Your everything I need and more

*
Mu viimane sissekanne oli... kunagi. Vahepeal on minult palju küsitud, kas ma enam ei kirjutagi. Kirjutan küll, kuid see kõik toimub minu peas ja mingil põhjusel see siia ei jõua. Vahel tekib tunne, et tahaks oma emotsioonid siia jälle kirja panna. Täpselt nii, nagu vanasti sai seda tehtud. Aga siis heliseb telefon või saab pesu pestud ning jälle ma jooksen muid asju tegema. Kui päris aus olla, siis mul polegi midagi kirjutada. On juhtunud palju. Umbkaudselt 4 kuud tagasi alustasin ma oma elus uut peatükki. Peatükki, mis algab kõige egoistlikumate tegudega, pannes mind iseennastki korraks põlgama. Ma ei oska siiani kommenteerida oma käitumist, sest osaliselt pole sellele mingit õigustust. Jusiis olin ma liiga jonnakas, et loobuda oma eesmärgist. Võib-olla tundsin ma aga, et seekord ei tohi ma loobuda. Ma ei kahetse ühtegi tehtud tegu ega öeldud sõna. Kõik see tegi mind õnnelikuks. Kõik see, mis enne oli ja milleks ta nüüd on muutunud, teeb mind veelgi õnnelikumaks. Naiivne oleks öelda, et nüüd ma olen elu lõpuni õnnelik, kuid mitte miski ei näita seda, et ma kaua õnnelik ei oleks.
Mul oleks nii palju öelda, aga hetkel ei ole see küll koht, kuhu seda kirjutada. Samas poleks nagu mitte midagi öelda, tahaks lihtsalt oma õnnehunniku otsas istuda ja seda kõike täiel rinnal nautida. Ma ei tea, mida sa teed ja ega mind ei huvita ka, sest minul on kõik ideaalne. :)