.

*

Sometimes you hold so tight,
It slips right through your hands.
Will I ever understand?

Njuudel ikkagi ju

*
Eile oli siis plaan vaheaeg ilusti lõpetada. Kõigepealt tuli Matu välja jutuga, et läheks Väänasse ja grilliks ja oleks seal niisama. Lõpuks otsustasime, et jääme ikkagi linna. Lasin siis emal ennast linna visata ja sain Reelikaga kokku. Liikusime Kristiine ette ja ootasime Rolci, Liisat ja Silverit.Pällid saabusid ja siis astus päevakorda küsimus, kust alkot saab. Saatsime siis Liisa ja Rolci poodi ja jäime ise välja. Natukese aja pärast liikusime ikkagi ise ka sisse, sest mul oli nii väga kõrsi vaja. Ma ei tahtnud ju pudeliga ringi käia, panin selle põue ja jõin kõrrest. Kust minusugused ajuahvid tulevad, aru ma ei mõista. Igaljuhul suundusime Gala baari, sest Kupi oli meid seal juba kaua oodanud. Lendasime laivi ja võtsime õlled. Järsku hakkas mingi vene seltskond sünnipäevalaulu laulma, see oli suhteliselt masendav. Igaljuhul võtsime veel ühed õlled. Poisid lasid 50-aastaste tütarlastega tantsu, mina suutsin joogi ümber ajada ja igast kinu oli veel, mida ma enam ei mäleta. Mingi aeg tahtsin peldikusse minna ja miskipärast läksin ma sinna koos Rolci ja Silveriga. Igaljuhul Silver lahkus ja Rolc sai ka kusetud, mina passisin niikaua peegli ees. Siis saatsin Rolci välja ja järgmine hetk oli juba Silver seal. See kord siis kuses Silver ja mina nillisin jälle peegli ees. Ma ei saa aru, mis mõttega me niimoodi vetsus käisime, aga las ta olla. Siis otsustas Silver, et jube lahe oleks minu peal õhuvärskendaja ära tühjendada. Ühesõnaga ma olin suhteliselt märg ja haisesin jube meeldivalt lõpuks. Mingiks ajaks oli viin lauda tellitud ja me hakkasime seda lahendama. Siis läksin õue suitsule ja rääkisin mingi vanamehega juttu. Küsis mu käest, et vana olen. Ütlesin talle ,et 20 ja tema ei tahtnud seda uskuda. Siis rääkisin ma talle pikalt ja laialt, et alles septembris sain 20 ja et ma tegelikult näengi noorem välja, igalpool küsitakse dokumenti ja see on jube tüütu. Ja siis ta ütles, et tegelikult naine peabki noorem välja nägema. Siis ühines meiega Silver või Rolc, täpselt enam ei mäleta. Tegime suitsud ära ja liikusime sisse tagasi. Mille kuradi pärast ma selle vanamehega üldse jutustama jäin? Ikka suht aukus lugu. Mingi aeg liikusin siis uuesti välja ja nagu Reelika ütles, siis ega ma sealt enam omal jalal tagasi ei tulnud. Nüüd hakkab täielik lünk, lünk, lünk, mille tahaks kunagi ära täita. Autoteed ma ei näinud, autosid veelvähem. Poleks Rolci olnud, ma ilmselt kaunistaks mõne venna rehvi praegu. Aeg läks edasi ja järsku olin ma juba taksos, mille Kupi oli tellinud. Jube piin oli olla seal autos, tekkis tahtmine akna kaudu põgeneda. Liikusime siis hotelli. Seal hakkas jälle üks kena tramburai pihta. Üritasin mingit ankeeti täia, kuigi see ei tulnud mul välja. Majas sees oli palav ja paha, nii ma siis õue väntasin jälle. Pidevalt viskasin mõne auto peale pikali. Hea, et ükski auto karjuma ei hakanud. Sisse tagasi jõudes oli Reelika minu eest allkirja pannud ja ka kõik muud lüngad paberil ära täitnud. Suundusime tuppa. Lünk, lünk. Mingi hetk olin voodis. Pikali ei saanud olla, pidin istukil magama. Teiste sõnul tukkusin ma päris mitu tundi nii. Ei tea.. Millalgi öösel topiti mulle teine tekk ka peale, sest ma olin värisenud nagu vana narkomaan. Ühesõnaga minul algas uneaeg. Hommikul, kui silmad lahti tegin, ei saanud mitte muffigi aru. Kus? Mida? Kes? Ajasime kargud alla ja läksime sööma. Enne sööma minekut pidi Rolci maast lahti saama, mis tundus pärast Silveri ja Reelika ponnistusi peaaegu et võimatu, aga siis ronisin ma voodisse ja hakkasin täiega hüppama ning poisi saime kiiremini maast lahti, kui arvata oleks osanud. Söömas avastasin, et mul on selja peal muhk. Huvitav, millest see küll olla võib? Jube valus ka veel teine. Alles hiljem kodus tuli meelde, et ma olin öösel voodist maha kukkunud. Ma ei saa ainult aru, kuidas mul see õnnestus, sest hommikul olid kõik voodid nii, et mul ei olnud võimalik küll kuhugi pudeneda. Müsteerium mulle. Siis kuulsin veel Rolci öistest seiklustest kasiinos ja muidu hotellis. Poistel oli muidugi nalja kui palju ja minu üle irvitada oli ka arvatavasti väga rahuldust pakkuv, sest ma olin ikka korralikult kõik kohad, kus ma vähegi käisin, ära märgistanud. Aga ma ei põeks, kõik on omad. :D Saatsime siis kunagi hiljem Reelika trollile, Silveri rongile ja läksime ise Rolciga ka kodupoole. Telefoni kotist välja urgitsedes märkasin, et see on kuidagi kahtlaselt ära kriibitud. Rolc siis värskendas mu mälu ning rääkis, kuidas see mul maha kukkus ja ma juppidele veel otsa astusin. See seletab järelikult ka seda, miks mu kell näitas 20.39 vms, kui tegelikult oli kell kuskil 10-12 paiku ning meil ei ole tegelikult üldsegi esimene jaanuar 2006. Järelikult ei näinud ma vajadust hakata oma kella sättima pärast seda, kui Rolc oli kõik jubinad üles korjanud ja telefoni kokku remontinud. Siin siis väike värskendav jutuke Reelikaga. Ja ma loodan, et sa oled nüüd rahul, et ma selle sissekande valmis tegin. :D Ja kas mul häbi ka on? Tavaliselt on küll häbi, aga siis ei tunne. Nüüd on ka häbi, aga seekord tunnen täiega. Nii et jamh.. ma enam ei tee...

Reelika../ says (13:10):

sa läksid välja kahel jalal iseseisvalt ja tagasi sisse sa enam ei jõudnudki

Marru: nnnnjuudel says (13:10):

oligi nii v?

Reelika../ says (13:10):

jaa

Marru: nnnnjuudel says (13:10):

hah

oota räägi veel, ma vist ikka ei tea kõike

Reelika../ says (13:10):

järgmine hetk kui ma sind nägin sa tuigerdasid roltsiga raudtee ääärest gala poole..

Reelika../ says (13:11):

ja paigal vapsjee ei seisnud

Marru: nnnnjuudel says (13:11):

paha oli paigal seista

ma mäletan et rolc ütles mulle et istu reelika sülle, siis saad lapsi

sest ma istusin vahepeal keset tänavat ja siis lõi mingi pirn pähe ja hakkasin ajama et ma tahan lapsi ka saada ja ma ei saa külma peal istuda

Reelika../ says (13:12):

siis jalutasid gala taha ja ütlesid, et lähen nüüd koju..ja nagu minu kiusuks seal oli hunnikus suuuuri veelompe ja sa tugerasid täpselt nende vahelt nagu mingi puslet teeks

jajaa hommikuks pidi meil 10 last olema

Marru: nnnnjuudel says (13:13):

AH?

mis 10 last?

Reelika../ says (13:13):

ei see, et istu reelika sülle saad lapsija siis ta ütles, et hommikuks on 10 last meil

Marru: nnnnjuudel says (13:14):

okk mida iganes nüüd välja ei tule

mitte sittagi ei mäleta

räägi veel

Reelika../ says (13:19):

midamilllist osa

see kuidas me hotelli fuajees istusime mingi pool tundi SEST SINA otsustasid mitte sisse tulla

Marru: nnnnjuudel says (13:19):

misasja

miks

Reelika../ says (13:20):

sest sa *******

Marru: nnnnjuudel says (13:20):

aaaaaa

Reelika../ says (13:20):

joooksid iga 5 mintui järel välja uuesti

Marru: nnnnjuudel says (13:21):

mul oli niiii sitt olla

õues saad sa aru. ma viskasin mingi auto kapotile pikali ju.

väsisin lihtsalt ära

rolc jälle tassis minema mu sealt

täiega prantsatasin peale. ja nii mitmele autole hea et lõugama ei hakanud autod

Reelika../ says (13:22):

ee kuidas sa seal toas magaa jäid mingi..kõigepealt selle asemel, et voodise pikali heita ja seal tõmmelda sa keerasid põrandale magama

Reelika../ says (13:23):

siis me jälle tarisime su püsti siis aitasime vetsusiis sa lõid oma pead kogu aeg vastu vetsupotti ära

Marru: nnnnjuudel says (13:27):

oh meelde tuli. ma lendasin voodist maha ja sain täiega haiget. sellepärast ongi selg valus

Marru: nnnnjuudel says (13:28):

ja vaata ma jäin istudes magama eks. see oli ainuke asend kus mul paha polnud. ja mul tuli oma isa kohe meelde, sest ta ei saa ka kunagi juua täis peaga pikali magada

Reelika../ says (13:28):

mitmes kord see oli millal sa pikali lennates niimoodi haiget said

Marru: nnnnjuudel says (13:31):

kust ma tean

Reelika../ says (13:31):

nojah

Marru: nnnnjuudel says (13:53):

mõtlen

oot mulle panid 2 tekki peale w?

Reelika../ says (13:54):

ja sa värisesid nagu hull

Marru: nnnnjuudel says (13:54):

tegelt ka?

Reelika../ says (13:55):

jaa ma küsisin, et kas on külm sa mingi JAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA ja siis muretsesid sellepärast, et kuhu rolc magama läheb ja et tal polegi tekki jne

Marru: nnnnjuudel says (13:56):

AH? muretsesin w?

mida vitttttto

Reelika../ says (13:57):

jaaaaa mingi et kust ta teki saab ja kuhu ta magama läheb ja kas tal padi on ja äkki hakkab tal külm

Marru: nnnnjuudel says (13:57):

täiesti perses ma loen seda esimest korda.

Marru: nnnnjuudel says (13:58):

üldse ei mäleta et ma oleks midagi soninud

Reelika../ says (13:58):

nooooh sonisid küll igatahes

ega sa ainus polnud rolts oli samasugune

Marru: nnnnjuudel says (13:59):

irw

Marru: nnnnjuudel says (14:00):

aa ma mäletan et ta tuli kunagi tuppa ja pani pea mu voodi jalutsisse ja siis mingi tukkus seal vist

Reelika../ says (14:02):

jaaja ma veel mõtlesin, et ta nutab ja pillib seal

Marru: nnnnjuudel says (14:03):

hah

hommikune äratus talle oli suht reaalne

Lähme nüüd jaoskonda

*
Eilne õhtu algas suhteliselt rahulikult. Läksin Rolci poole, ootasin, kuni ta ennast ära meigib ja siis võisime minna. Saime joogid ostetud ja suundusime linna. Seal otsustasid targad, et võiks juba jooma hakata. Saime veel Kertu ja mingite tüdrukutega kokku ja kuna minul kõht tühjaks läks, siis liikusime Hesburgerisse. Ma tahtsin küll Staapi minna, aga sain ainult Hessi. Ja veel Viru omasse, cmon. Mingisugused arvatavasti 13-aastased sadasid sinna sisse. Kutid mõlemad jumala lakku täis, riides nagu kaltsunukud ja üks nõudis minult veel ampsu ka. Huiiii! Ma ütlen huii, minu burger ja mingile võõrale ampsu? No kuulge... Igaljuhul jalutasin sealt välja ja ühinesin minu poistega, kes väljas suitsul olid. Nosisin oma burgeri lõpuni ja kuulasin, mis lolli juttu nad ajavad. Varsti liitusid Kertu ja ta tüdrukud uuesti meiega. Vihma hakkas tibutama ja ma otsustasin varju alla minna. Päris mitu meetrit seisin eemal neist. Tšillisin omaette, tegin rahulikult suitsu ja vaatasin, kuidas need seal oma viina jõid. Järsku niimuuseas jalutasid 2 meest ja üks naine meie poole. Õigemini siis nende poole. Viskasid oma politseijubinad laivi ja nõudsid dokumente. Mina poetasin rahulikult suitsu maha, astusin peale ja jäin seda tegevust jälgima. Järjest pandi puhuma. Võtsin siis oma telefoni ja näppisin seda. Helistasin emale ja kui ta vastu võttis, siis hakkasin jutu käigus neist aina kaugemale jalutama. Äkki mul on ka selline sündroom, et rääkides paigal ei püsi, ega nemad siis seda ei tea. Rääkisin emale nalja ära, kuigi ta üldse ei naernud. Tavaliselt alati naerab, kui mingi pask jälle kokku keeratakse. Igaljuhul siis helistas Rass ja kutsus mu tagasi ja liikusime mendimaja poole, sest Rolc oli juba sinna viidud. Lõpptulemuseks oli ikkagi see, et ma veetsin reede õhtu kodus, kuigi ma tahtsin pidu panna. No oli siis nüüd vaja avalikult alaealisel juua?

Lähme sõidame?

*
Ma istun vagunisse ja sõit võib alata. Kui põnev, eksole? Alguses on täitsa hirmutav, sa ju ei tea, mis edasi saab. Ja siis jõuad tippu, jube hea tunne on. Algab laskumine. Jällegi hirmutav, eriti veel, kui sa ei näe, mis su ees on. Pea ees tundmatusse vette hüpata pole just eriti tore ju? Keegi ei ütle sulle, kas nüüd tuleb uuesti tõus või sa jäädki aina madalamale laskuma. Paned silmad kinni ja tunnetad, kuidas sa täiskiirusel läbi õhu lendad. Sisikond tahaks nagu kokku variseda. Ja järsku jääb kõik seisma, sõit on läbi. Ongi kõik? Nii kiiresti? Alles see algas, oli korraks hea ja juba saigi läbi..

Keegi võiks mu rööpad ümber ehitada, et need mingigi aeg sirged oleks. Pidev mööda kõvertrajektoori kulgemine ajab vaikselt hulluks. Eks ta põnev ole ju niikaua, kuni jõuad tippu, aga siis on juba teada, mis edasi saab. Muidugi võin ma ju hoiduda üldse igasugusest vagunisse istumisest, aga seda on raske teostada.

Tee infoliini vastakas

*
Eks ta ole jah nii, et keelatud vili on magusam.

Ammu tahtsin juba siia kirjutada, aga vahepeal suutis kõrge palavik mind jalust maha niita.
Eelmine reede maandusime Erki juurde, mis lõppkokkuvõttes oli tõeline horror, kuid samas oli ka väga lahe. Kui välja arvata mõne inimese tujutsemine ja teistest mitte arusaamine, siis oli kõik vinks-vonks. Tegelt võiks sinna horrori sisse ka midagi muud arvestada, aga ma ei tunne, et see oleks õige, kuigi ma tean, et see oleks õige. Arusaadav? Ei? Väga hea.
Laupäeval saime Rolciga kokku ja siis tuli juba terve hunnik teisi poisse ka. Jälle olin ma nagu must lammas karjas, sest ühtegi teist tüdrukut meiega polnud. Aga ma ei kurda, tüdrukud ongi suures osas ussid. Miks ma nii arvan? Sellest kirjutan võib-olla teinekord. Igaljuhul me käisime kusiganes igalpool ja maandusime siis kuskil sünnipäeval. Seal me kaua ei olnud, võtsime enda pundi kokku ja läksime taas Erki juurde, aga seekord polnud Erkit kodus. Kui teised said veel vähegi normaalsel ajal magama, siis minu luugid sulgesid alles siis, kui väljas juba täitsa valge oli. Kojuminek oli suhteliselt õudne, sest bussipeatuseni oli tohhuiaa kilomeetreid ja üks neiu otsustas, et tal läheb iga paari meetri tagant pilt mustaks nii et ta ei suutnud käia. Üks mees käivitas just parasjagu autot ja me panime tüdruku auto peale, et ta kuidagi linna saaks. Ma ei tea, mis temast edasi sai ja kuidas ta koju sai, aga no ma ei ole ka mingi ema Teresa + ta oli täitsa võõras mulle. Pärast pikka rännakut olime lõpuks Rolciga kahekesi ja ootasime bussi, mis mu koju viiks. Olime juba natuke oodanud ja siis hakkas vihma sadama. Suhteliselt niru tunne oli seal seista. Bussiaegu ei olnud ka posti otsas. Rolc käskis infoliini helistada, mille peale ma ütlesin, et mul kreda kohe otsas ja siis tuli hetkenali, mis kõlas umbestäpselt nii, et ma infoliini vastaka teeks. Jusiis olime me sellest seismisest juba peast ogarad või siis on asi selles, et me koos olles naerame alati nagu nõdrameelsed, aga see nali ajas kohutavalt naerma. Igaljuhul olime me seal oma mitu tundi juba seisnud, kui mulle järsku meenus, et buss, mida me ootame, ei käigi sealtkaudu. Ühesõnaga tahtis Rolc mu maha lüüa, aga selle asemel me naersime jälle endal hinge kinni. Lõpuks sain ma ikkagi koju ja kõik tore. Jusiis sellest mitmetunnisest vihma käes seismisest ma nüüd haige olengi. :)

PKJMS?

*Sa ei tegele oma koeraga, ta hakkab jalanõusid närima ja otsib tähelepanu mujalt. Tõmbaks mõned paralleelid. Mulle öeldi juba, et ma kasutan liiga palju metafoore, aga sorry, mulle meeldib nii. Metafoore kasutades saan ma kirja panna kõik, kuid vähesed saavad aru. Ja kõik ei peagi aru saama.

Alguien llame al médico

*
Ausaltöeldes on mul nendest ebaõnnestumistest sitaauguni. Päris tõsiselt. Millalgi (soovitatavalt lähitulevikus) võiks ka midagi püsivamat juhtuda. Joosta nagu debiilik edasi-tagasi... no ütleks nii, et see on üsna väsitav.

5+

*
Inglise keele tund. Istume, räägime juttu, õpetaja toob mulle töö. Võtan pastaka, hakkan kirjutama. Möödub paar minutit, annan töö ära.
Tund saab läbi, õpetaja toob mulle hinnatud töö. Maksimumpunktid 5+ Ei usu, et mul nii tegija tunne oli. Täitsa tore on vahelduseks 5+ saada. See aasta on mul neid juba täitsa mitu tükki, jeesh jeesh, ma pean samas vaimus jätkama. :D

Kus? Mis? Kellega?

*
Eile oli siis nii, et läksime Krissuga linna ja saime Melissaga kokku. Siis sõitsime veelrohkem linna sisse ja saime Madise, Nuki ja mingisugustega kokku. Lahendasime kuskil ei tea kus natuke seda kangemat ja suundusime edasi. Ostsime veel jooke ja jõime uuesti ära. Sealt alates on suhteliselt lünklik kõik. Otsisime Melissaga peldikut, aga leidsime Andero. Siis tuli Roland ja nüüd on jälle lünk. Käisime kuskil igalpool. Mingi hetk olin ma Stockmanni ees ja juba hetkega kuskil vanalinnas. Ei mäleta seda kõndimist ega suurt midagi, vähemalt oli mul Rauno koguaeg käe otsas, muidu ma siiamaani vist kõnniks seal. Hommikul avastasin, et ma olin oma nunnud kontsasaapad täitsa ribadeks kandnud. Jube kahju, ma tahtsin nendega ju veel käia.

Igatahes oli suhteliselt tore laupäeva õhtu, missest, et paljud asjad meeles pole, tore oli ikka. ;)

Kondoom on? 5 saad

*
Esmaspäeval otsustas Melissa, et ta teeb saksa keele klassis akna peal suitsu. Ei usu siis, et hullem lebra üleval oli. :D

Eile kirjutas in.õpetuse õpetaja kohe tunni alguses tahvli peale suurelt SEKS. Ei tea, ei kurda, targemaks ei saanud, aga igav ka polnud. Tunni lõpus said kõik kondoomiomanikud ka viied. No kurat, oli mul vaja just see hommik oma rahakotti tühjendada. Mõtle, oleksin viie mitte millegi eest saanud. :D Edaspidi olen targem ja kannan siis kolmapäeviti kaasas.

Täna otsustasime me Andoga, et ma märgistan ta ära. Mul on nagunii komme tunnis kuidagi kahtlaselt istuda. Kott on enda laua peal ja ise kirjutan endast tagapool oleval laual, jalad on poolenisti tagumiku alla keeratud ja enamus ajast näeb õpetaja mu kukalt. See ei pruugi õpetajale just eriti meeldiv olla, aga mul on mugav nii. No ja niimoodi poolkahtlaselt istudes jõudsime me kokkuleppele, mis oli küll ainult minupoolne, et ma märgistan Ando ära. Ise ta torkis mind pastakaga ja noris tüli, tulemuseks oligi pussy käe peale kirjutatud. Tagasi ma ei lasknud teha ja hoidsin temast võimalikult kaugele. Järsku ründas ta mind aga ikkagi selja tagant pastakaga, mõnusa sinise triibu sain endale. Ütlesin veel talle, et nüüd ma pean tema pärast pesema minema, aga see valmistas talle jubedalt nalja. :/

Ja tegelt võiks nädalavahetus alata juba!

Ja ta kriipis küüntega näo verele

*
Sõidame emaga postkontorisse pakile järgi. Ema pargib auto oma tavapärasesse kohta ning palub mul seal oodata. Ta saab vaevalt uksest välja astuda, kui mingi habetunud mees meie auto poole tuleb ja nagu muuseas läbi ukse hõljub. Siis patseeris ta veel natuke aega meie läheduses ja otsustasime auto mujale parkida, igaksjuhuks. Sõitsime 200 m edasi ning peatudes nägime, et üks mees oli aiaposti külge aheldatud. Tal oli jäme kett kaelas ning ta oli üleni higine, must ja kurnatud. Lamas näoga vastu maad. Ka sinna ei tahtnud me parkida, sõitsime veel edasi. Natukese aja pärast pidurdasime järgmise aia juures, kuhu samuti mingi mees kinni oli seotud. Tal oli kett ümber kaela ning käed-jalad kinni kleebitud. Mingisugune pikkade sassis juustega naine oli mehe ette laua toonud ning istus seal laual, eidel endal olid küüned nagu kullil. Pikad ja teravad ning ta kriipis nendega mehe nägu. Mees karjus, verd lendas. Olime emaga väga šokeeritud ning korraga seisime me keset tänavat, autot polnud. Meile jalutasid vastu verised inimesed, iga teine nägi välja nagu zombie. Igast ilmakaarest tuli keegi, kes tahtis sind noaga susata või muidu vigastada. Rahmeldan, pisarad voolavad, ÄRKAN! Hei, me elame veel enamvähem normaalses maailmas.

Peldiku peategelane

*
Mina olengi teise korruse peldiku peategelane.
Sain siis täna kahe esimese tunni ajal oma joonestamise tööd valmis, tegin ka Rolcile veel töö ära, sest teine oli nii saamatu olemisega, et kahju hakkas kohe. Vahetund ei olnud veel alanud, kuid mul polnud midag teha. Läksime siis õue ja pärast seda tuiasime niisama ringi. Lõpetasime tüdrukute WC juures, kus ma üritasin Rolci vetsust välja saada, sest mul endal oli juba põis maani ja kui keegi oleks teda seal näinud, siis oleks ta raudselt jälle õiendada saanud nagu eelmine kord. Välja ma ta sealt lõpuks sain ning ukse ka pauguga kinni lükkasin, kuid lahti see enam ei tulnud. Rolc läks siis töömeest otsima, kuid selgus, et tüüp magab alles kuskil kodus. Õppealajuhataja helistas siis töömehele ja ei läinudki väga kaua, kuni ta tuli. Selle ajaga jõudis Rolc muidugi ust lammutada nii et terve ilm oli pilpaid täis, kuid mina ei tahtnud pärast ust kinni maksta ja nii me siis ootasime töömeest. Selleks ajaks oli juba vahetund ja kui ma lõpuks peldikust välja sain, siis oli seal päris palju silmapaare, kes mind jälgisid. Päeva lõpu poole tuli üks väike tüdruk õues minu juurde ja küsis, kas ma olengi see, kes pellerisse kinni jäi. Milline kogemus tõepoolest... see polnud tegelikult üldse naljakas lõpuks.
Ülejäänud päev möödus tavaliselt nagu ikka, kahe viimase tunni ajal hakkasime poiste ja Ankega pudelit mängima.

Matemaatikast saime varem minema, sest õps tahtis koju minna. Läksin siis garderoobi ja jäin koos Marekuga sinna passima. Tema ootas oma sõbrakest ja mina tegin niisama aega parajaks.

Marek:"Mis täna teed siis? Jooma?"
Mina:"Eip, Rauno juurde." - Endal muidugi nägu õitses peas samal ajal. :D

Rääkisime siis niisama veel juttu ja hakkasin lõpuks minema.

Marek:"Harrastage siis ikka turvaliselt vms."
Mina:"Ära muretse, mul on kõik olemas."

Jalutasin vaikselt sinna, kuhu ema pidi järgi tulema. Ootasin kümme minutit, ema ei tulnud. Ootasin veel kümme minutit ja ikka ei kedagi. Ootasin siis veel mõned minutid ja minu poole kõnnib Marek. Kõnnib otse minu poole.

Marek:"On sul ikka või? Ma võin sulle anda mõne kondoomi."

Hakkasime mõlemad naerma ja siis pidin juba auto peale minema.
Kuiiii hoolitsev ta ikka on, eksole. Nagu mõni issi mul. :D

Mul läks suuremaks

*
Marek:"Mul läks suuremaks, kui ma selle poisi hot-dogi nägin."

Mõelge teie, mis tahate, aga tegelikult oli asi nii, et meil oli kõht tühi.
Vedelesime Marekuga inglise keele tunnis. Nagu alati, tema võttis kapi pealt väikese roosa padjakese ja magas selle otsas. Tavaliselt pakub ta seda mulle ka, aga seekord ei olnud ta kodus ööbinud ja oli tõesti väsinud. Mina üritasin õpetajat kuulata ja kaasa teha. Ainuke ühine asi oli meil tühi kõht. Kumbki polnud jõudnud hommikul eriti midagi süüa. Algas vaba tund, jalutasime Marekuga Statoili poole ja meile tuli vastu üks poiss, kellel oli hot-dog käes. Rääkisime samal ajal mingisugusest asjast, mille peale ma ütlesin, et mul läks söögiisu väiksemaks. Selle peale ütleski Marek, et tal läks just suuremaks, kui ta selle poisi hot-dogi nägi. No eks tühja kõhuga lähebki toitu nähes söögiisu veel suuremaks ju. Igatahes ostsime oma kohvid ja muud vidinad ära ning jalutasime tagasi kooli poole. Tegime vahepeatuse kuskil maja ees ja istutasime ennast pinkide peale. Sõime ja jõime, päike soojendas meid ja üleüldiselt oli mõnus olla. Kõiksugu maailmaasjad said ka läbi arutatud. Ja siis oligi juba aeg kooli tagasi minna.

Ühesõnaga suhteliselt mõnus on meil seal koolis ja veel mõnusamad on inimesed. Järjekordselt on mul oma klassiga vedanud, juba kolmandat korda. Eesotsas siis poistega, kellega ma tõesti miljon korda paremini läbi saan ja kellega mul mitmeid kordi rohkem jututeemat on. Sorry, ma ei viitsi tõesti päevast päeva rääkida moest, meikimisest, klatšida või mõttetut tibinaeru endast välja suruda. Palju põnevam on ju rääkida autodest või siis arutada poistega probleeme, sest nende vaatenurk on hoopis teistsugusem.

Türisalu pank

*
Õpetaja:"Nii, mulle aitab, andke lahutus sisse. Mina ei saa rääkida, kui teie omavahel räägite."
Erki:"Me tegelt mõtlesime ja arutasime siin litsimaja häid külgi."
Õpetaja:"Noh eks tal ole oma häid külgi tõesti, mõni mees jätab tänu sellele võib-olla Türisalu pangalt alla sõitmata."

Kana ja blondiin

*

"Mis vahe on kanal ja blondiinil? - Kana istub vähemalt rahulikult munade peal."

Vot sellise "killu" käis mu 12-aastane õde mulle välja. Tekib küsimus, mida seal koolis õpetatakse :D

Turts

*

Hans says (17:36):
Viska kohe maha! Tere! Ära topi kõike ninna omale!!!

Jah, Hans alustab alati vestlusi väga omapäraselt. :D Täna oli siis nii, et vahetunnis välja minnes hakkas järsku päike paistma ja mul kohe üldse ei olnud tahtmist tundi minna. Pinnisin natuke aega Rolci, et me tunni üle laseks ja ma sain hakkama sellega. Me ei tee seal sibulakeele tunnis kunagi nagunii mitte midagi ja ma tõesti tahtsin väljas olla. See sai mulle aga saatuslikuks. Me kõik juba teame, et mina käin koolis nagu Londoni suvitaja, kõige rohkem teab seda mu ema, sest ma saan igal hommikul mõnusa peapesu, et ma jopet ei kanna. Väljas on ju plusskraadid, vabalt saab ju väikese jakikesega ainult käia. Tegelikult ma tean seda väga hästi, et haigused ei hüppa kivilt kivile, vaid inimeselt inimesele. Nagu Hans juba ütles, siis toppisin ma selle endale ninna. Nüüd istungi koos sellega ja see ei lähe ära. Nohust räägin, kui sa veel aru ei saanud. Üldiselt oli täna jälle väga lahe, meil on iga päev lõbus. Ja see on põhiline, see tekitab tahtmise koolis käia.

Natuke aega tagasi helises mul telefon ja ma vastasin võõrale numbrile. Tuli välja, et helistajaks oli see sama Kaido, kes mulle juba varem helistanud on, keda ma ei tunne absoluutselt, keda ma näinud pole ja ma ei kujuta ette, mida kuradit ta minust tahab. Mingi täiesti võõras tüüp, kes sai mu numbri kuskilt kelleltki ja räägib, et on mind enne näinud. Lubas isegi täna Luigele sõita, et minuga kokku saada. Huvitav, kas tal endal pole imelik? Miks ma peaks üksi kokku saama mingisuguse võõra inimesega, kelle vastu mul isegi huvi pole? Ta peaks vist täisealine olema. Seda kahtlasemalt see "Saame kokku" mulle kõlab. Ma ei helista ju mingisugusele võõrale poisile ja ei nuia kokkusaamist, see oleks lame. Väga väga nõme värk. Kes see kurat mu numbrit jagab???

Põnnid

*Uued ilmakodanikud on ju alati jumalikult armsad, hoolimata sellest, kas nad on oodatud või mitte. Nii tillukesed ja süütud. Iga tüdruk unistab kindlasti sellest, et temast saaks kunagi hea ema ning ta lapsed oleksid terved. Emainstinkt võib juba varakult välja lüüa, kuid kas on ikka vaja võimalikult vara emaks saada? Ma arvan, et kõigepealt tuleb käia koolis ja nautida seda, et sa ise veel laps oled. Esmalt tuleb haridus omandada, siis ennast majanduslikult normaalsele järjele saada ja vot nüüd võib alles pere ja laste peale mõelda. Töötamise all ma ei pea silmas seda, et sa raiskad kogu oma elu karjääri peale, sest mida aeg edasi, seda raskem on teostada mõtet perekonnast. Majanduslikult heal järjel tähendab minu jaoks seda, et sa suudad nii ennast kui ka oma last üleval pidada. Mina arvan vähemalt nii. Samas ma tohutult respekteerin seda, et kui tõesti juhtub see UPS ja tüdruk jääb rasedaks, siis ta kõigest hoolimata sünnitab selle lapse, armastab teda ning ta perekond toetab teda. Kuidas juhtub aga UPS, see mulle kohale ei jõua. Mingigi vastutustunne peaks inimestel olemas olema. Aga ma ei peagi kõigest aru saama alati.

Sellel teemal tahtsin ma kirjutada sellepärast, et see oli täna aktuaalne. Siinkohal siis ka õnnitlused noorele emale ja tema pisikesele tütrele, kes täna ilmavalgust nägi. :)

Llamadas perdidas

*
Nädala selgroog ongi murtud, edasi liigub aeg kiiremini. Samas ei saaks kurta, 2. nädal on juba poole peal ja tunne on, nagu oleks alles eile aktusele läinud. Samamoodi on kuupäevadega. Rasmus ütles õigesti, et kuni kümnendani liigub aeg veel enamvähem talutaval kiirusel, aga kui arv juba kahekohaliseks läheb, siis ongi juba 20 ja lõpuks 30 käes ja kuu saabki läbi. Kuidas kellelegi tegelikult, mina jagan temaga arvamust. Vaadates teisi ja siis ennast ja üldse kogu elu-olu, siis on aeg tõesti väga kiiresti liikunud. Kuid tegelikult alustasin ma selle sissekande kirjutamist hoopis muudel põhjustel.

Isegi Murphy ütles, et kui midagi persse minna saab, siis ta ka läheb. Ja nii ongi. Samamoodi on ka näiteks see, et kui ma magada tahan, siis kindlasti keegi peab mind segama. Miks keegi ei helista mulle siis, kui ma ärkvel olen? Miks siis keegi huvi mu vastu ei tunne? Ma ei jõua kahte minutitki magada, kui keegi juba helistab. Miks just siis on kõikvõimalikel erinevatel inimestel mind kätte vaja saada? See hakkab juba nii tavaliseks muutuma, et ma uinun telefonivibratsiooni saatel. Andke andeks, ma tõesti ei jaksa ennast voodist välja ajada, kui ma just olen planeerinud väikest puhkust pikast koolipäevast. Ja ma ei maga tavaliselt koos telefoniga, sest elu on näidanud, et sellest ei tule midagi välja. Esiteks äratab see mind ikkagi ülesse, kui ta kõrva ääres pläriseb. Kui telefon toa teises otsas on, siis pole see vibra üldse häiriv. Teiseks olen ma ikkagi sunnitud telefonile vastama, kui ma juba silmaluugid niikuinii lahti teen, aga elu on ka seda näidanud, et mõistus magab veel edasi ja seega ei saa ma midagi tavaliselt aru, kui ma telefoniga räägin ja pärast isegi ei mäleta, et ma kellegagi rääkinud oleksin. Nii et ma ei teagi nüüd... selle asemel, et pärast kolmandat korda ka neljas kord helistada, saatke parem sõnum, sest pärast kolmandat korda peaks juba kohale jõudma, et ega ma suure tõenäosusega ikka ei vasta küll. Nii tekib mul ka vähem neid Llamadas perdidasid. :)

Ja nii muuseas mainin selle ka ära, et uue lõhna sain täna. Midagi teistsugust siis vahelduseks, päris hea on...

I remember when we kissed. I still feel it on my lips.

*
Küll on kena emoteemaline pilt. Sorry, ei leidnud midagi paremat. Tegelt tahtsin vihmast kirjutada. Samas tahtsin jällegi endast kirjutada. Konkreetselt pole aga kummastki midagi kirjutada. Ma oleksin nagu muust maailmast eraldatud. Seisan nagu pooletoobine väljas vihma käes ja vahin taevasse. Ma ei tea, mida ma vaatan, pole tähti, pole kuud. Ma ei vaatagi midagi. Lihtsalt seisan ja tunnetan jahedaid vihmapiiskasid, mis mu näole langevad. Hea on lihtsalt olla.

I

*

I remember when we kissed
I still feel it on my lips
The time that you danced with me
With no music playing
I remember those simple things
I remember 'till I cry

..

*

I'm only up when you're not down
Don't wanna fly if you're still on the ground
It's like no matter what I do
You drive me crazy half the time
The other half I'm only trying to let you know
That what I feel is true
I don't wanna live without you

.

*

Come on baby we ain't gonna live forever
Let me show you all the things that we could do
You know you wanna be together
And I wanna spend the night with you
With you
Come with me tonight
We could make the night last forever

Lets pretend you're mine
We could just pretend, we could just pretend
You got what I like
You got what I like, I got what you like
Oh come on
Just one taste and you'll want more

Nädal sai läbi

*
Ongi nädal läbi, üllatavalt kiiresti kusjuures. Koolis midagi erilist ei ole veel toimunud. Õpikuid pole, töövihikuid pole, tunde pole, midagi pole. Okei tunnid on, aga seal passime tühja ja tassime laudu. Tutvume uute õppeainete ja õpetajatega. Iga vahetund vean ma ennast naeru saatel vaevaliselt ukseni, siis vean ennast õue, seal naeran ja jälle vean ennast naeru saatel koolimajja tagasi. Ja nii on iga vahetund, päevast päeva. Rolc pigistab mul seda naerusoolikat lihtsalt liiga kõvasti. Natuke veel ja ma naeran endale tohutud kõhulihased ette. :D Keemia tunnis teeme omal algatusel katseid - põletame zippo kohal mu juuksekarvu. Inimese õpetuses saime teada, et inimene elab kauem, kui ta naerab. Selle peale tekkis mõnel vennal küsimus, mitmesaja aastaseks mina siis elan. Ei aga üleüldiselt on suht tore. Saime juba kümnendike nimekirjast endale oma personaalse rebase valida. Sain mingi tšiki, no kuidas ma sellist retsin, öelge mulle. Kahju hakkab teisest ju. Joonistan talle armsa nina ja vurrud ja ongi valmis. Ei raatsi teda koledaks teha. :D

Millalgi hakkas reede ka. Mul pole 3 kuud reedet eksisteerinud ja ma ei mäletanudki enam, mis tunne see on, kui saad koolist vabaks ja on reede. Ei täitsa mõnus tunne iseenesest. Väiksed õlled, ei midagi suurt. Laupäeval käisin Eva juures. Vaeseke on haigeks jäänud. Võtsin siis pudeli veini kaasa ja hakkasime limpsima seda. Alguses läks kohe väga raskelt jook alla, aga pärast muutus asi juba paremaks. Lõpuks oli juba nii hea, et polnud üldse hea. Plaan oli veel välja minna, aga ma ei suutnud. Kõne emale, auto järgi ja koju minek. Hommikul sain teada, miks mu tossud läbimärjad on. Seda selle pärast, et ma ei suutnud ümber lombi kõndida, vaid astusin täpselt lompi sisse. Autos tögas isa mind ja ütles, et tahab Eva isa numbrit, et mis see olgu siis, tema tütar joodetakse täis. Selle peale olin ma öelnud, et Eval pole isa, tal on kaks ema. Wtf nagu? Ja siis tegin ma sõidu ajal akna lahti ja olin öelnud, et kahju, et siin mente praegu pole, muidu sülitaks neile esiklaasi peale. Ning siis veel igasuguseid huvitavaid asju, millest ma siin rääkima ei hakka. Vanematel oli vähemalt lõbus kojusõit ja hommikul said nad ka minu üle naerda. Ei fun fun.. Ma ütlesin ju, et mulle vein ei maitse. :/

Meremõisa ja Subaruga salamendid

*
Eilne oli üks eriti pikk päev minu jaoks. Alustades sellega, et koguaeg oli midagi vaja teha ja lõpetades sellega, et enamus ajast mu mõtted olid koondunud ainult ühe inimese ümber.

Sõitsin päeval linna, korjasin Eva peale ning tegime oma asjatoimetused ära. Nägime Truutsi ja Henrit ja lobisesime nendega. Edasi sõitsime Luigele ja sõime burksiputkas kõhud täis. Pärast seda külastasime Krissut, mängisime tema väikese õega ja vaatasime, kuidas Reelikale küünehooldust tehakse. Õhtu hakkas kätte jõudma ja me Evaga läksime minu poole. Jõime veini, tšillisime kivide otsas, Eva poseeris mu Gileraga ja tegime niisama pilte. Me teeme alati pilte, kui midagi teha pole.


Mingi hetk hakkas Eval veri keema ja kohe jubedalt oli vaja kuhugi peole minna. Kõne Pajusele, asjad kokku ja Tabasalu poole minek. Saime Tabasalus poistega kokku ja sõitsime Meremõisa. Ikkagi räigelt kõva pidu pidi olema ju. Läksime siis sinna ning ma ei jõudnud kiivritki peast ära võtta, kui ma teadsin, et ma tahan tagasi minna. Lakku täis alaealised kuskil päraperses, metsas, kuskil pole magada, külm on, räige lällamine käib. Kui ma vaatasin neid krõllis silmadega kutte seal, siis läks mul igasugune seal viibimise isu ära. Ei tea, pole sellised peod ikka minu jaoks. Liiga palju võõraid purjus poisse, liiga palju tühja metsa. Ohutunnetus on vist liiga suur mul? Võib-olla olen lihtsalt oma vanuse kohta imelik, peaks ju sellised peod peale minema, aga näed ei lähe.
Edasi liikusimegi juba Frodu poole. Sedasi ilusti üksteise järgi sõites hakkasid järsku vilkurid blinkima. Tõmbasime tee äärde ja mendid tulid autost välja. Tehti juttu, küsiti dokumenti, uuriti rollereid ja seda, kust tuleme ja kuhu läheme. Eva uuris muidugi midagi muud. Enne, kui ma arugi sain, oli plika juba suuna auto poole võtnud ja tegi onudega juttu. Läbi ahvivaimustuse suutis ta küsida, kas neil on Subaru. Oligi, Eva vaimustus kasvas. Juba järgmisel hetkel lasti teda autosse ja vaimustus kasvas veelgi, ta sai ju Subarus ees istuda, mõelge vaid. Politseionu oli väga tore ja sõbralik ning lubas meil minna. Huvitav, kas oli just palgapäev olnud või päästis meid Eva Subaruvaimustus? Sõitsime edasi ja jõudsime siis Frodu juurde, kus oli vähemalt soojem olla, sest ei pidanud õues passima. Kui poisid sauna tegema hakkasid, hakkasime meie Evaga koju tagasi sõitma.

Kell hakkas omadega juba neli saama, kui me Evaga peegli ees meiki maha võtsime.
Eva:"Poistel veab, nad ei pea kunagi meiki maha võtma, vaid võivad kohe magama minna."
Mina:"Emod peavad."
Selle peale plahvatas Eva naerma ja saimegi heatujuliselt magama minna. :)

Nüüd ja praegu

*
Oleme ausad, mitte miski ei oleks iialgi nii, nagu ta on, kui me saaks ajaga mängida. Kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega. Nii vähe, kui seda vaba aega veel järgi on, tuleb seda maksimaalselt kasutada. Siis hakkab jälle üks orjus pihta, kuid siis oskan ma kindlasti neid väheseid vabu hetki palju paremini väärtustada.

See kõik jääb meelde, kõik see, mida sa elus veel kunagi teinud ei ole. Kõik pisikesed asjad muutuvad nii suureks, kui su kõrval on keegi eriline. Aeg kaob ja kõik ümberringsed isiksused nagu haihtuks. Mitte millestki saab miski. See miski, mis pole mitte miski, kuid samas tähendab nii palju.
Möödub tund, teinegi, kuid seda kõike õigesti nautides ning maksimaalset heaolu hetkemullist välja imedes ei saa arugi, et vahepeal on pimedaks läinud ning juba tõusebki päike. Loeb hetk, milles viibime praegu.

Pühapäev siiski ju

*
Kell on 19.15, panen enda toa ukse kinni ja jalutan elutuppa.

Ema:"Oi, tere hommikust."
Mina:"Suht jah, ma ärkasin tund aega tagasi juba. Mõni oli lihtsalt lääpas diivani peal, magas ja ei pannud midagi tähele, mis toimus."
Ema:"Muidugi, juua täis ju."
Mina:"Täna on ju ilge tähtpäev ka, et juua."
Ema:"Aga kas ei ole siis? On ju. Täna on selle nädala viimane pühapäev."

Nali naljaks sõbrakesed, aga juba varsti, üsna varsti, saab koolipinki nühkida. Happy happy joy joy..!

Oh see armas politsei...

*
Mul kas pole üldse vedanud või siis just vastupidi, mul on väga vedanud..?

Esimene kokkupõrge toimus ma ei mäleta millal, igatahes oli kell 5 hommikul, kui ma otsustasin koju minna. Eeskujulik liikleja nagu ma olen, sõitsin ka seekord 50'ga. Pärnu maantee oli täiesti tühi, seega otsustasin natuke vajutada. Hetkega oli politseiauto mul kannul ning juba sähvisid ka vilkurid. Pidur põhja, tee äärde, üritasin oma värisevaid jalgu paigal hoida. 63'ga radarisse, pole paha. Küsis masina dokumente, näitasin. Küsis minu lube, ei näidanud. Ütlesin onule, et mu spido ei tööta ja ma ei valetanud. Tundlik inimene nagu ma olen, lugesin ka seekord tee peal asetsevaid valgeid kriipsukesi tunde järgi, enda arust õigesti, aga võta näpust. Mundris onu oli üpriski väsinud näoga ning ta ei jaksanud minuga jamada. Ütles vaid, et mine koju ja ära kihuta. Nii lühikeseks meie sõprus jäigi.

Eile käisin Krissu pool, arutasime maast ja ilmast, nii muuseas sain ka filmi tagasi, mille ma talle laenanud olin. Isegi raha sain, eriti lahkeks mõni muutunud. Pidin koju minema, aga ei läinud. Vurasin rahulikult linna poole, 70-ala lõppes ära, algas 50-ala. Võtsin rahulikult kiirust vähemaks, peab ju 50'ga sõitma. Päris jõudsingi kiirust vähendada, juba lendas mingi elukas tee peale. Esimese hooga mõtlesin, et jälle põder, nagu eelmine kordki, aga näed sa, ei olnudki põder. Metsast ta ju ometigi välja kargas... Kenas sinises riietuses mehike. Vehkis koledal kombel, arvas vist, et ma ei tunne pidurit. Jäin seisma, ei kuulnud mis ta rääkis. Mõtlesin, et oleks vist parem muusika kinni panna. Mehike käskis mul tee äärde võtta. Muidugi ma läksin tee äärde, kas ma nägin tema arust siis mingi suitsiidsete kalduvustega lapse moodi välja või mismõttes nagu.. Tegi minuga tutvust ja küsis, kas ma ise ka tean, kui kiiresti ma sõitsin. Vastasin siis talle, et mitte väga kiiresti. Ta ei olnud rahul sellega ja näitas ühte ilusat numbrit mulle, see oli 72, üsna kena number peaks mainima. Mõne hetke pärast ilmus meie seltskonda ka teine sinine mehike, ta oli üsna möku näoga ja tundus, et ta omal ajal lapsepõlves ei tahtnud rääkima õppida ning nüüd ongi tulemus käes. Spidomeetrile visati pilk peale. Järsku avastas mehike, et mul on isegi bensiininäidik olemas. Ta polnud kade ja jagas seda avastamisrõõmu ka minuga, aga mina, ülbe ja õel nagu ma olen, ütlesin talle üsna pahasti selle kohta. Kuttidel oli juba kindel mõte masin minult ära võtta, aga kui nad nägid, et ma ainult naeran selle üle ja põrmugi ei karda nende hoiatusi, siis võtsid nad kasutusele teised meetmed. Kahju kohe mainida seda, aga kumminuiaga ma veel tutvust teha ei saanud. Ühesõnaga teised meetmed siis.. Onu käskis mul rolleri otsast maha ronida. No miks küll? Ma olin just selle külma istme ju soojaks istunud ja nüüd pean maha ronima? Kui tema ülbitseb, siis ülbitsen mina ka. Ulatasin talle oma kiivri ning laususin:"HOIA!". Minu peas kostus see kõik ainult teistsugusena, umbestäpselt nii:"Hoia, sa kuradi kiilakas tõbras." Uuris, mis ta uuris, midagi ta ei leidnud. Temast uurijat ei saa, kahju küll. Siis pajatasin ma talle ühe loo. Seekord ei olnud tegemist lumivalgukese ja seitsme pöialpoisiga. Lugu rääkis hoopist minust ja 50'st kuubikust. Ütlesin talle, et mul oli kunagi roller, mis ei läinud üle 50km/h. Jah, ma valetasin, aga kui ma oleks öelnud, et mul siiani see voodi all vedeleb, siis ta oleks kindlasti küsinud, miks ma sellega siis ei sõida. Seega, pidin talle valetama. Ütlesin talle, et ma olen harjunud, et vajutan gaasi põhja ja kiirus ei kasva üle 50. Seekord vajutasin ka gaasi põhja, aga imekombel kiirus kasvas, ma pole sellist asja veel varem näinud. Ilmselgelt ajasin ma neile liiga lolli juttu ja nad otsustasid oma sini-valgesse metsamajakesse tagasi komberdada. Kummardusin neile viisakalt ning tänasin neid lahkuse eest. Istusin rolleri selga ja sügasin edasi linna poole, seekord tõesti sõitsin 50'ga, nagu peab, rohkem ei tohi ju rollerist välja pigistada. Seal ma siis olin, 50km/h sees ja krokodilli pisarad voolamas, miks ma ometi ei tohi kiiremini sõita...

Vinguge teie palju tahate, et ma ainult öösel väljas käin ja päeval magan, aga ma arvestan sellise asjaga nagu seda on fakt, et mendid on ka inimesed ja mida rohkem õhtu kätte jõuab, seda rohkem väsinud nad on. Või siis on minu eelis see, et ma olen tüdruk ning sellega kaasnevalt ei saa ma eales poistega vorstipidu pidada.

Love me, leave me, 'cause I've already closed that door

*
Ilusa väljanägemisega inimene, sa õpid teda tundma, ta muutub sinu silmis aina tavalisemaks.
Inimene, kes on oma välimuselt tagasihoidlik, sa ei arva ju temast alguses midagi, õpid teda samuti tundma ning ta muutub sinu silmis järjest ilusamaks.
Ilus inimene ei ole minu jaoks alati ilus, sest ilusaks teeb inimese see, mis kiirgab seestpoolt. Nüüd ma mõistan seda, ma olen hakanud sellest aru saama. Maailmavaade, arusaamad erinevatest asjadest, arvamus kõigest... see kõik on muutunud. Tihti väärtustame me valesid asju. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkad mõistma, mis on õige ja mis mitte, millel on tegelikult tähtsust ja millel mitte.
Aastaid tagasi oleksin ma hinnanud inimesi ainult väljanägemise järgi, aga enam mitte. Inimene - see on minu jaoks kõige raskema ülesehitusega valmistatud hingav müsteerium. Mulle meeldib sukelduda sügavikesse, sest kunagi ei tea, mis aarde sa sealt pimedusest leida võid.

Nad ütlevad, et mida ma temas leian, ta on ju nii tavaline. Aga ta ju ongi tavaline. Ta on tavaline niikaua, kuni sa teda tundma õpid. Headus temas kiirgab soojusena tema silmadest. Tema teod annavad edasi selle, mida tahaks teha süda, kui tal vaid oleksid käed-jalad ning kui ta pääseks välja sellest kestast, mis teda ümbritseb. On ta ikka veel tavaline? Minu jaoks mitte, sest ta on ilus just tänu sellele, mis toimub tema sees, ja seda ainult minu silmis.

Jälle need tordid

*
Vanad lugejad kindlasti mäletavad mu vaimusünnitust tortidest. Kahjuks pean ma selle teema juurde jälle tagasi tulema. Miks? Sest ma tahan. Ma kirjutan alati siis, kui ma tahan, sest siis tulevad sõnad iseenesest, need tulevad seestpoolt. Miks jälle tordid? Aga miks mitte.

Oli nii ja on ka praegu nii. Sa lähed poodi, märkamatult jõuad sa letini, kus ilutseb mustmiljon torti, üks ilusam kui teine. Silma jääb just see kõige ilusam tort, kas pole nii? Minul on. Ma ei hakka aega raiskama sellega, et ma tutvuks ka teiste tortidega, ma haaran just selle kõige silmapaistvama ning juba suundungi kassasse. Minu suureks üllatuseks avastan ma kodus kahvlit maiuspala sisse lüües ja tükki suhu toppides, et asi, mille ma ostsin, pole üldse nii hea. Juba leiabki ta tee prügikasti. Nii lühikeseks minu seiklus tordiga jäigi. Järgmisel nädalal kordub sama, täpselt sama, ning raisku läheb nii raha kui ka tort. Mulle maitseb maasikakreem mitte kohupiim. Samamoodi maitseb mulle šokolaad mitte vahukoor. Maasikakreemiga torti katab vahukoor, kohupiima täidisega torti aga šokolaad. Ma ei söö ju kohupiima, kuid ometigi ostan ma just selle tordi, sest mul ei ole kunagi piisavalt aega, et murda läbi vahukoorest, mille all on maasikakreem. Segane eksole? Aeg on raha, nii need targad inimesed räägivad. Kui ma vaid jääksin korraks seisma ning uuriksin lähemalt, mida see tort sisaldab, siis ma kaotaks sellega nii aega kui raha, kuid lõpuks ma leiaks arvatavasti selle, mida ma kindlasti süüa tahaks. Samas ma leian, et see ajaraiskamine oleks seda väärt, sest muidu viskaks ma raha jälle niisama tuulde, tordist võtaksin ainult paar ampsu ning loobiks ta siis prügikasti. Aga mul ei ole kunagi aega, ma ei näe kunagi sisse. Ma märkan seda, mis kõige rohkem silma paistab, ma võtan selle, ma viskan ta minema. Ma ei taha enam kiirustada. Ma tahan lugeda üle kõik koostisosad ja alles siis võin ma kahvli oma torti torgata ning selle söömist pikalt nautida.

Lo de ser o no ser?

*
Lähme külastame päikest? Ära muretse, me ei kõrbe ära. Mul on kõik korraldatud, me läheme sinna öösel!

Meil lendavad kotkad ja üleüldiselt on kõik masendavalt hästi.

Kernus

*
Reedel panime oma kodinad kokku ja hakkasime Kernu poole Kerdi sünnipäevale vurama. Nägin seal neid, keda ma iga päev näen, neid, keda ma ammu näinud pole ning ka neid, keda ma kunagi näinud pole ja arvatavasti ei näe ka rohkem. Kõik oli üpriski viisakas, kui mõni oleks suutnud ennast mitte üle juua.

Alustame siis algusest. Evaga kohale jõudes olid juba enamus külalised kohal. Sõbrad koos, pidu täies hoos, kõik see jauramine toimus jaanituleplatsil. Ühesõnaga üks suur lage maa ja ümberringi natuke puid. Kuna mul oli kindel plaan öösel koju minna, siis ei saanud ma endale suurt kogust alkoholi lubada, mida kõrist alla lasta. Pidin piirduma lahjema kraamiga ja nii uskumatu, kui see ka mõnele pole, siis ma olin väga rahul ja ei olekski tahtnud põõsa all öökides lõpetada. Niimoodi sain ma teiste tegevusel silma peal hoida, kuigi mõni suutis ikkagi oma ärakadumisega mind paanikasse ajada.
Kell oli omadega juba üle südaöö ning ma läksin jalutama. Ma ei tundnud seda kanti absoluutselt ning selle pärast jalutasin ma sama teedpidi, kust me sõitnud olime. Ümberringi oli vaikus ning pimedus. Tuiasin ringi ning vahtisin tähti. Järsku kostus kuskilt puude tagant jubedat kriiskamist. Keegi lubas ennast ära tappa ja üldse enam mitte tagasi tulla. Kui veri soontes jälle vedelamaks muutuma hakkas, sest ütleme ausalt, see karjumine ehmatas mind kohutavalt, siis sain ma aru, et kes see teine ikka olla saab kui mitte Liisu. Ja juba varsti nägingi ma selle jubeda hääle omanikku. Liisu kõndis eriti vihaselt, sihtpunkti tal polnud, lihtsalt kõndis. Tema järel tulid poisid. Truuts ütles mulle, et nad kõnnivad talle lihtsalt järgi, et Liisu ära ei kaoks. Kui kõndimine ei lakanud ning hädakisa samuti, siis ütlesin ma poistele, et me võtaks ta jõuga rajalt maha. Kogu elu käis vahepeal silme eest läbi, sest tüdruk leidis korraga nii palju jõudu ning siples nagu selgrootu. Lõpuks õnnestus meil ta maha suruda ning seal märja rohu sees olime me päris pikka aega. Kutsusin abiväe kohale ning lõpuks viidi ta magama. See on alati nii, kui ta kavatseb üle juua. Kahju hakkab lõpuks...
Mingi hetk pidin ma Pajuse puu alla ennast suu kaudu kergendama talutama, sest tal oli üsnagi paha olla. Kui juba sisikond lubas, siis liikusime tagasi teiste juurde. Veel enne teiste juurde jõudmist jäime me vaatama, kuidas poisid autot käima lükkasid. Mingisugune minu jaoks tundmatu tüüp istus roolis, tuled tal ei põlenud. Niipea, kui auto hääled sisse sai, kupatas see "juht" Indrekule sisse. Tüüp kukkus kõikepeal selili kapoti peale ning libises siis kõhuli maha. Kõik käis nii kiiresti, et enne, kui keegi midagi aru üldse sai, oli Indrek jalgupidi auto all. Kiirelt kisti autouks lahti ja karjuti poisile, et ta kohe tagurdaks. Indrek saadi auto alt kätte ning samamoodi said kõik juuresolijad paraja šoki osaliseks. Pärast Indrekul jalad valutasid. Ühesõnaga suhteliselt kahtlane värk, ei maksa ikka juua, kui olla ei oska. Jalutasin edasi koos Pajusega ja panin ta telki magama.
Pärast seda läks kõik rahulikult edasi. Grillisime ja rääkisime niisama juttu. Järsku kostus kuskilt telkide juurest jubedat vaidlemist. Esimese asjana turgatas mulle pähe Pajus ning juba ma sinnapoole jooksingi. Tuli välja, et ma olin poisi valesse telki magama pannud, sest õige telk tehti alles hiljem lahti. Aru ma ei mõista, mis vahet sellel tegelikult oli, kes kus telgis magas, aga jusiis oli. Alguses prooviti heaga, ka mina ronisin telki temaga rääkima, aga ta ei võtnud absoluutselt vedu. Kui head lapsed kasvavad vitsata, siis Pajust tuli küll jõuga telgist välja vedada. Järsku tuli poisil elu sisse ja ta hakkas elueest telgi ja magamiskoha eest võitlema. Sellist vehkimist ja näitemängu telgi nimel polnud ma veel kunagi varem näinud. Ühesõnaga kümne küünega ta sellest telgist kinni hoidis, kuni telk katki läks ja siis oli ta sunnitud teise telki minema. Ühesõnaga üks igavene märul ühe eriti tühise asja pärast.
Mingi hetk, kui ma tundsin, et olen juba piisavalt kaineks saanud, hakkasin kodu poole sõitma. Algse plaani järgi pidi Eva koos minuga tulema, kui siis jäi ta ikkagi sinna. Pakkisin asjad kokku ning sõitsin minema. Pärnu maantee oli täiesti tühi ning kottpime. Seal ma siis vurasin, kuni märkasin tulukesi, mis tähendasid seda, et kodu on juba käega katsutav. 4.30 jõudsin koju ning ronisin kohe magama.

Üldiselt oli väga tore koosviibimine. :)

???

*
Ma ju tean, et see on mööduv. Ma tean, et see on samahästi kui mittemiski, sest ma ei oska sellele tundele isegi nime panna. See sööb mind seestpoolt, teeb kõik nii raskeks. Ma ju tunnen seda, aga ma ei saa aru, mis asi see on. Kõik toimub nii kiiresti, mu peas käiks nagu mingisugune kiirversioon filmist, kus on mustmiljon peategelast. See kõik lõppeb varsti, ma tean seda, aga see ei aita, sest loeb ju see, mis on hetkel....

Vihma sajab

*
Vihma sajab, sajab sajab. Mina kihutan oma Gileraga kodu poole. Visiir on lahti ja vihmapiisad lendavad tohutul kiirusel mulle näkku. Limpsin huuli, kui värskendav! :D

Tähesadu

*
Jõudsime siis millalgi täna öösel Krissuga kodukanti ning jäime lahkumineku kohas jutustama. Järsku vaatasime taevasse ja avastasime, et august on käes. Kõikjal sirasid väiksemad ja suuremad tähed. Terve tume taevas oli erksaid täpikesi täis. Aeg-ajalt sähvisid langevad tähed oma pikkade sabadega. Selle kõigega tuli Vihtra meelde, see on lihtsalt super koht. See on nii eraldatud, seal on kõik nii teistsugune. Ma jätan oma mured ja raskused alati sinna ning lahkun palju puhanumana. Sellises maakolkas näeb terve suvi sellist taevast, nagu meie linnas ainult augustis näeme. Pole ühtegi valgustust, mis põleks, kõik on tume ja selle pärast ongi seal alati tähti näha.
Pikutada rippsillal, mis õõtsub vaikselt jõe kohal, kuulata vee kohinat ning vaadata koos sõpradega tähti - ma armastan seda!
Tahaks nii väga minna sinna. Lähitulevikus võtan selle reisi ette ja vaatan oma poisid üle, pole sada aasat näinud ju.

Btw, Pajus suutis täna matsu panna. Sõitsime koos kõik Arenale ja mina ei tea, miks ta ostsustas järsku oma teed minna, kuigi kõik teised keerasid paremale. Nii me siis ilma temata edasi sõitsimegi. Varsti ilmus tema ka kuskilt välja, rohututte oli terve maa ja ilm täis. Kiivri vahel, rolleri küljes, igalpool. Kirus oma esitulesid, sest nendega ei pidavat võsa vahel sittagi nägema ja tänu sellele ta kummuli käiski. Tubli poiss. :)

Baierimaa ja Austria 2008

*
Hommikul olin ma eriti varakult ornungis ja valmis Estonia poole süstima, kus pidin Evaga kokku saama ja siis bussi peale minema. Eva teadis, et ma lähen teda saatma. Ta teadis seda hetkeni, kui ma autost kohvrid välja vedasin ja endale turisti näo ette tegin. Küll ta oli õnnelik, hüppas mulle kaela ja kallistas kõvasti. Iga natukese aja tagant tuli jälle mind kallistama ning ütles, et tal on nii hea meel, et ma kaasa sõidan. No muidugi.. kuidas teisiti siis. :D Siis hakkas see pikk ja väsitav bussisõit pihta, vahepeal olid vetsu-, söögi- ja suitsupausid ning siis vurasime edasi. Läti, Leedu ja Poola olid kohutavalt igavad, need riigid magasin ma lihtsalt maha.

Tšehhi oli juba huvitavam, sest siis ei olnud maapind enam nii tasane. Põldudest mööda sõites nägin isegi seemnekülvamise ära. Olgugi, et see toimus kuskil kaerapõllu vahel, ei kasva seemnest kindlasti mingisugune taim, vaid vasikas.

Saksamaale jõudes käisime Münchenis ka ära. Ma ikka lootsin, et see tore koht on, aga ma suutsin oma närvid nii viimasele piirile viia, et väiksemgi müks oleks need plahvatama pannud. Nagu Eva ütles, siis ainuke ilus asi selle linna juures on selle nimi. Rahvast oli tohutult palju, kõik trügisid, kõik mölisesid. Ja mind ajab närvi, kui ma pean mingi Dima sabas kõndima, eriti veel aeglases tempos. Ma ei oska aeglaselt käia, mulle ei meeldi muneda. Minu tempo on tavaliselt selline, et sihtpunkti jõudes on kops koos, aga mulle meeldib. Ja nii mu närvid aina kuumemaks tõmbusid seal linnas.

Ööbisime kuskil munkade külas. Ühesõnaga Alpide vahel ja meie lähedal oli mungaklooster, kust kostus jubedat kellaheli iga natukese aja tagant. Kohe üldse ei istunud selline asi, isegi lahtise aknaga ei saanud magada. See heli oli liiga võimas minu kõrvadele, eriti kui ma teadsin, et seal läheduses on mungad. Ja järjest jubedamaks muutus minu jaoks sõna "munk". Ei tea miks.. Aga üldiselt oli kena väike küla. Seal jõudsime Evaga järelduseni, et tegelikult ei sõltu sinust mitte midagi, kui sa elad kausis, mille piirdeks on suured võimsad mäed. Ja see tekitas minus nii pisikese tunde, tühise tunde.
Austrias käisime veel mägedes, mägedes, mägedes.. Mis seal muud teha on. Kuskil orus vms käisime, mille Alpivesi oli uuristanud ja siis voolas seal hullu mühinaga. Hitleri mingis kotkapesas käisime ka. See oli üks mõnusamaid kohti terve reisi jooksul. Seista lihtsalt ühe ilmatuma mäemüraka otsas ja vaadata kõike, mis sinust allapoole jääb ja nii väiksena tundub, nagu mahuks see kõik sulle peopessa - see tekitas jällegi mõnusalt suure tunde. Sõitsime bussiga ülesse ja alla, mõnel mehel võttis isegi südame alt õõnsaks, aga minu arust oli see suhteliselt fun. Mägedes teistmoodi ei saakski ju. Pärast buss tossas jubedalt. Kuskilt rataste juurest tuli seda tossu, ühesõnaga ei tea, ei jaga mina seda asja.

Vahepeal oli igasugune muu turistile omane, millest ma kirjutada ei viitsi. Tagasisõidul ööbisime jälle järjest erinevates hotellides. Reisi alguses saime Tšehhis väga ilusa hotelli, aga tagasisõidul oli hotell nagu ma ei tea misasi. Linn meenutas ka vaikselt meie Koplit. Üsna ekstreemne oli seal isegi, sest kui me Evaga kuhugi söögikoha poole jalutasime, siis keerati meile igast nurgast selliseid vastikult näljaseid pilke. Lühikesed teksapüksid ja mini(kleit) - juvist oli hea vaatepilt. Tulime sealt kiiremas korras ära.

Ja mis kõige peamisem, siis tagasisõidul tegime kuskil jälle peldikupeatuse ja seal oli niiiiiiiiiii palju baikereid. Täiesti lõpp, kuidas ma õitsele lõin. Ja nad lasid mööda maanteed tagarattal. Bike, tagarattal, mehed - ma oleks tahtnud sinna jääda, kusiganes me ka ei peatunud.

Keda huvitab, siis reisipildid on siin. :)

Öösõit

*

Te peaksite juba teadma kui väga ma naudin meie igaöiseid sõitmiseid. Iga reede saame teatud kellaajal teatud kohas kokku ning sõidame linna poole. Õnneks ei piirdu asi ainult reedega, sest igal õhtul ajame oma väikese pundi kokku ja läheme samuti sõitma. Linnas osutatakse meile suhteliselt palju tähelepanu, olgu see siis hea või halb, aga siiski tähelepanu. Loogiline ju, ma jääks ka vaatama, kui mingi räige punt suure lärmiga kuhugipoole kihutab.
Täna oli meil siis öösõit. Meid oli umbes 30 ja niimoodi korrektselt hanesabas sõitsime me esmalt Kakumäele ja sealt edasi Linnahalli taha. Sealt edasi pidime veel kuhugi minema, aga mina lahkusin kahjuks varem meie seltskonnast. Üldiselt tahan ma seda öelda, et mul tulevad külmajudinad, kui ma ees sõites taha vaatan ja linnapimeduses ainult meie kamba tulesid näen. See on nii võimas lihtsalt.

Hetk tagasi lõpetasin Raunoga kõne, mis kestis 29 minutit. Enne seda rääkisin temaga 10 minutit ja siis veel mõned üksikud kõneminutid otsa. Tore ju, kui poisil joobes peaga järsku raha palju on. :D

Kell on omadega juba kolm saamas ja tunni aja pärast peaksin ma üles ärkama, seega ei lähe ma magama. Kell 5 on juba uksest väljaastumine ning 5.30 sõidame juba Austria poole.
Ühesõnaga 10. august kirjutame siis jälle. :)