Kassid läinud...

*
Vanemad on läinud, maja on minu päralt. Homme võtan töömehe vastu. Ise majandan, ise koristan, ise.., ise.., ise... Aga õnneks mitte päris ise. Kuni kolmapäevani on Silver siin. Nii hea on, nagu me oleks kahekesi oma kodus. Võime kõike teha, mida tahame, mitte keegi ei sega meid. Ma ootan nii väga seda päeva, kui mulle lõpuks minu enda elamine ostetakse. Ei, mul pole oma perekonnast kopp ees, vastupidi, ma igatsen neid väga ning tahaks, et nad juba ruttu tagasi tuleks, aga tunne, et sa võid ise otsustada ja tegutseda, on hea. Ja usaldus, see on vajalik. Nad ei jätaks mulle eluilmaski autot, kui nad mind ei usaldaks. Nad ei lubaks mul ühtegi orgiat korraldada, aga nad teavad, et kõik jääb terveks ja lõpuks saab ka kõik koristatud, seega... teeme läbu!! Ei. Ma olen vist vanaks jäänud. Ma võiksin vabalt minna selle autoga huligaanitsema, keegi nagunii ju teada ei saa. Ja kes neid olematuid juhilube ikka kontrollib. Aga ei, ma ei taha. Ma ei julge riskida, sest mu load on juba käega katsutavad. Ainult ARK on ju jäänud. Isegi paari-kilomeetrine sõit Raudallu ja tagasi paneb käed-jalad värisema, aga ma ei saa sellise ilmaga lasta Silveril jalutada mööda maanteed. See on ju täielik porno, mis väljas toimub. Ja see on ka kõik, enam kaugemale ma ei julge sõita, kuigi tegelikult ei tohiks ma sedagi väikest vahemaad sõita. Ja teine asi - läbud. Maja on ju täiesti vaba, jeeee vaba pleiss, paneme käpa maha. Idee on hea, eksole. Aga ei, ma ei viitsi. Ma tahan rahulikult olla. Täielik oiviku tunne tekib. Ma eelistan suurele labrakale hoopis midagi rahulikku. Ainult kõige lähedasemad sõbrad, sest nendega koos olles ma tean, et kõik on korras. Ma võin minna magama, millal ise tahan. Ma tean, et nad keeravad ööseks ukse lukku, kustutavad tuled ja teleka. Ma tean, et kui ma hommikul ärkan, pole midagi ära varastatud ega lõhutud. Ning nad ei lahku nii, et neist jääks maha täielik prügimägi. Nii palju kordi on nad aidanud koristada, kuigi ma vahel üldse nende abi ei vaja. See on lihtsalt kohutavalt armas. Ja kui juhtubki nii, et keegi nõrgem on natuke liiga palju joonud, siis ei jää ta kunagi üksi ning alati on neid, kes vaatavad, et kõik korras oleks. Ning selle kõige suhteliselt rahuliku olemise juures juhtub alati nii mõndagi, mida osad saavad hiljem naerdes meenutada ja mida mõned ei taha aga üldse mäletada, sest liiga piinlik on.
Ma ei tea, kuidas see juhtus, et jutt läks sõprade peale, kuigi ma tahtsin hoopis kirjutada sellest, kui väga ma oma elamist tahan. Ja ma ei taha elada seal üksi, vaid koos Temaga.

Ja nüüd tuleb ennast korda teha ja midagi süüa, sest varsti lõppeb meie Isandal trenn ja siis pean ma jälle värisedes need jubedad paar kilomeetrit maha sõitma.