja minu suureks üllatuseks hakkas see raamat mulle juba siis meeldima, kui ma sellest vaevalt 30 lehte olin lugenud. Paar päeva lugesin seda, siis tulid muud toimetused vahele ning nüüd olen veel viimased paar päeva nina raamatus istunud. Asi kiskus nii huvitavaks, et ma ei suutnud oodata tunni algust, et saaks klassi laua taha lugema. Ma ei suutnud oodata kojujõudmist, et saaks voodisse lösutama minna ja et saaks ainult lugeda. Eile öösel olin ma nii ekstaasis sellest jutust, õgisin lausa silmadega sõnu, asi kiskus ikka päris hulluks kätte ära. Peategelastel olid närvid läbi, paratsesid ja nägid tonti seal, kus seda pole ja minul.. MINUL olid närvid samamoodi püsti. Ja siis järsku isa köhatas teises toas. Kas mul käis südamest piksenool läbi? Kas ma pidin ehmatusest püksid täis laskma? JAH! Ma sain närvivapustuse. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii süvenenud mõnesse raamatusse olin. Kui ma siiamaani olen alati kolm lehekülge lugenud ning siis sügavalt magama jäänud, nagu keegi oleks mulle muinasjuttu lugenud, siis seekord ei tulnud mul kordagi meelde, et mul uni võiks olla. Asi on lihtsalt selles, et sulisevad veed ja laulvad linnukesed teevad uniseks, aga laibakirjeldused ja kiimahood kohe üldse mitte. Ühesõnaga olen ma nüüd nii kurb, sest midagi pole lugeda. Ma lugesin isegi autori eessõna läbi, kuigi see oli mingi bullshit. Midagi on minuga vist toimumas.

Ja tegelt ma tahtsin veel seda öelda, et koolis oli üldiselt suht põnev. Eesti keele tundi ma ei läinud, sest mul polnud kirjandit. See tähendas aga seda, et ma pidin päev otsa õpetaja pilgu eest põgenema. Keemia klassi astudes keerasin ma hoobilt otsa ringi ja kadusin nii kiiresti, kui vähegi võimalik, sest meie kallis eesti keele õpetaja oli seal. Melissa veel ütles, et ma ei jookse kehkas ka nii kiiresti. Ja kui juba kehkast rääkida, siis oiii me olime Melissaga ikka nii higised täna. Kolm korda käisime pesemas, kehka riided tuleb ka vist keemilisse viia. See koha peal istumine ja jutustamine võttis ikka nii läbi samal ajal, kui teised jooksid ja kossu meeleheitlikult mängisid. Ühesõnaga jamh.. mõttetu.

Kodus ei lasta ka rahulikult olla, sest mingi Krissu arvab, et nüüd võiks Männiku karjääri juurde jalutama minna. Aga ei, tegelt ma ei kurda üldse, sest idee oli ülihea ja teostus veelparem. Nii mõnus oli jalutada, sest päike veel natuke paistis. Olgugi, et kohati külm oli, ikkagi oli hea olla. See oli ka hea, et Krissu uisutas nagu lehm libedal jääl. Mina veel mõtlesin, et minul käib kets täiega all ringi, aga kus sa sellega, Krissu ei tahtnud üldse sirgelt püsti püsida. Ja päris äge oli see ka, kui me üle lume kõndisime, sest lumi oli niivõrd jääs, et sellest ei vajunud läbi. Aga oh ei, kui minul midagi juhtuda saab, siis ikka juhtub ka ja läbi ma sellest jääkoorikust vajusin ning jalg mul lumme kinni jäi ja käpuli ma kukkusin. Naljakas oli küll jah, lausa nii naljakas, et tilgad tahtsid püksi tulla. Aga ei tulnud ja koju jõudsin ma lõpuks siiski kuivana.

Ja nüüd olen ma juba päris kõva mitu tundi kirjanditeemat valinud ja pole oma valimisega kuhugi jõudnud. Nii et jamh, uni on, kirjandist ei tule vist midagi välja..