Korraks

*
Kunagi pole liiga hilja, et teha asju õigesti, kuid alati on liiga vara, et teha valesti.

.

*

Esmalt tahaksin teada, miks kirjutada asju avalikult, kui jutt on suunatud vaid ühele isikule ja viisakas oleks talle seda isiklikult rääkida? Ja kui juba öelda, siis miks jätta isik varjatuks. Oleks vähem mõistujuttu, rohkem konkreetsust. Antud hetkel olen ma aru saanud, et kogu sapp on mulle suunatud. Kui nüüd õigesti aru sain, siis peaksin süüd tunnistama ja ennast sitasti tundma. Kui aus olla, siis ma tunnengi ennast kuradi sitasti, aga ma ei leia, et pean jälle süü omaks võtma. Minu arvates on süü mõlemapoolne, aga mõlemad ju ei saa süüdi olla, see oleks võimatu või mida Sa arvad? Mäletan väga hästi, et viimane kord, kui suuremat probleemi lahkasime, oli enne Sinu ärasõitu. Tundsime mõlemad, et side on jahtunud, meie vahel oleks nagu mingi takistus, kuid mõlemad on niivõrd uhked, et ei või üksteisele rääkida. Ja siis võtsin ma selle teema üles ning kõik oleks nagu korras olnud. Kui ma poleks rääkima hakanud, kas oleksid seda ise teinud? Sa läksid, olid ja tulid. Ma lubasin sulle toeks olla raskel ajal ja me kõik üritasime seda. Käisime koos väljas ja ühel hetkel jäi kõik jälle seisma. Ühel õhtul plaanisime R-ga kinno minna ja kutsusin Sinu ka, et koos lõbusam oleks. Millal Sina mind viimati kuhugi kutsusid? Üks päev rääkisin Sulle, et ma tahaks minna poodidesse. Ma rääkisin Sulle seda vähemalt nädal enne plaanitud tähtpäeva. Mida Sa mulle vastasid? Sa lubasid vaadata, aga arvasid, et saad küll tulla. Järgmine kord, kui Sinult küsisin, kas ikka lähme, ütlesid Sina, et sorry, mul on juba tüdrukutega plaanid pildistama minna või poisiga olla või mida iganes. Ja millal Sa neile lubasid? Pärast seda, kui mina olin Sinult küsinud, kas Sa tuleksid minuga. Olen sinult küsinud, mida Sa nädalavahetusel teed ja vastuseks saanud, et sõidad Tallinnast minema või Sul juba on plaanid. Just hiljuti ütlesid Sa mulle, et Sa oled ikka ilgelt busy ja Sul pole millekski aega. Tekib küsimus, kas Sa oled äkki nii busy selle pärast, et mitte minuga kontaktis olla? Ja kui tekibki hetk, kui oled mõni nädalavahetus ükski kodus, siis palun ütle mulle, mitu korda oled Sa mulle helistanud ja mind enda juurde kutsunud? Kas ma pean ise ennast Sulle külla kutsuma? Tore oleks ju istuda ja niisama maast ja ilmast rääkida, aga Sa ei kutsu. Oled sa vähemalt mõelnud, et helistaks või ei ole sa selle pealegi tulnud? Sa süüdistad mind selles, et ma sulle ei helista, aga ütle mulle, mitu korda Sina mulle helistanud oled? Kas ma olen Sinult ÜHTEGI kõnet saanud, kus Sa küsid, mida ma teen ja kas ma Sinuga välja tuleksin? Ja veel tahaksin ma teada, kui palju oled Sa huvi tundnud selle vastu, kuidas minul läheb? Peaksime mõlemad endale meelde tuletama, et me oleme ammu juba suured inimesed.. või siis ka mitte? Mitte keegi meist ei ole selgeltnägija. Oleme K-ga miljoneid kordi arutanud seda, et kui kellelgi midagi sitasti on, siis ta võtab telefoni, helistab ja kurdab, mitte ei oota, et keegi kuskil „tunnetaks“, et nüüd on midagi perses ja Sulle ise helistaks. Ma teadsin väga hästi, et Sul raske on, aga pärast kõiki neid kordi, kui Sa minu ideed ja pakkumised tagasi lükkasid, ei viitsinud mina ka enam tõmmelda. Jah, ei viitsinud. Miks mina pean muretsema, kui Sina seda ei tee? Kas sa üldse mäletad seda aega, kui minult selgroost luuüdi võeti ja ma haiglas olin? Kas Sa käisid mind vaatamas? Kas Sa tundsid huvi, kuidas mul läheb, kui ma pärast haiglast välja saamist kuu aega voodi olin, kui ma ei saanud isegi wc-sse minna, kui mul sellised meeletud valud olid, et ma ennast igal ööl pidin magama nutma. Kas Sa olid mu voodi kõrval ja lohutasid mind? Ei olnud. Ja veel.. kas tead, mida tähendab üldteema? Kui ühes seltskonnas on mitu inimest erinevatest kohtadest. Tavaliselt räägitakse teemadel, milles kõik saavad kaasa rääkida. Aga tead, mis tavaliselt toimub, kui ma Sinuga koos tahan olla ja Su sõbrannad ka seal on? Tavaliselt kujuneb kogu jututeema välja selliseks, millest ainult Sina ja su sõbrannad aru saavad. Ühised naljad ja nimed, mis mulle mitte midagi ei ütle. Ja oled Sa kordki minu heaolule mõeldes üritanud seda parandada? Ega vist, Sind ju ei huvita. Niipalju siis austusest. Sa lihtsalt eirad mind. Õnneks ei ole ma sellises situatsioonis pidanud üksi olema, sest Sinu sõbranna või mittesõbranna, ma ei tea, kuidas Sa teda nimetad, tunneb iga kord täpselt sama, mida mina.

Ühesõnaga ütlen ma veelkord, et ma ei võta ega kavatsegi süüd omaks võtta, sest miks mina pean perset lakkuma, kui Sina nina püsti ajad? Miks mina pean helistama, kui Sina seda ei tee? Vaata, et Sa siis unustaks selle, et Sul olid sõbrannad, kes kõik need aastad sinu kõrval olid. Ja et Sa ikka süüdistaks neid edasi, et nad Sinust ei hooli ja Sulle ei helista, kuigi ise ei näita Sa absoluutselt, et me Sulle üldse korda läheks. Meile andsid Sa juba 10. klassi alguses teada, et oleme sinu jaoks maha maetud.

Raske on kõike minema visata ja ma ei teegi seda nii nagu Sina. Kõige selle mõte seisneb selles, et Sa aru saaks, et oled ise sama palju süüdi, kui keegi teine. Sinu käitumisest loen ma välja, et Sina ei hooli juba ammu - aastaid. Kurb, kui see nii on. Mida Sa siis minult ootad, kui ise samasugune oled???

Su sõbrannad ootavad, et Sa võtaks vaevaks ise helistada ja öelda: “Hei, ma olen üksi kodus, saame kokku ja teeme midagi või tulge siia!“

Niisama

*
Oppa, oppa.. varsti on jõulud. Ma tegelikult ei uskunud, et midagi saan, aga mulle kaubeldi jõulupreemia välja, mis üllataval kombel on umbes sama suur summa kui mu palk.. ehk siis nagu topelt võii? No davai, saan ehk oma võlagi siis väiksemaks, mis oleks väga tore. Hetkel ma mõtlen, et ma elan praegugi väga kokkuhoidvalt võla tõttu. Kui ma peaks veel omast taskust kommunaalkulud ja söögi ostma, siis oleks ju täitsa perses. Tore oleks ka oma võlg tagasi saada, aga seda on see aasta vist palju tahta, ehk saab järgmine aasta. Kui suurt rolli tegelikult raha mängib. Ma ei ole nii materiaalne inimene kui peaks, aga ikkagi on nii paljud asjad rahaga seotud.

Ema küsis, mida ma jõuludeks tahan. No mida ma tahan siis? Mitte midagi. Mul on ju kõik olemas ja kui millestki peaks puudus olema, siis ma võin selle endale igal ajal osta, selleks ei pea jõulud olema. Milleks kirjutada vanematele nimekirja meigist, kreemidest, küünelakkidest, lõhnadest ja muust pasast, mis mitte midagi ei anna. Jah jeeeeeee iga väikse asja saab eraldi ära pakkida ja kinke kui palju, aga no kellel sellist jura vaja on. Tegelikult peaks ma positiivsemalt suhtuma asjasse. Jõulud on ju ikkagi ilus aeg ja plaplapla. Mina leian, et ainuke hea asi on suur söömine. Tõsiselt, iga aasta lõpus saab sitaks süüa lihtsalt. Mitte et ma muidu ei saaks, aga no.. jah. Vanaemale ütlesin ka, et ma ei taha midagi. See raha, mille ta minu peale raiskaks, selle arvelt saaks pisemad lapselapsed ju kingitusi, nemad ju ometi tahavad. Mulle paluks SEAPRAADI. Deem kui tühi mu kõht praegu on. :D Emaga täna rääkisime, teatas mulle rõõmsalt, et ma saan jõuludeks uue diivanvoodi ja õde saab ühe muu asja. Ei julge suure suuga rääkida, raudselt õde loeb. :D Ühesõnaga jah.. voodit oleks mul küll vaja. Rohkem on seda muidugi emal vaja. Kurtis mulle, et mu voodi krigiseb ja on omadega täiesti läbi. Ma nüüd ei saagi aru, kas see oli öeldud tema või minu heaolu silmas pidades. Nii et jah, voodit oleks vaja, aga ma poleks seda kindlasti oma olematusse jõulunimekirja pannud, sest sellega pole ju üldse kiire. Aga eks nad ise teavad, mida oma rahaga teevad.

Seda tahtsin ka öelda, et mul on 2 ema vist. Ma ainult loodan, et mulle tundub nii, aga pidevalt on üks "keegi", kes mu järgi kontrollib ja vaatab, et ma igal pool kohal oleks ja asjad tehtud oleks ja kui nii ei ole, siis on nina vingus. Pole mina palunud kelleltki mingit ema mängimist. Suht pinda käib ausaltöeldes, aga natuke veel ainult...

Koerale tehti opp, mis oli paras põnts meie pere rahakotile, aga midagi muud ei jäänud ju üle. Koera halvatuks jäämisel otsustasime, et teeme kõik, mis võimalik, et teda aidata. Arst ei lubanud, et ta jälle käima hakkab, et võib-olla jääb ratastooli. Üks inimene ütles selle peale, et milleks me üldse seda raha siis nii rämedalt raiskasime, kui lootust pole. Kui egoistlik temast. Tema saab jah kõndida, aga loomal on ju ka tunded. Mida peab üks noor koerake tundma, kui ta ühtäkki ei saa joosta ja hüpata nii nagu varem, kui ta peab oma poolt keha järgi vedama. See on ju täielik piin. Ja niimoodi öelda, et see raharaiskamine on.. no ma ei tea. Mida me siis oleks pidanud tegema? Laskma koeral jäädagi nii nagu ta on ilma et meile antud võimalust ei prooviks? Arst ütles, et lootus on 40 / 60. Siiski lootus ju on. Ta on tugeva iseloomuga, väga kangekaelne, pole ju midagi võimatut, et ta sellest välja tuleks. Suht pettunud olen selles inimeses, väga nõme oli temast niimoodi öelda.

Keppi tahad?

*Mul tuli praegu meelde, et üks nädalavahetus olid emal sõbrad siin ja meie Silveriga tulime just tuppa. Mina rääkisin Silverile, kui lombakas ja haige ta ikka on ja et meil on kargud kodus. Suurde tuppa astudes küsisin ma Silverilt, kas ta keppi tahab. No ega ei jäänud ju VÄGA vale mulje teistele. Selle kepi all mõtlesin ma tegelikult seda keppi, mida vanainimesed kasutavad - meil on kargud ja kepp kodus, kumba ta tahaks. Igatahes jah, suht loll olukord oli ja ma ei julgenud häbi pärast tükk aega oma toast välja tulla. :D

Võtaks aja maha

*
Täna oli siis kohtuistung. Jõudsin esimeses tunnis ära käia, kuigi hiljem kahetsesin, et üldse seal käisin. Lootsin kooli tagasi jõuda, sest minu ettekujutus kogu asjast oli vaid mõnetunnise kestvusega, kuigi tegelikult venis kella kümnene istung kuskil kaheni. Nii et tagasi ma kooli ei jõudnudki. Mis seal ikka, ma arvan, et tänaseid mõttetuid tunde arvestades oli mu päev palju harivam kui seda oleks koolis olnud. Suht masendav oli tegelikult kuulda, kui silmakirjalikud ja valelikud võivad mõned inimesed olla.

Vaatasin praegu oma kõige viimaseid reisi pilte, ikka neid, millest kõige värskemad mälestused on. Nii tahaks ära siit... Kaugele kõigest pimedast, külmast ja masendavast. Ma olen nii väsinud, ma tahan puhata. Tahaks Silveri kaasa võtta ja lihtsalt ära minna natukeseks. Nii hea oleks ärgata hommikul mõttega, et sa ei pea tegema muud, kui nautima päeva ja elama ainult endale, et sa ei pea muretsema mitte millegi pärast. Tahaks natukeseks seda vaheldust jälle. Muidugi on hea midagi teha ja olla kuidagi kasulik, aga vahel tahaks lihtsalt aja maha võtta.

Tädike

*

Tegin täna midagi head, küll ma olen tubli. Linnast koju sõites hääletas üks vanatädi tee ääres. Tavaliselt ei võta ma hääletajaid peale, kuid tema oli viisaka välimusega ja pealegi vihma sadas. Tädike tahtis minna Luigele, minul sinna aga asja polnud. Sellegipoolest viisin ta ära, sest mis see kilomeeter edasi kodust sõita siis ei ole ja pealegi kahju oli inimesest. Tüüpiline vanainimene muidugi, seletas mulle terve tee, kuidas ta tavaliselt ikka jalgsi koju läheb ja siis mustikaid metsast korjab, aga tänase koleda ilmaga otsustas hääletada. Mustikajutu lõpetanud alustas ta selle jutuga uuesti, kui hea on ikka ise korjata ja siis süüa. Samas oli jutt jumala õige, ma isegi korjan vahel. Igatahes oli tädi rõõmus, et koju sai, ja minul hea meel, et sain kellelegi abiks olla. :)

Kas sa viitsid?

*Ukse peale ilmub ema ja esitab mulle küsimuse:"Kas sa viitsid pesu masinast välja võtta?" ja läheb siis minema ilma vastust ootamata.

Milleks küsida midagi, mille vastus on ette teada? Muidugi ma ei viitsi, sest ma olen väsinud ja magaks hea meelega. Kas ma tahan? Muidugi ma ei taha, aga ma pean ja see on teine asi. Tahtmine ja pidamine on eri asjad. Seega miks on vaja käsklus muuta küsimuseks? Milleks üldse küsida, kui ta teab, et "Ei" vastuse peale läheb sõjaks ja siis ma kuulen 15 minutit moraali, kui isekas inimene ma olen. Ja tegelikult ei ole ka mingit vahet, kas ta küsib või käsib, sest küsimuse vastuseks tulev "Ei viitsi" annab kahtlemata tunnistust tõsiasjale minu egoismist, samas käskluse peale "Okei" vastamine ei muudaks asjaolu, et ma siiski mölakas olen, sest sõnadetagi on aru saada, et ma siiski EI VIITSI.

Koolis ütlen ma ka vahel Marekule või kellelegi teisele, et palun visaku midagi minema, sest ta on prügikastile lähemal. Arusaadav ju, et tegelt keegi ei viitsi ennast liigutada, miks ma peaksin siis üldse küsima, kas ta viitsib seda teha. Ühesõnaga ma saan aru, kui ema ütleks, et tee palun, sest ta ise ei saa hetkel, aga ma ei saa aru, milleks see kõik küsilauseks muuta.

Ja nüüd ma siis lähen teen midagi, mida ma ei viitsi ja ei taha teha, aga pean. Oli tore.

Fuck you

*
Täiesti perses, kui head uudised mind ootasid, kui koju jõudsin. Taas kord sai mulle selgeks, et on ikka debiilikuid siin ilmas rohkem kui rubla eest. Mis kuradi vajadus on mõnel inimesel fantaseerida ja siis oma vaimusünnitusest kõigile teada anda? Mind isiklikult ei häiri, kui keegi minu kohta kuulujutte levitab, sest ma ise tean kõige paremini, kes ma olen ja mida olen teinud ning üldiselt on iga inimese enda teha, mida ta usub. Aga vot niiiiiiiii närvi ajab, kui mõni pooletoobine arvab, et mind jätab külmaks, kui mu lähedaste kohta laimu ja valet levitatakse, sest mind ei jäta see külmaks. Pärast mõne minutilist vihahoogu rahunesin maha ja nüüd ei lõpeta ma enne, kui ma teada saan, kes see munn oli.

Ja teine asi.. mis kuradi pärast inimesed oma elu ei ela? Ma saan aru, et mina käin internetis, et oma sõprade ja tuttavataega suhelda, kui silmast silma selleks võimalust ei teki, aga no türa mis vajadus on mõnel mingit fucking spiooni mängida. No käitu nagu teismeline, kui tahad, kuigi sa oled vanuse poolest juba 40. Jah, luura, kui tahad, mul ei ole midagi varjata, aga jäta oma nõmedad kommentaarid endale. Ma arvan, et katusel ei ole sul ikka kõik korras, kui mõnest kirjavahetusest sõbrannaga järeldad sa seda, et me oleme mingid narkomaanid. Tõesti, hangi elu, kasvata oma last, kes teab, äkki temast saab narkomaan hoopis. Ja oh ei, mind ei häiri sugugi see, et mu emani see jutt jõudis, sest temal on veel mõistus peas ning suutis naerda selle idiootsuse üle. Üleüldse.. miks peaks mõni vanem oma lapse järgi luurama? Ma saan aru, et mõned vanemad tahavad ka internetis oma sõpradega suhelda ja kui nad seda ka teevad, siis ma ei ütle ühtegi halba sõna. Aga teha endale kasutaja ei tea kuhu eeldusel, et nüüd saad luurata, siis ma ei tea.. ei ütleks, et sa väga täiskasvanu oled. Ja kuna sina otsustasid hoopis muudel põhjustel, kui sidepidamine, minu sõbralisti liige olla, siis sorry, sa ei kuulu sinna enam. Tõsiselt.. nagu ma juba ütlesin. Miks on vaja kellegi järgi luurata? Kas nii palju usaldataksegi siis teineteist? Terve minu mäletatava elu jooksul pole minu vanemad kordagi avanud ainsatki kirja või pakki, mis on mulle tulnud. Ma võin julgelt jätta oma toa ukse lahti, sahtlisse kasutatud kondoomid, süstlad või isegi surnud roti ja ma tean, et nad ei saa sellest teada, sest nad ei käi mu asjades sorimas. Samamoodi võin ma köögi lauale jätta oma päeviku ja olen 100 protsendiliselt kindel, et mitte keegi ei loe seda. Ei ole vaja ju salaja luurata ja nuhkida, kui inimeste vahel on usaldus. Kahju on neist, kes ei saa oma vanemaid usaldada ja kellle vanemad ei usalda last.

Igatahes sain ma nüüd kõik öeldud, millel pole erilist mõtet tegelikult. Aga vähemalt sain seest välja kõik, mis mõtlen. Inimesed on ikka tõesti imelikud.

Ise

*


Ilmselgelt oli mul väga palju vaba aega päeval. :D

Elan veel

*
Olen oma blogi täitsa ära unustanud. Lugesin just ühe ammuse sõbra kirjutisi ja mõtlesin, et võiks ka kirjutada.

Nagu ikka, ei midagi uut. Eile läksin Keilasse, jäin Silveri juurde ööseks. Hommikul ei olnud kõige parem olla ja ärkamine oli ka suhteliselt raske. Kes ikka tahaks soojast kallima kaisust välja tulla, kui ta teab, et peab tööpostile minema.. Ühesõnaga pestud, kustud, kammitud ja hakkasime nagu korralikud inimesed ikka õigeaegselt sõitma. Mida rohkem ma sõitsin, seda rohkem ma tundsin, et olemine on ikka kuradi halb. Jõudsime juba Tallinnasse, kui mul oli tunne, et nüüd kohe tuleb üles. Iiveldus, keha värinad, silmad ja pea valutasid. Viisin Silveri kooli ja siis jäin omadega ristteele. Kas minna kooli surema või koju puhkama ja vajadusel ravima? Kuna iiveldus järgi ei jäänud ja jäsemed muutusid üha loiumaks, otsustasin siiski koju minna. Kodus selgus, et isa, kellel täna nii muuseas sünnipäev on, tunneb ennast halvasti. Ilmselt on tedagi viirusekurat kimbutama tulnud.

Nüüd ma siis istungi siin oma iivelduse ja nõrkusega. Mõtlen, mida edasi teha. Magada ei taha, sest sain öösel piisavalt puhata. Suure tõenäosusega hakkan nokitsema jälle.

Ei saa märkimata jätta, et ma olen oma uute "saavutustega" väga rahul. Kahjuks suutis Reelika juba ühe paari ära osta, kurb.

Tsau

*
7 paari pükse
4 seelikut
3 jakki
2 õhukest kampsunit
19 pluusi ja toppi
4 paari jalanõusid
Hunnik pesu
Ujukad
Mitu kotitäit ehteid, kreeme, meiki ja muud träni
Digikas, telefon, laadijad jne jne
Käekotid
Pesuasjad

Mul VIST jääb kohver väikseks. :O

Ausaltöeldes on mul kohutavalt halb tunne ära minna. 2 nädalat. Ma hakkan teda meeletult igatsema. Ma igatsen teda juba praegu, kuigi ta alles hommikul läks siit minema. Kui kiiresti võib inimene mõne asjaga ära harjuda. Põhimõtteliselt terve suvi oleme iga jumala päev ja öö koos. Ja näed nüüd.. nüüd ma ei oskagi enam üksi olla.

Igal juhul head reisi siis mulle.

*

Te ei kujuta eladeski ette, kui mõnus mul praegu olla on.

Laupäeva hommikul ajasin Honda kurjaks, sain Silveri ja ta perega kokku ning hakkasime Lõuna-Eesti poole kimama. Ma ei teagi täpselt, kuskohas me praegu oleme.. igaljuhul on siin super mõnus. Loodus on nii ilus ja kõige paremaks teeb asja see, et ma saan TEMAGA kogu aeg koos olla. Varsti lähme Valka ja siis tuleme maale tagasi. Siis läheme uuesti Valka ja edasi ma ei tea, mis saab. Tegelikult keda see üldse kotib eksole. :D

Ainuke nõme värk on see, et sääsed on siin ikka ühed reaalsed kiskjad. Ja mesilaste käest polegi ma veel nõelata saanud, missest, et siin neid hordide viisi on.. :)

Ja igatahes.. mul on hea olla. Ma muud ei tahtnudki öelda. Muidu poleks ma siia midagi kirjutanud, kui mul nii igav poleks. Silver ehitab pinki, teised kõik on kuskil ära. Isegi koer ei mängi minuga. Konnakullesed, kes eile siin järves/tiigis? möllasid.. neid pole ka enam. Nii et eks ma siis tšillin sääskedega ja lakin küüsi. :D

Ja tegelt ega ma niisama ei istu kogu aeg. Eile riisusin kõik sita kokku, mis heki lõikamisest tekkis. Siis ladusime Silveri emaga puuriita. Tööd on siin palju tegelikult. Hea, et ma omal küüned maha lõikasin. :)

Evalt sain ka kirja. Nii hea oli lugeda, et tal seal USA-s ikka kõik hästi on. :)

Nii et ma lähen vaatan nüüd, mis mu mehike teeb.

Tsaukaa!! :) ;*

18

*
Eilne päev oli super! Pärast kooli läksime Babyback'i, sõime kõhud täis, veetsime mõnusalt aega ja sõitsime siis Kakumäele. Sealt tagasi tulles suutsin ma ilukilbi alt ära sõita, aga pole hullu, nüüd on see tagasi. :D Igaljuhul nalja sai kuhjaga ning järjekordselt pean ma ütlema, et mul on parimad sõbrad, kes üldse olla saavad. :)

11. mai

*
Ma avastasin just, et esmaspäev, mis niigi super tuleb, muutus hetkega veelgi paremaks. Kui ma 18. aprill oma autojuhiload ära tegin, siis esitati mulle küsimus, millises büroos soovin ma oma lube kätte saada. Muidugi vastasin ma, et Tallinnas, missiis, et load sai tehtud hoopis Paides. 11. mai on see kauaoodatud päev, kui ma täisealiseks saan. Hoolimata sellest öeldi mulle, et load saan ma kätte alles teisipäeval ehk siis päev pärast oma sünnipäeva. Asi klaar, läksin välja oma sõprade juurde, kes mind juba ammu ootasid. Ja oh neid pisaraid, mis aina voolasid ja voolasid. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii südantlõhestavalt õnnest nutsin. Ma sain siiski ju esimese korraga nii kooliteooria kui ka -sõidu tehtud. Samuti tegin ära ARK-i teooria ilma ühegi veata - 100% puhtalt. Ja nagu sellest vähe oleks olnud, ma tegin ka ARK-i sõidu ära. Ma ei kukkunud mitte milleski läbi. Ma ei kirjuta seda selleks, et sa nüüd loeks ja mõtleks, et oii kuidas nüüd eputab, vaid pigem selle pärast, et mulle endale tundub siiani uskumatu see kõik. Vahel on mul endasse liiga vähe usku, aga tuli välja, et kui ma midagi tahan, siis ma ikkagi võtan ennast kokku ja looderdajast saab tubli õppur. Ning load on tõesti miski, milleni ma nii väga püüdlesin. Minu jaoks on see väga oluline. Ning kui nüüd algse teema juurde tagasi tulla, siis hakkasin ma uurima, et miks ma siis oma sünnipäeval lube kätte ei saa. Vaatasin Paide büroo lahtiolekuaegu ja näed sa, esmaspäeviti polegi ARK lahti. Viskasin siis pilgu Tallinna büroole ja oi imet, mida ma näen - ARK on esmaspäeviti täiesti avatud. Mu süda hakkas miljon korda kiiremini lööma.

Jutu kokkuvõtteks siis niipalju, et esmaspäev tuleb üks igati sisutihe päev. Esmalt pean ma õe kooli viima, kuigi mul lube ei ole, siis on mul üks tore paber, mis asendab 15 päeva lube. Ühesõnaga hommikul viin õe kooli, siis lähen jaoskonda ja kuulan, mis otsusele nad jõudsid ning kas ma pean trahvi maksma või pääsen hoiatusega. Seejärel võtan suuna kooli, sest arvatavasti pole kell veel nii palju, et ARK-i minna. Mõned tunnid olen koolis ning siis juba liigun ARK-i, et oma load võimalikult kiiresti kätte saada. Ja kui tunnid läbi saavad, võtame sõpradega ette Babybacki, kus me kavatseme kõhud kõvasti, kõvasti täis süüa ja tähistada seda, et mina ka lõpuks 18-aastaseks sain! :)

Tahaks vinguda

*
Nii väga tahaks vinguda ja viriseda. Tahaks solvuda ja mossitada. Mitte miski pole hästi. Kell on juba nii palju ja ma pole jõudnud mitte midagi õppida. Samas on kell nii vähe ja tundub, nagu see ei liigukski, sest pikemat aega ma juba ootan, millal ma saan oma modelle vaadata. Kell on üks haige asi, kes see napakas selle üldse leiutas. Ja tegelikult on telekas ka mõttetu. Miks ma seal ees üldse istun? Raiskan ainult aega ju. Ja üleüldse, kohvi maitseb nii halvasti täna. Ja täna on alles 4.mai. MIKS? Miks ma pean nädal aega veel ootama, et saada 18 ja et ma saaks lõpuks ometi autorooli iseseisvalt. Miks see nii on, et nädalas on 7 päeva? Miks see aeg nii aeglaselt liigub. Jälle see nõme kell, mis näitab pikemat aega ühte ja sama numbrit. Ja ma ei taha homme kooli minna. Ma ei viitsi, ma ei taha. Aga ma ei taha kodus ka olla, ma ei viitsi lakke ka niisama sülitada. Keegi võiks mulle sitasti öelda, et ma saaks vinguda, aga keegi ei tee seda. Miks kõik minuga nii kuradi sõbralikud praegu olema peavad? Isa, õde, ema. ÕDE, kes mulle iga päev sitasti ütleb ja kelle ütlemistest ma muidu üldse välja ei tee, sest pole mõtet tühjast tüli tõsta... TA EI ÜTLE MULLE MITTE MIDAGI TÄNA SITASTI!! Miks? Miks keegi ei anna mulle põhjust vingumiseks? Ma tahaks täiega viriseda, mitte miski pole ju hästi.

Ja nüüd mõtleme hetkeks nagu normaalne inimene. Kõik on sitasti? Ei ole ju. Ma olen täiesti terve inimene. Alustades sellest, et mul pole ei suuremat ega väiksemat puuet ja lõpetades sellega, et mul pole isegi natukene nohu. Ja nii uskumatu, kui see sulle ka ei tundu, siis ma olen ka vaimselt terve. Nii et arva, mis tahad, ise oled napakas. Ühesõnaga tervis on mul olemas. Ja see on tähtis. See sai mulle tähtsaks siis, kui ma arvasin, et nüüd ongi kõik. See oli hetk, kui ma hakkasin väärtustama hoopis teisi asju elus. Ma arvan, et iga inimene, kellel surma maitse juba suus on, muudab oma prioriteedid ümber.
Perekond on mul ka olemas. Väga armastav perekond kusjuures.
Sõbrad on mul olemas. Sõbrad, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin.
Silver on mul olemas. Kohe tiksub meil täis pool aastat. Kõige ilusam aeg minu elus.
Millest siis mul puudus on? Mitte millestki. Mul on kõik olemas, mida üks inimene üldse tahta võib.

Aga ikkagi tahaks vinguda. Ja ma tean küll, mis tegelikult selle tahtmise põhjustajaks on. Puberteet arvad sina? Vale vastus. Arvad, et ma pole veel suureks kasvanud? Jällegi vale vastus. Osaliselt on sul muidugi õigus ning natuke lapsikust ei tee kunagi paha, aga suures osas olen ma nii mõnestki endavanusest peajagu üle. Ja kas sa suudad seda uskuda, et ühes asjas oli sul siiski õigus? Nimelt selles, et see postitus on üks aegade kõige sitemaid postitusi. Kui ma ennast ei tunneks, arvaks ma, et selle on kirjutanud mingisugune (eel)puberteeti põdev tattnina, kelle ainsaks probleemiks on mädapunn lõua otsas, eri suurusega rinnad või luuserist klassivend, kes on ju nii änksa, sest tal on ainult kahed, nagu ühel õigel mehel olema peavad, ning pealegi on tal auklikuks kulunud püksid, mille persepealne põlvedeni vajub, nagu kannaks vennas endaga kolme kilo sitta kaasas.

Teeme siis asja vähe lihtsamaks. Ütleme nii, et "tähtede seis on lihtsalt vale." :D
Ja kui sa sellest nüüd aru ei saanud, siis oled sa vales kohas. Eva, Krissu ja Reelika saavad sellest küll aru. :D

Läbidubilopuje

*Fafa, isa õpetas mind cheatima jälle. :D Ma ei saa ainult aru, miks ta nüüd alles ärkas, kui mul kool läbi hakkab saama. Aga no õnneks saab seda veel järgmisel aastal ka kasutada. ;)

Y'all gon' make me lose my mind

*
Küll oli alles pikk nädalavahetus. Alustades musist ja autodest, mis on igati positiivsed ja panevad südame kiiremini põksuma ning lõpetades Põhja Politseiprefektuuri osakonnas istumisega, mis on liigagi negatiivne. Kõige rohkem on selles loos just irooniat, sest kuu aja pärast olen ma 18. Väga nõme ja piinlik siiski. Selle mõne tunniga sai mul selgeks, et mitte ühtegi korda ei taha ma enam näha neid rohelisi veste, tunda räpase peldiku haisu, mis teisest ruumi otsast igale poole levib, ja kõige vähem tahan ma tunda seda häbi.

ARK

*
Täna on juba neljapäev ja mina seedin siiamaani teisipäevast suursündmust. Nimelt läksin ma siis teisipäeva hommikul targa näoga kooli. Istusin esimese füüsika tunni ära ning üheksa paiku tuli isa järgi ja vurasime Paide poole. Mida lähemale ma Paidele jõudsin, seda rohkem ma hädaldama ja tõmblema hakkasin. Meeleheitlikult üritasin veel midagi korrata ning segadust tekitas asjaolu, et mul ei olnud mitte midagi korrata, sest kõik 700+ küsimust ja vastust on mul viimseni pähe kulunud. 10.45 paiku väljusin ma autost ning jalutasin ARK'i poole. Seal sain ma ikka kõvasti närveerida, sest eksam pidi kell 11 algama. Ma üritasin kramplikult oma jalgu kinni hoida, sest need lihtsalt värisesid. Ma tundsin, et mu näolihased on ka viimne kui üks pingul ja hakkavad kohe tõmblema. Siis kutsuti meid klassi ning natukese aja pärast oligi eksam läbi. 100% õige, mitte ühtegi viga! Mina? Mina tegin selle ära? Aga muidugi, ma ei saaks ju läbi kukkuda, cmon. Igaljuhul panin endale sõidu aja kirja ja hüplesin rõõmsalt autosse tagasi. Terve tee pidi isa taluma mu lakkamatut sõnadevoolu, sest nii palju oli ju rääkida sellest elamusest. :D

Täna oli aga nii, et meil oli uurimistööde kaitsmine. No ei usu, et mul närvid nii läbi olid, kui veel olla said. Aga samas kõik oli väga positiivne. :)

:'(

*
Minu pisike kullake!!!

Tüdrukud, tulge auto peale

*Kui vähe on inimestel õnneks vaja? Eile õhtul tundus mulle, et minule ja Evale piisab ainult ühest marsast või bussist, et olla jälle õnnelik. Kelluke hakkas juba üheksa õhtul saama, kui me bussipeatuse poole jalutasime. 21.12 pidi tulema buss, mida ei tulnud. 21.26 pidi tulema marsa, mis vist isegi tuli õigel kellaajal, kuid hoolimata kõigest kihutas ta meist mööda. 21.45 pidi tulema järgmine marsa, mida ei tulnud. 22.22 pidi tulema buss, mida ka ei tulnud, kuid selle asemel tuli hoopis marsa. Peaks mainima, et minu sääred olid lõpuks täiesti ära külmunud. Ma arvasin ju ainult, et ma jalutan korraks peatusesse ja siis kohe tagasi, ma poleks iial arvanud, et ma pean rohkem kui tund aega maantee ääres külmetama. Õnneks ei olnud me Evaga kahekesi, seega me polnud ainukesed, kes ootama pidid. 3 poissi istusid samuti bussipeatuses. Aeg-ajalt käisid nad minult tuld küsimas, kuigi hiljem selgus, et neil endal on ka tuli olemas. Nii et what nagu? Üks hetk hakkasid need poisid räigelt tõmblema ja jooksma. Ma mõtlesin, et nad panid peatusesse mingisuguse raketi, sest nad tundusid suhteliselt noored ja neid tänapäeva noorte nalju me juba teame. Siis tuli aga välja, et nad põgenevad hoopis politsei eest, kes meist mööda sõitis, siis metsa vahele keeras ja seal ümber hakkas pöörama. Jusiis nad arvasid, et ment sõidab tagasi, aga ei, ment jäi hoopis sinna puude vahele autosid pedereerima. Kaugemalt pimedast paistsid hõõguvate konide otsad ja siis ma karjusin sinnapoole, et ment jäi kiirust mõõtma ja nad võivad tagasi tulla. Kogu selle ootamise juures sai aga sitaks palju nalja. Evaga mõtlesime juba, et peaks vist mendi auto juurde avalikult kusele minema, et äkki siis võtavad auto peale ja viivad jaoskoda, saaks vähemalt linna. Siis mõtles Eva, et peaks vaimselt tasakaalutut mängima, äkki viivad mendid siis ka linna. Mängiks mingit hüsteerilist ja räuskaks, et mul on käbifoobia ja ma tahan siit metsast kiiresti ära minna. Aga ei teinud me ei ühte ega teist ja lõpuks, kui kõigil kopp juba nii ees ootamisest oli, otsustasid poisid koju tagasi minna ja hiljem uuesti tulla. Me jäime vapralt siiski bussi ootama. Üks hetk peatus meie juures mingi auto. Alguses pani ta suuna sisse, nagu tahaks tagasi pöörata. Kuid siis sõitis ta meetrikese edasi, aken keriti alla ja mingi nilbe meeshääl teatas meile, et buss läks just ära ja nad võivad meid auto peale võtta. Ma arvan ka ju, et nad teavad bussidest paremini kui meie, kes me oleme juba üle tunni aja oodanud. Vastused, mis me neile andsime, olid suht ülbed ja nii nad ketsivilinal minema läksidki. Ja siis algas hetk, kus me Evaga niimoodi naerda saime, et lase või tilgad püksi. Ma tean, et nalja edasi rääkimine ja veelvähem kirjutamine ei ole üldse nii naljakas, kui ise sündmuskohal olles seda kuulata, aga Reelika ning Krissu saavad kindlasti naerda, sest nad teavad juba peast, millise hääletooniga mina või Eva midagi ette kanname. Ühesõnaga nali oli järgmine: alguses me seisime paigal ja kui see auto meieni jõudis ja sisse kutsus, siis me oleks võinud hakata auto poole komberdama nagu mingid puudega inimesed. Eva oskab veel suurepäraselt retardi häält teha. Oleks võinud lahtikeritud akna peale nõjatuda ja väikse süljenire suust välja lasta, samuti oleks võinud ninast paar tatimullikest välja puhuda. Ei tea, kas siis ka oleks meid auto peale kutsutud. See fantaseerimine ja haige kõnnaku järgitegemine oli nii naljakas, et terve mets kajas meie naerust. Igaljuhul lõpuks tuli marsa ja ma sain koju minna. Ma õppisin sellest kõigest niipalju, et järgmine kord, kui ma arvan, et ma lähen ainult korraks peatusesse kedagi ära saatma, siis ma ei pane jalga tossusid, mis jääkülma vett läbi lasevad. Samuti ei pane ma ilma voodrita kilepükse jalga, mis ainult põlvedeni pikad on. Aga üldiselt oli meil väga tore ja tead, teisipäeval on mul ARK'i teooriaeksam. ;)

Piimhape ründab

*
Eile ma mõtlesin, et ma suren kehkas maha ja piimhape jookseb mul silmadest välja. Me saime lõpuks Melissaga seda, mida tahtsime - sulgpalli. Mina kui teada-tuntud mittesportlane, kellel pole kunagi niipalju viitsimist, et ennast natukenegi liigutada, jäin tunni lõpuks ikka päris käeväärakaks. No nii valus oli lihtsalt, et anna olla.

Positiivne oli päevas see, kui kool läbi sai. Tahtsime burgerit sööma minna, aga siis tuli välja, et ma pean hoopis otsa ümber keerama ja Magistrali minema. Sealt edasi liikusime Sveni ja Silveriga Laagrisse, siis Sven hülgas meid ja me läksime Keilasse. Väga mõnus oli oma kullakesega jälle koos olla. Nii võiks iga päev olla! Õppimine sujus meil ka suht hästi. Mina kirjutasin ja Tema lösutas voodis, sõi krõpsu ja mõtles, kuidas ma ikka viitsin kooliasjadega tegeleda. Ega väga ei viitsigi, aga kui ma juba gümnaasiumis olen, siis mis mul muud üle jääb. Rongist jäin ma ka ilusti maha, täpselt nii, et uksed sulgusid nina ees. Vähe mark ei olnud. Oleks ma siis meeleheitlikult jooksnud, aga ma seisin rongi kõrval. Point oli selles, et rong oli juba pikemat aega peatuses. Alguses ma küll läksin ukse peale seisma, aga siis ei juhtunud midagi ja ma otsustasin, et võib ka väljas seista. Küll ma kuulen, kui rong hääled sisse paneb ja liikuma hakkab, siis hüppan kohe uksest sisse. AGA järsku läksid uksed klõpsti kinni ja rong sõitis minema, mina sain parajad naerukrambid jälle. Mis siis ikka, ootasime uut ja viimast rongi. Koju jõudsin hilja ja nii hea oli magama minna teadmisega, et uni tuleb magus ja päev on veedetud Temaga. :)

Marru loeb raamatut

*


Üle pika aja avastasin ma enda jaoks raamatu. Selles mõttes, et me kõik teame ju väga hästi, et raamatuid on kasulik lugeda ja veel paremini teame me, et palju parema meelega loeks me neid raamatuid, mis pole kohustuslikud. Aga no sitt lugu, tuleb kuidagi oma hinded kätte ju saada. Nii et mina, tubli õpilane, nagu ma olen, lõpetasin just täna ühe raamatu lugemise. Ja minu suureks üllatuseks hakkas see raamat mulle juba siis meeldima, kui ma sellest vaevalt 30 lehte olin lugenud. Paar päeva lugesin seda, siis tulid muud toimetused vahele ning nüüd olen veel viimased paar päeva nina raamatus istunud. Asi kiskus nii huvitavaks, et ma ei suutnud oodata tunni algust, et saaks klassi laua taha lugema. Ma ei suutnud oodata kojujõudmist, et saaks voodisse lösutama minna ja et saaks ainult lugeda. Eile öösel olin ma nii ekstaasis sellest jutust, õgisin lausa silmadega sõnu, asi kiskus ikka päris hulluks kätte ära. Peategelastel olid närvid läbi, paratsesid ja nägid tonti seal, kus seda pole ja minul.. MINUL olid närvid samamoodi püsti. Ja siis järsku isa köhatas teises toas. Kas mul käis südamest piksenool läbi? Kas ma pidin ehmatusest püksid täis laskma? JAH! Ma sain närvivapustuse. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii süvenenud mõnesse raamatusse olin. Kui ma siiamaani olen alati kolm lehekülge lugenud ning siis sügavalt magama jäänud, nagu keegi oleks mulle muinasjuttu lugenud, siis seekord ei tulnud mul kordagi meelde, et mul uni võiks olla. Asi on lihtsalt selles, et sulisevad veed ja laulvad linnukesed teevad uniseks, aga laibakirjeldused ja kiimahood kohe üldse mitte. Ühesõnaga olen ma nüüd nii kurb, sest midagi pole lugeda. Ma lugesin isegi autori eessõna läbi, kuigi see oli mingi bullshit. Midagi on minuga vist toimumas.

Ja tegelt ma tahtsin veel seda öelda, et koolis oli üldiselt suht põnev. Eesti keele tundi ma ei läinud, sest mul polnud kirjandit. See tähendas aga seda, et ma pidin päev otsa õpetaja pilgu eest põgenema. Keemia klassi astudes keerasin ma hoobilt otsa ringi ja kadusin nii kiiresti, kui vähegi võimalik, sest meie kallis eesti keele õpetaja oli seal. Melissa veel ütles, et ma ei jookse kehkas ka nii kiiresti. Ja kui juba kehkast rääkida, siis oiii me olime Melissaga ikka nii higised täna. Kolm korda käisime pesemas, kehka riided tuleb ka vist keemilisse viia. See koha peal istumine ja jutustamine võttis ikka nii läbi samal ajal, kui teised jooksid ja kossu meeleheitlikult mängisid. Ühesõnaga jamh.. mõttetu.

Kodus ei lasta ka rahulikult olla, sest mingi Krissu arvab, et nüüd võiks Männiku karjääri juurde jalutama minna. Aga ei, tegelt ma ei kurda üldse, sest idee oli ülihea ja teostus veelparem. Nii mõnus oli jalutada, sest päike veel natuke paistis. Olgugi, et kohati külm oli, ikkagi oli hea olla. See oli ka hea, et Krissu uisutas nagu lehm libedal jääl. Mina veel mõtlesin, et minul käib kets täiega all ringi, aga kus sa sellega, Krissu ei tahtnud üldse sirgelt püsti püsida. Ja päris äge oli see ka, kui me üle lume kõndisime, sest lumi oli niivõrd jääs, et sellest ei vajunud läbi. Aga oh ei, kui minul midagi juhtuda saab, siis ikka juhtub ka ja läbi ma sellest jääkoorikust vajusin ning jalg mul lumme kinni jäi ja käpuli ma kukkusin. Naljakas oli küll jah, lausa nii naljakas, et tilgad tahtsid püksi tulla. Aga ei tulnud ja koju jõudsin ma lõpuks siiski kuivana.

Ja nüüd olen ma juba päris kõva mitu tundi kirjanditeemat valinud ja pole oma valimisega kuhugi jõudnud. Nii et jamh, uni on, kirjandist ei tule vist midagi välja..