.

*
Kell on 8, äratuskell heliseb. Panen selle kinni ja magan edasi. Ma ei taha kuidagi leppida mõttega, et kohe peab oma kallist soojast voodist loobuma. Õieti ei taha ma meelega tõusta, sest ma ei taha, et Ta läheks. Järgmine hetk saabub tunni aja pärast, kui Tema mind äratab ning ütleb, et kohvi ja hommikusöök on valmis. See on nii kohutavalt armas. Mul ei jää muud üle, ma pean üles tõusma. Olles veel poolunes, on toidu mälumine nii raske ja aeganõudev tegevus. Mida rohkem ma ärkan, seda rohkem saan ma aru, et kohe varsti ta läheb ja seda aeglasemalt ma üritan süüa. Ja siis saabub aeg, ta roogib õues juba autot. Ja me sõidame, ta läheb bussi peale ning mina jõuan lõpuks tagasi koju - PÕMM! Nagu oleksin puuga pähe saanud. Istun diivanil, vaatan tühja kohta. Kõik on nii vaikne, maja on nii tühi, kuigi lahkunud on ainult üks inimene. Ja siis ma mõistsin jällegi nii paljut. Ja ma igatsen.. nii väga. Ma ei saa täna õhtul filmi vaadates Tema sülle magama jääda. Ta ei silita mu pead, mis tekitab nii sooja tunde. Ma ei tunne enam neid kaisutusi ja suudlusi. Kuidas ma täna öösel magan.. üksi.. nii külm on, paha on ilma Temata.
Kõik see jutt on nii totter, nagu ma ei näeks Teda enam mitte kunagi. Aga kahjuks tundubki mulle iga üksi veedetud minut terve igavikuna.