Tüdrukud, tulge auto peale

*Kui vähe on inimestel õnneks vaja? Eile õhtul tundus mulle, et minule ja Evale piisab ainult ühest marsast või bussist, et olla jälle õnnelik. Kelluke hakkas juba üheksa õhtul saama, kui me bussipeatuse poole jalutasime. 21.12 pidi tulema buss, mida ei tulnud. 21.26 pidi tulema marsa, mis vist isegi tuli õigel kellaajal, kuid hoolimata kõigest kihutas ta meist mööda. 21.45 pidi tulema järgmine marsa, mida ei tulnud. 22.22 pidi tulema buss, mida ka ei tulnud, kuid selle asemel tuli hoopis marsa. Peaks mainima, et minu sääred olid lõpuks täiesti ära külmunud. Ma arvasin ju ainult, et ma jalutan korraks peatusesse ja siis kohe tagasi, ma poleks iial arvanud, et ma pean rohkem kui tund aega maantee ääres külmetama. Õnneks ei olnud me Evaga kahekesi, seega me polnud ainukesed, kes ootama pidid. 3 poissi istusid samuti bussipeatuses. Aeg-ajalt käisid nad minult tuld küsimas, kuigi hiljem selgus, et neil endal on ka tuli olemas. Nii et what nagu? Üks hetk hakkasid need poisid räigelt tõmblema ja jooksma. Ma mõtlesin, et nad panid peatusesse mingisuguse raketi, sest nad tundusid suhteliselt noored ja neid tänapäeva noorte nalju me juba teame. Siis tuli aga välja, et nad põgenevad hoopis politsei eest, kes meist mööda sõitis, siis metsa vahele keeras ja seal ümber hakkas pöörama. Jusiis nad arvasid, et ment sõidab tagasi, aga ei, ment jäi hoopis sinna puude vahele autosid pedereerima. Kaugemalt pimedast paistsid hõõguvate konide otsad ja siis ma karjusin sinnapoole, et ment jäi kiirust mõõtma ja nad võivad tagasi tulla. Kogu selle ootamise juures sai aga sitaks palju nalja. Evaga mõtlesime juba, et peaks vist mendi auto juurde avalikult kusele minema, et äkki siis võtavad auto peale ja viivad jaoskoda, saaks vähemalt linna. Siis mõtles Eva, et peaks vaimselt tasakaalutut mängima, äkki viivad mendid siis ka linna. Mängiks mingit hüsteerilist ja räuskaks, et mul on käbifoobia ja ma tahan siit metsast kiiresti ära minna. Aga ei teinud me ei ühte ega teist ja lõpuks, kui kõigil kopp juba nii ees ootamisest oli, otsustasid poisid koju tagasi minna ja hiljem uuesti tulla. Me jäime vapralt siiski bussi ootama. Üks hetk peatus meie juures mingi auto. Alguses pani ta suuna sisse, nagu tahaks tagasi pöörata. Kuid siis sõitis ta meetrikese edasi, aken keriti alla ja mingi nilbe meeshääl teatas meile, et buss läks just ära ja nad võivad meid auto peale võtta. Ma arvan ka ju, et nad teavad bussidest paremini kui meie, kes me oleme juba üle tunni aja oodanud. Vastused, mis me neile andsime, olid suht ülbed ja nii nad ketsivilinal minema läksidki. Ja siis algas hetk, kus me Evaga niimoodi naerda saime, et lase või tilgad püksi. Ma tean, et nalja edasi rääkimine ja veelvähem kirjutamine ei ole üldse nii naljakas, kui ise sündmuskohal olles seda kuulata, aga Reelika ning Krissu saavad kindlasti naerda, sest nad teavad juba peast, millise hääletooniga mina või Eva midagi ette kanname. Ühesõnaga nali oli järgmine: alguses me seisime paigal ja kui see auto meieni jõudis ja sisse kutsus, siis me oleks võinud hakata auto poole komberdama nagu mingid puudega inimesed. Eva oskab veel suurepäraselt retardi häält teha. Oleks võinud lahtikeritud akna peale nõjatuda ja väikse süljenire suust välja lasta, samuti oleks võinud ninast paar tatimullikest välja puhuda. Ei tea, kas siis ka oleks meid auto peale kutsutud. See fantaseerimine ja haige kõnnaku järgitegemine oli nii naljakas, et terve mets kajas meie naerust. Igaljuhul lõpuks tuli marsa ja ma sain koju minna. Ma õppisin sellest kõigest niipalju, et järgmine kord, kui ma arvan, et ma lähen ainult korraks peatusesse kedagi ära saatma, siis ma ei pane jalga tossusid, mis jääkülma vett läbi lasevad. Samuti ei pane ma ilma voodrita kilepükse jalga, mis ainult põlvedeni pikad on. Aga üldiselt oli meil väga tore ja tead, teisipäeval on mul ARK'i teooriaeksam. ;)