Piimhape ründab

*
Eile ma mõtlesin, et ma suren kehkas maha ja piimhape jookseb mul silmadest välja. Me saime lõpuks Melissaga seda, mida tahtsime - sulgpalli. Mina kui teada-tuntud mittesportlane, kellel pole kunagi niipalju viitsimist, et ennast natukenegi liigutada, jäin tunni lõpuks ikka päris käeväärakaks. No nii valus oli lihtsalt, et anna olla.

Positiivne oli päevas see, kui kool läbi sai. Tahtsime burgerit sööma minna, aga siis tuli välja, et ma pean hoopis otsa ümber keerama ja Magistrali minema. Sealt edasi liikusime Sveni ja Silveriga Laagrisse, siis Sven hülgas meid ja me läksime Keilasse. Väga mõnus oli oma kullakesega jälle koos olla. Nii võiks iga päev olla! Õppimine sujus meil ka suht hästi. Mina kirjutasin ja Tema lösutas voodis, sõi krõpsu ja mõtles, kuidas ma ikka viitsin kooliasjadega tegeleda. Ega väga ei viitsigi, aga kui ma juba gümnaasiumis olen, siis mis mul muud üle jääb. Rongist jäin ma ka ilusti maha, täpselt nii, et uksed sulgusid nina ees. Vähe mark ei olnud. Oleks ma siis meeleheitlikult jooksnud, aga ma seisin rongi kõrval. Point oli selles, et rong oli juba pikemat aega peatuses. Alguses ma küll läksin ukse peale seisma, aga siis ei juhtunud midagi ja ma otsustasin, et võib ka väljas seista. Küll ma kuulen, kui rong hääled sisse paneb ja liikuma hakkab, siis hüppan kohe uksest sisse. AGA järsku läksid uksed klõpsti kinni ja rong sõitis minema, mina sain parajad naerukrambid jälle. Mis siis ikka, ootasime uut ja viimast rongi. Koju jõudsin hilja ja nii hea oli magama minna teadmisega, et uni tuleb magus ja päev on veedetud Temaga. :)