*

Kataloonia parlament otsustas täna keelata ära härjavõitluse. See tähendab, et 2012. aasta 1. jaanuarist saab sellest esimene Hispaania piirkond, kus seda rohkelt loomakaitsjate proteste toonud sajanditevanust meelelahutust enam vaadata ei saa.

No jumal tänatud. Ma küll ei mõtle sellele iga päev, kuid sellegipoolest pole ma kunagi vaimustuses, kui kuskil telekas sellist loomade piinamist näen. Võtsid ka aru pähe lõpuks.

*

Eile hommikul kell 5 äratus. Kohvile ja pesema. 6 paiku äratasin Silveri üles. Asjad kokku ja ema juurde. 6.45 hakkasime sadamasse sõitma. Piletid olemas ja laevas. 8.00 laev väljus. 2 ja pool tundi sõitmist ja olime kohal. Hommikuse vihmase ilma tõttu olin teksades ja esimese asjana laevalt maha saades otsisime poe, kus seelik selga panna. Istusin kabiinis ja tirisin seelikut selga, kui järsku ema üle ukse kleidi viskas ja käskis proovida. Panin selga, ema tõmbas luku kinni ja opaaa, väga ilus, davai lähme ostame ära. Hind oli päris soolane ja üritasin alguses ikka vastu vaielda. Pealegi, mis kleidikandja mina olen. Ema ei suvatsenud mu hädaldamist kuulata ja vedas mu kassa juurde. Käskis müüal sildi küljest võtta ja nii me poest välja astusimegi. Esimest korda elus astun ma proovikabiinist otse õue, ilma et riided ära oleksin pidanud võtma. :D
Trippisime siis edasi. Vahe peal istusime maha ja tegime õlled-siidrid. Silver ütles, et läheb käib korra poes ära. Tuleb siis tagasi ja kaugelt vaatan, et mingi kotike on tal kaasas. Lähemale jõudes näen, et koti peal on kirjas Guess. Mõtlen siis, et mis jama ta nüüd ostis. Tuleb minu juurde ja võtab kotist välja üli-üliiii ilusa guessi käeketi. Mulle. MULLE! Appi, see on nii ilus. Samas olin ma ta peale pahane, et ta nii palju raha mu peale kulutas, aga ta ütles, et talle meeldib, kui ma õnnelik olen. Ühesõnaga see on nagu mega armas. Mulle nii meeldib. :)
Päeva lõppedes olid Silveril mõlemad käed paksult kotte täis. Vaeseke pidi meie asju tassima nagu ori. Palusime küll emaga, et ta mõned kotid meile annaks, aga ta ei olnud nõus. Sadamasse jõudes hakkas mu selg ropult valutama. Alguses turi ja siis terve selg. Mõtlesin, et see on raske käekoti tassimisest, aga nüüd ma ei teagi, millest see tekkis. Laeva jõudes läks valu hullemaks. 2 ja pool tundi jälle sõitu ja jõudsime Tallinna. Isa tuli järgi ning tema sõidustiil on ka selline, et kaasreisijad veerevad nagu sitakäid mööda autot ringi. Põhimõtteliselt terve tee ma nutsin, sest selg nii valutas. Vanemate juurde jõudes võtsime oma auto ja Silver sõitis koju, sest mina ei saanud. Kodus tuli mul räige nutuhoog peale, sest selg tegi hirmsasti valu ja ma tundsin ennast nii abituna, sest ma ei suutnud mitte midagi teha. Räige närvivalu lihtsalt... väga valus. :S Hommikul ärgates oli selg ikka valus. Ärkasin üles, jõin kohvi ja tundsin, et ikka veel on uni. Magasin, magasin.. vahe peal tegin silmad lahti ja niimoodi vahelduva eduga magasin kella praeguseni. Silver koristas niikaua ja võttis mu kõnesid vastu. Pidime Maaraga trenni minema, aga ilmselgelt ma seda täna ei suuda, sest ausaltöeldes ma ei tea isegi, kuidas ma praegu vetsu lähen, sest siiani tõstis Silver mind voodist püsti, aga nüüd olen ma üksi. Miks ta ära läks.. :S Samas ma saan aru, ta pole juba ammu kodus käinud. Räägin emaga, äkki tuleb teeb mulle voodi ära ja toob midagi head süüa. Tõesti abitu tunne on, midagi teha ei suuda. Andke mulle kosmodisk.

*

Enesetunne palju parem juba, kuigi päeval mõtlesin, et suren ära. Ema saatis mu poodi praegu, ise läks minema. Eks ma siis lähen ostan neile ja endale külmkappi miskit head ja mängin kassast autoni minnes kaamlit. Ma pigem tassin endal selja kõveraks, kui et panen kotid kärru ja sõidan käruga autoni, sest see teeb vot niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii vastikut müra, et ma kohe üldse ei kannata seda.

Väga mõttetu sissekanne.. jälle. Mul on lihtsalt nii igav elu, et muud peale netis passimise teha polegi. Vot. Tsau.

*

Väga äge. Läksime eile emaga sööma. Mingi kuradi armeenia või ma ei tea mis šaslõkk see oli. Ilgelt hea oli, kuni poole praeni. Viimase apsuga tundsin juba, et kui ma selle suutäie alla neelan, siis lähevad asjalood õige hulluks. Neelasin... ja kihutasin siis vanemate juurde, kus ma "rõõmsalt" kogu söögi välja oksendasin. Päris lahe, eks? Kogu õhtu oli halb olla. Nüüd hommikul on ikka veel halb olla. Ma loodan, et nende mustade liha halvaks ei olnud läinud, sest kui mul nüüd mingisugune mürgitus on, siis mis homsest sünnipäevast saab?

*

Shitfuck ei lähegi Soome homme. Silver läheb purjetama ja ema arvas, et järgmine nädal oleks parem minna. Pean oma šopingutuju veel mitu päeva säilitama.

Miski siin ei klapi.. ma olen 2 päeva õginud. Jõhkralt. Väga imelik.

*

Eile šoppasime! Kristiines - mitte midagi pole. Virus - mitte midagi pole. Kaubamajas - mitte midagi pole. Lõpuks laekusin koju kotitäie aluspesuga hoopis. Tahtsin niiväga mingit uut pluusi või mõnda suvist kleidikest, aga sittagi.. Jusiis ma olen halb šoppaja.

Veerand 11 õhtul hakkasin süüa tegema. Avastasin, et mul on põll ka.
Varsti tuleb ema siia ja siis lähme temaga auto ülevaatusele, sest ta üksi ei julge minna.
Homme Soome, sest äkki leiab sealt mingeid riideid.

*

Laupäeval käisime driftil. Nii räigelt palav oli, et ma ausalt mõtlesin, et kukun kokku. Kogu seal oldud aja keskendusin ma sellele, et mu enesetunne paremaks läheks, nii et drifti vaatamine jäi tagaplaanile. Nägime Kerti oma pundiga, Olavi tuli ka sinna. Enamuse kaasa võetud joogiveest tühjendas Silver minu krae vahele. Üle poole ajast istusin ma turban (tema särk) peas. Ühesõnaga HALB, väga halb ilm, liiga kuum. Õhtul pidime veel randa minema, aga selleks ajaks olime juba liiga väsinud ja Gretel pea valutas. Sõitsime siis Tallinna poole, kui Olavi helistas. Allu pani matsu. MISMÕTTES? Ta sai surma. MISMÕTTES? Ma ei pannud tähelegi, kui jalg gaasipedaalilt ära vajus ja kiirus vähenema hakkas. Silver käskis mul roolist ära tulla ja Ragnar sõitis ise edasi. Olavi oleks muidugi võinud küsida, ega ma roolis pole. Sellise uudise kuulmine oleks võinud meil ka õnnetusega lõppeda. Ma ei suuda siiamaani seda mõista. Miks see juhtuma pidi? Alguses arvasin, et see on loll nali. Koju jõudes vaatasime netist reporterit ja oligi nii. Karm reaalsus - see polnud loll nali.

Esmaspäeval sõitsime sellest ristmikust üle. Olavi oli oma tüdrukuga seal. Läksime ka. Nii palju küünlaid oli sinna viidud. Lilled ja ka tema pilt. Mõtlesin, et kas saab olla veel midagi südantlõhestavamat vanematele, kes oma lapse matma peavad. Mida see vaene ema küll läbi elab...

Eile tuli Eva oma šampoonile järgi. Rääkis, et ka tema viis küünla Allu surmakohale.

Täna läheme Evaga kaupsi. Nüüd ootan juba viimased 2 tundi, et ta ärkaks. Pean ta vist ikkagi üles ajama.

Laupäeval on Eeriku ja Kaljula sünnipäev. Nii hea, pole ammu neid näinud.

*

Eilse hommikupooliku ja päeva veetsime Ankega küünehoolduses. Samal ajal pidi Silver õues kuumuse kätte ära surema. Nii kaua ootasime, et vihma hakkaks sadama ja lõpuks see ka juhtus. Seisime lihtsalt lageda taeva all ja nautisime vihma. Isa helistas, et auto valmis. Sõitsin koju, panin ema auto maja ette ja hakkasin enda autole järgi jalutama. Jumal tänatud, et isa vastu sõitis ja peale võttis, sest selleks hetkeks oli juba vihma piisavalt saadud ja kergelt jahe hakkas. Sain oma auto kätte, uuesti koju, vahetasin autosid ja sõitsin ema omaga vanemate juurde. Passisin seal natuke aega lakke ja siis viis isa mind koju. Mõtlesin, et saan vara magama minna, aga kus sa sellega. Veidi pärast kojujõudmist helistas Anke ja ütles, et tulevad Maaraga külla. Tulid, sõime pitsat ja jäätist ning siis läksid nad Maara juurde. Käisin duši all ennast jahutamas ja sõitsin neile järgi. Maara juures kerge vesipiip ja mokalaat. Kella 2 paiku (vist) öösel hakkasime Ankega minema. Sõitsime Hiiu grillini ja selgus, et seal on keelumärgid ja sada häda. Sõitsime siis kuskil väikestel tänavatel. Anke muudkui seletas, et keera sinna ja tänna, aga nii ei saanud, sest need tema pakutud tänavad olid ühesuunalised. Anke pakkus, et äkki sõidaks tagurpidi, siis on ju kõik hästi. Igatahes lõpetasime oma ringreisi Räägus. Ostsime pelmeenid ja kobisime autosse. Kell oli pool kolm hommikul ja kõik tuled kustusid ära. Päris hirmus oli. Tükk tegu oli, et koju minna. Mul niikuinii maja ees alati nii pime, seal pole ühtegi valgustust. Võtsin siis ikkagi julguse kokku ja jooksin oma elu kiiremad 2 meetrit autost koridori. :D Kell 3 hakkasin telekat vaatama, kuskil poole nelja paiku sain magama. Hommik saabus minu jaoks kuskil 2 paiku päeval. Isa oli kergelt kodutu ja käis ühe ukse tagant teise juurde. Auto oli hoolduses. Viisin ta koju, olin nende juures ja siis viisin uuesti autole järgi. Nüüd olen jälle vanemate juures ja liigun varsti koju. Silver tuleb ja ma ei teagi, peab täna vara magama minema, sest homme on kell 11 juba Pärnus drift ja enne sinna minekut peame mingid tüübid Koselt peale korjama.
Küll on tore, et ma oma erakordselt põnevast elust nüüd killukese jälle kirja sain panna. Vähemalt Liisu saab lugeda, kui tal jälle mitte midagi teha pole ja tal mingi blogipiilumise tuhin peale tuleb. :)

*

Kell 9 hommikul juba päevitasime Reelikaga. Üks hetk vajus Kirss ka rattaga laivi, tšillis veits siin ja läks koju tagasi. Väga mõttekas. :D Nüüd viisin Reelika bussile, kell 14.20 lõpetasime päevitamise.. päris kibe on olla praegu. Varsti näen oma kallikest. :)

*

Pesime rottidega puuri ära. Kiskusin puuri lahti, mis iseenesest oli suhteliselt keeruline, sest preilnade varbad ja sabad olid igal pool. Pesin kõik majad, torud ja kausid ära ning hakkasin siis aluspanu vahetama. Kuna minu prügikast üpris pisike on, siis pidin ma seda sitta kühveldama hakkama. Kogu toimetamine tekitas nii suurt paanikat, et rotid leidsid, et kõige turvalisem on minu õlal istuda ja sealt kõike jälgida. Koos pesime puuri põhja ära. Dušš on neile ka midagi uut, mida nad punnis silmadega passisid. Lõpuks hakkasin puuri uuesti kokku panema, mis taaskord raske oli, sest rotte oli jälle terve ilm täis. Neil oli just sinna kohta vaja ronida, kus mina toimetasin. Järgmiseks võtsin ette põranda. Tõstsin plikad koos puuriga koridori ja pesin põrandad ära. Lõpuks said nad oma vanasse heasse nurka koos oma puurikesega. Pakkisin asjad kokku, tegin plikadele head ööd musi ja läksin vanemate juurde. Nüüd olen siin. Reelika tuleb kella üheksaks hommikul juba siia ja mul tõesti pole tahtmist hommikul kell pool üheksa kuskil ummikus istuda. Nii et veedan öö siin, hommikul astun uhkelt uksest välja, viskan peki letti ning hakkan päikest võtma. Vot nii. Head ööd. :)

*

Perssssssssssssssssssssssssssssssssseeeeeeeeeeeeeee. Ma ei saa aru. Mina olen ninakas ja vastik ja minuga ei taha ta enam mingit tegemist teha. Mis ta arvab, et kui ta on ema, siis ta võib oma sitta tuju igal ajal minu peal välja elada? Ma pole mitte midagi teinud, ma isegi ei ole tema nina ees ja ikka saan läbi interneti tema käest möliseda. Ma ei mõista. :(

*

Krissu helistas hommikul. Viskasime oma kered päikese kätte. Krissu sõi jäätist, ma jõin õlut. Loopisime korvpalli. Nüüd Krissu magab, kohe varsti läheme poodi pastlaid otsima. Homme Reelikaga päevitama.

*

Eile käisid tüdrukud jälle külas. Tegime vesikat ja mängisime monopoli. Jäätist sõime ka, nii et pärast oli paha olla.

*

Vaatasin just mõningaid pilte. Suht ammu tehtud, aga olen unustanud arvutisse tõmmata.

Siis, kui kolima alles hakkasin. Ei mahtunud tuppa äragi.

Musi meisterdas kingituse. :)

Aegade alguses oli mul päris palju süüa ka. :D

Tüdrukud tulid soolaleivale. Kohv ja koogid.

*

Esimese "kokkamise" tegin ka enda juures nüüd ära. Ei midagi erilist, aga samas väga hea oli. Ja siis ma mõtlesin, et kui teised ennast rannahooajaks näljutavad, siis minu keha armastab mind selle eest, et ma teda toidan. :)

Nii tuline oli, et suutsin oma keele ära kõrvetada. Ja aru ma ei saa, miks ma varem sellele pole tulnud, et juustu peale panna. Ma paneks juustu vist kõigele peale, nii hea. ^^



Jäätis šokolaadi kastme ja banaaniga. Notsu näoga tuli. :D

*
14. mai

Eile oli päris põnev päev. Käisime Ankega küünes ja saime siis ta kutiga kokku. Läksime Statoili mulle süüa ostma ja pärast seda Rääku burksi sööma. Siis mõtlesime, mida edasi teha. Läksime Säästu krõpsu ostma. Võtsime piima, kohvi ja vorsti ja siis otsustasime, et paneme kõik tagasi, sest järjekorrad olid liiga pikad. Läksime Selverisse ja ladusime samad asjad + joogid kärusse. Pakuti veini ja Tauri haaras muidugi võimalusest kinni ja kulistas mitu topsikut alla. Maksime ära ja läksime maasikaid proovima. Nii head magusad olid, oleks palju raha olnud, oleksin palju maasikaid ostnud. Viisin nad koju ja sõitsin ise vanemate juurde pesema, sest kodus mul endal sooja vett ei ole. Tagasi kodus, jõudsin vaevalt rottide korraldatud lollused ära pesta ja pidin siis Ankele ja Taurile järgi minema. Minu juures väikesed joogid ja kaardimäng. Siis hakkasime telekat vaatama ja järsku ma avastasin enda majast natuke eemal seisva auto. Uuesti vaadates märkasin, et autol suunatuli vilgub ja tagumine kojamees töötab. Kusjuures auto ise seisis parkimiskohtade kõrval viltuselt keset muru. Tükk aega passisime seda autot ja otsustasime siis vaatama minna, sest äkki on midagi juhtunud. Auto juurde jõudes leidsime rooli tagant „magava“ naise. Koputasime aknale, aga ta ei reageerinud. Anke tegi autol ukse lahti ja rääkis naisega, aga ta „magas“ edasi. Siis hakkas Anke talle põse peale patsutama, aga ikka mitte midagi. Tauri pakkus, et lülitaks auto välja, sest esiosa oli autol paugu saanud ja kogu ümbrus oli suhteliselt kuum. Võtit polnud ja Tauri mõtles, et mis jama on. Siis leidsin ma start/stop nupu ja probleem oli lahendatud. Kutsusime kiirabi, mis üllataval kombel suhteliselt kiiresti isegi kohale jõudis. Selle aja jooksul oli Anke leidnud naise jalgade vahelt telefoni ja oli seda juba uurinud. Keegi oli talle sõnumi saatnud, et vii auto ruttu ära ja too oma kraam ära vms. Juhiistme taga oli spordikott, mis oli põhi ülespoole ja polnud sinna mitte kukkunud, vaid see oli sinna sätitud. Muidugi hakkas meie mõte kohe tööle ja tegime asja enda jaoks ikka põnevaks. „Kraam“ ja „Spordikott“ lõhnasid nii väga loo järgi, mis on narkotsiga seotud. Me ei tea, mis seal kotis tegelikult oli, aga põnev oli sellegipoolest mõelda, et äkki on seal midagi keelatut. Kiirabi jõudis kohale ja naist hakati autost välja tõstma. Järsku poole tõstmise ajal tuli ta teadvusele ja hüppas püsti ning samal hetkel kukkus uuesti kokku. Kui ta uuesti silmad lahti tegi, siis hakkas ta nutma, karjuma ja küsis, kus ta õde on. Meie leidsime ta rooli tagant, aga tema rääkis, et õde oli roolis (vist, ma ei mäleta ka enam eriti täpselt). Tšikk viidi kiirabi autosse ja ment tuli kohale. Küsis meilt paari asja, pani meie andmed kirja ja siis võisime me minna. Terve see aeg, kui sagimine ümber naise käis, passisime meie akna peal, sest tahtsime näha, kas ment leiab spordikoti ja kas ta teeb selle lahti. Kiirabi küsis temalt, kas ta on midagi tarvitanud ja vastuseks sai, et natuke šampust ja korgijooki. Igatahes lõpuks läks ment minema (ja ta ei leidnudki kotti), naine tegi koos kiirabi tegelastega koos suitsu ja lõpuks, kui 2 meest bemmiga kohale lendasid, läks kiirabi minema. Mehed vaatasid auto üle ja sõitsid sellega minema. Stokkeri auto oli, nii et palju õnne.

Meie aga vaatasime toas telekat edasi ja kell pool üksteist olid kõigil kõhud tühjad ja olime sunnitud Mustikasse minema. Kiirelt valisime panni välja, sest seda mu majapidamises veel polnud. Makaronid, õli ja vorst ning padavai koju tagasi. Ankega lõikasime vorsti ja siis tegi ta meile süüa. Sõime kõhud täis, tegime veel ühe kaardimängu ja nad läksid koju. Voodisse ma põhimõtteliselt kukkusin ja jäin kohe magama. Hommikul ärkasin kell 8. Jõudsin vaevalt kohvi teha ja akna peal värsket õhku hingata, kui ema juba helistas, et davai ta tuleb kohvile. No mis siis ikka. Kell 10 oli Kert siin, kes Romani autot üle tuli vaatama. Isa veel ei olnud ja pidime ootama, et saaks autost rääkida, sest suht raske on suhelda, kui kumbki osapool räägib oma keeles. Lõpuks sai siis asi aetud ja Kert võttis mõtlemisaega + Romanil polnud võtmeid kaasas, nii et Kert tuleb võib-olla siis proovisõitu veel tegema, kui ta huvitatud on. Edasi liikusime tuppa ja isa pani Romaniga boileri seina. Roman jäi elektrit ühendama ja isa läks poodi mingeid torusid vms ostma. Vahepeal käis Grete venna siin rotte vaatamas ja ka Grete tuli läbi. Siis helistas Erki, et tuleb läbi ja näitab mulle eilset materjali või midagi sellist, mille ta ilmselt eilselt presentatsioonilt sai, kuhu ma ei jõudnud, sest istusin küünehoolduses. Varsti on kell juba nii palju, et Silver lõpetab kooli ja tuleb siia. Ühesõnaga niipalju siis minu tänastest plaanidest minna vanemate juurde muru niitma. Selline sagimine on kella kaheksast saadik käinud, õudne, ma olen juba väsinud. :D Nüüd siis ootan, millal Erki jõuab. Tahaks juba kuulda, mis tal mulle rääkida on. :)

*

13. mai

Kell on 8.50 ja ma pean Ankele 9.45 järgi minema. Miks ma kurat jälle nii vara ärkasin? Minu ajaarvestused on alati nii valed. Üks päev sõitsime perega sööma ja raadiost tuli tõlkelugu. Nüüd panin raadio tööle ja sealt tuli sama lugu. Absoluutselt ei saa seda lugu enam kuulata, tõlkimine rikkus kõik ära. Kuigi see on nagunii mõttetu laul, nii et ma ei põe. Nüüd ma siis ümisen siin omaette „Prinkpepu on üki-kaki-kommi-nommi mu arm...“ ja ootan, millal kell edasi mõtleb liikuda. :)

*
13.mai

Tänane päev on pool tundi kestnud juba ja ma jõudsin just oma suure väsimusega koju. Suhteliselt ammu pole kirjutanud. Ma ütlen seda vist iga kord, kui sissekannet teen. Pühapäeva hommikul sai mul nädal aega oma uues kodus täis.

Esmaspäeva päeval läks elekter ära. Lõpuks, kui see tagasi tuli, selgus, et radikad ei hakka kütma ja vesi ei soojene samuti. Teisipäeva hommikul pidin eksamile minema ja nii ma siis esmaspäeva õhtul asjad kokku pakkisingi ja vanemate juurde sõitsin. Ilmselt oleks mul suhteliselt külm öösel hakanud ja üleüldse ma pidin ju ennast pesema ka kuidagi. Igatahes olid vanemad üllatunud, kui ma järsku natuke enne südaööd nende juurde sisse sadasin.

Teisipäeva hommikul laulis ema mulle sünnipäeva laulu ja mina hakkasin selle peale töinama. Eks üks peamine põhjus oli see, et terve nädal pidin ma harjuma üksi elamisega ja kuigi ma seda kellelegi ja ka endale tunnistada ei tahtnud, oli mul ikkagi suur igatsus oma pere ja loomade ja vana elamise järele. Igatahes jah.. sünnipäeva hommikul sain natuke aega töinata ja siis hakkasin eksamile sättima. Muidugi oli ka see mõte väga häiriv, et ma nüüd 19 olen ja järgmine kord on 1 asemel 2 ja tuleb juubel. Teisipäeva õhtuks olid kõik tordile kutsutud ja palutud. Õnneks või kahjuks ei ole meie suguvõsas sellist asja, et kõik ideaalselt läbi saavad ja kõik vanatädid, -onud, vanaemad, -isad, onud-tädid jne kokku roomavad ja siis hõisassaaa laulavad. Kaldun arvama, et ikkagi õnneks on see nii, sest mulle piisas juba sellest, et vanaema ja vanaisa tulid ning onu oma perega kohale ilmus. Sõime võileivatorti, siis läks vanaema lastega batuudi peale hõljuma ja kõigil oli nalja kui palju. Lõime šampuse klaase kokku, sõime magusat kooki ja olime niisama toredad ja siis hakkasime Silveriga minema. Krissu helistas just õigel hetkel, et õnne soovida, sest neil polnud parasjagu just mingeid erilisi plaane (vist) ja kutsusin nad enda juurde. Varsti pärast meie saabumist sõitis Mihkli uhke Honda maja ette ja rahvas oligi kohal. Mihkel andis mulle üllatusmuna, et ma ennast ikka üllatada saaks. Kert oli kaine rool, vaeseke pidi teed jooma. Rottidel oli ka pidupäev, sest tüdrukud lasid neil mööda oma turja ringi joosta ja kõige tipuks söödeti neile ka torti. Pällide töödud šampa lasime alla, siis võtsime minu ostetud šampuse, siis läksid kaks suurt siidrit, minul veel lisaks 2 smirnoffi ja ühe väikese gini purgi kiskusime ka lahti. Lõpptulemus oli see, et majaperenaine (ehk siis mina) oli jumala juua täis. Tegelikult mul ei olnud üldse plaanis oma sünnipäeva kuidagigi pidada, ma mõtlesin, et katsun sellest üldse mitte välja teha, aga näed ei õnnestunud mul see.

Kolmapäeva päeval tuli Silver Gilerat putitama ja selleks pidime ka meie targa poisi Truutsi kohale transportima. Tehtud nad midagi said ja liikuma hakkas see loom ka, aga kauaks, seda ma ei tea. Õhtul läksin Reelikale järgi ja vurasime kinno. Mis iganes selle filmi nimi ka ei olnud, päris kurb film oli teine. Seesamune Miley Cyrus mängis peaosas ja kui ma enne olen lugenud igasugust sitta tema kohta ja olen ikkagi üritanud neutraalseks jääda, sest ma ei tea temast mitte midagi ja miks ma peaks siis temast halvasti arvama. Täna teda kinolinal nähes mõtlesin ma, et aru ma ei mõista, mis temas ilusat on. Täiesti ohmu näoga oli. Sellegipoolest jään ma tema suhtes neutraalseks, sest ma ei tea endiselt temast mitte midagi. Nagu ma juba ütlesin, kurb film oli. Reelika ulgus pool filmi. Ta üritas seda küll vaikselt teha, aga isegi pimedas saalis sain ma aru, kui tal pisarad silma tulid, sest ta hakkas teistmoodi hingama. Vot see on see, kui inimesega 12 aastat suhelda – ei saa isegi salaja nutta enam. Igatahes.. nii.. Parkisime auto Norde Centrumi praklasse, sest enne oli nii, et tund aega parkimist tasuta ja pärast kümmet tõstetakse tõkked üles, siis sai nagu maksmata minema. Täna kinost tulles avastasime me, et need vennad kuskil kus iganes, kes neid asju otsustavad, on vist aru saanud, et kõik nahaalselt seal pargivad. Käisime siis Reelikaga pool parklat läbi ja otsisime väljapääsu, et maksma ei peaks. Kusjuures leidsime ka. Ühest kohast oleks ideaalselt minema saanud sõita, sest tee peale pandud kivi oli eest ära tõstetud ja äärekivi kõrgus põhimõtteliselt puudus. Mõte oli küll vinge meil, aga ikkagi olime me sellised kusikud ja maksime ausalt parkimise eest ning sõitsime tõkkepuu alt läbi, nagu ausad mehed kunagi. Mina ei tea, pärast on neil tibladel kuskil kaamerad ja siis üks päev vaatan enda „põgenemist“ kuskilt krimist või reporterist. Linnas sõitis päris palju osse. Ikka väga mitut autot nägime, mis oli paksult kutte täis topitud ja seal nad siis lehvitasid, tõmblesid ja lõugasid. Rõvedad, kui nii võib öelda. Mõtlesime siis ka Reelikaga veits trippida ja sõitsime niisama mööda Mustamäed ja Tondit ringi. :D Lõpuks sai Reelika koju ja mina oma koju põit tühjendama. Garaaži ei julgenud ma autot ajada, sest tahtsin ilgelt kiiresti majja saada ja sealt mitte välja tulla, sest siin ümbruses on ikka täiesti pime. Suht hirmus. :D Hetkel maja valve all ja hea julge on olla. Peaks endale vist koera võtma, need rotid ei haugu ju, kui varas tuleb.

Nüüdseks on tänane juba tund aega kestnud ja ma peaks magama minema, sest hommikul vaja Anke peale korjata ja küünde minna. Nii et eks ma siis mõne kuu pärast jälle kirjutan.

*

Eilne päev väsitas mind nii ära, aga samas oli nii hea tunne, et sain kogu aeg tööd teha.
Laupäeval läksin vanemate juurde muru niitma, aga sain vist päikesepiste ja sinna mu töötegemine jäi. Läksin koju ja pidin peavalu kätte ära surema. Silver käskis ikkagi rooli istuda ja ema käest rohtu tuua. Õhtuks läks valu üle ja tegime süüa. Hea oli. :)
Eile hommikul pidi Silver esimesena ärkama, sest temal oli aja peale minek, mitte minul. Magasin siis mõnuga edasi. Lõpuks äratas ta ikkagi mu üles ja oi näe... kohvi ja suur, suur hommikusöök oli laual. Ta teeb alati nii häid sööke, mina küll nii ei oska. :( Viisin Silveri rongile ja läksin uuesti muru niitma. Päikest ei saanud küll võtta, aga ausaltöeldes päike ja muruniitmine ei ole siiski hea kombinatsioon. Sain sellega ühele poole ja hakkasin autot pesema. Siis ütles isa, et ma tema auto ka puhtaks peseks. Lubas selle eest mul 100 krooni võlast maha võtta. Rääkides võlast, kardan ma, et ma ei saagi sellest kunagi lahti, sest see kuradi auto kindlustuse periood saab nii ruttu alati läbi, aga mul pole laksust 2 ja pool kilo maksta. Ühesõnaga pesin siis isa auto ka ära ja lõpuks veel ema oma, sest ta hakkas vinguma, et keegi tema autot ei pese. Isa võttis veel 100 eeku võlast maha. Emal oli muidugi päris palju, mida pesta. Ta põhimõtteliselt ei sõidagi selle autoga. Erinevalt minu ja isa autost ei olnud tal numbrimärgil mitte ühtegi putukat. Minu oma on ikka parajalt täpiline tavaliselt ja isa omast ma üldse ei räägi. Sain kõik 3 autot pestud. Muideks... vihma jälle sadas. JÄLLE. Üleeelmine kord, kui Keilas autoga pesulas käisin, siis hakkas sadama. Eelmine kord, kui vanemate juures autot pesin, hakkas sadama ja nüüd, kui jälle pesin, tuli räme padukas kaela. Päris jama värk ikka. Töö tehtud, läksime isaga putkasse burksi tööma. Sõime ära ja läksime poodi. Mina enda korviga ja tema enda korviga, kuigi lõpuks maksis ikkagi tema kõige eest, sest minu raha on kõik auto remondi ja ülevaatuse peale läinud. Lõpuks pakkisin asjad kokku ja hakkasin koju sõitma. Pidin veel õe sõbrannale rahakoti ära viima. Jõudsin siis lõpuks koju ja mõtlesin, et hakkan süüa tegema. Aga hakkliha ma praadida ei saanud, sest telekat oli vaja kuulata. Helistasin isale, et küsida, kui palju on 8dl. Rumal mina onju? Ma olen temalt miljon korda küsinud ja iga kord küsin uuesti. Nüüd kirjutasin üles ja kleebin seina peale endale. :D Isa küsis, kas hakkan suppi tegema ja siis ütles, et nad veel ei tee süüa, mis meie pere puhul on tavaline, et söögi tegemisega võetakse hoogu nii umbes 3 päeva. Järelikult ei olnud neil õhtusööki ja otsustasin hoopis pannkooke teha ja neile viia. Helistasin õele, et uurida, kas neil moosi on. Ei olnud. Pakkisin maasikamoosi ja šokolaadi kastme kotti, viimase pannkoogi ajal panin juba jalanõud jalga, et saaks kohe auravate koogikestega perele külla minna. Tõmbasin kookidel koti üle pea, et nad soojad oleks ja vurasin minema. Ema oli nii üllatunud, et ma neile süüa tõin. Ütles, et tütar toob oma vanale väetile emale süüa. :D Jäin ööseks sinna, sest hommikul pidin hakkama raamatupidamist tegema. Sain töö tehtud ja pidin sadama lähedale sõitma, et Bettile mingid kupongid vms anda. Ja siin ma nüüd lõpuks olen. Kõht on tühi.

Vahepeal, kui mul netti polnud, juhtus siin igasugu põnevaid asju. Panin kõik wordi kirja. Üritasin neid eile ümber kopeerida, aga lõi errori. Eks ma proovin siis veel.

Uus

*

Eile tähistasime Silveriga minu/meie uut kodu. Üle pika aja oli hea šampat juua. Sain kallalt hästi armsa kingituse. Muidugi suutsin ma esimesel ööl maja häiresse ajada. Õnneks jõudsin enne ikkagi Skorpionisse helistada, kuigi patrull vms oli juba poolel teel. Normaalne eks. :D Hommikuks panin telekale "äratuse" ja oi kui see siis lõugama hakkas... ma pidin püksi laskma hirmust. Igatahes mõned vidinad on vaja veel vanemate juurest kokku korjata ja siis on kolitud. Mõned remonditööd on veel vaja teha, aga need on nii väikesed, et elamist see ei sega. Homme on mata eksam, peaks kordama hakkama.

Huh, ühiskond.

*
Kohe istun autosse ja kell 10 kirjutan juba eksamit. Kui eile oli mul jumala kama, mis täna saama hakkab, siis täna olen ma juba kella kuuest üleval ja põen ikka täiega. Näost jumala punane, ema küsis, kas mul on palavik. Täiesti võimalik, eks see eksamipalavik ole, mis muud.

*

Vaatasin praegu ühe tüdruku lõpukella pilte. Alles praegu jõudis mulle kõik kohale. Ma ei oska ühtegi sõna öelda, emotsioonid kasvasid üle pea. Nii hea ja vaba tunne on, aga samas väga kurb samuti. :(

Tirtsud toimetamas

*

Eile õhtul mõtles väike tibin, et nüüd on aeg selle suure ja koleda puuriga võidelda. Mitu tundi peksis peaga vastu luuki, et välja saaks. Mitu tundi näris võret, et ehk see siiski läheb katki. Mitu tundi jooksis ringi nagu pöörane ja siis lõpuks väsis ära. Jõupingutused ei kandnud vilja. Valge leidis, et torus on hea magada ning vaatas kogu seda tsirkust, kuidas õde märatseb, alt üles suurte silmadega.
Panin neile toidu alumisele korrusele, et nad ennast rohkem liigutaksid ja seal söömas käiksid, aga tüdrukud otsustasid ennast mitte paigast liigutada ja näitasid mulle, et nad on niivõrd kanged ja ei lähe alla ning üleüldse võivad nad oma junne ka süüa. Mul hakkas neist hale ja olin sunnitud ikkagi toidu kõrgemale tõstma.
Täna oli tolmuimemise aeg ja erinevalt meie teistest loomadest ei teinud rotid sellest undamisest eriti välja. Kui suurde tuppa jõudsin, jooksis kass minu tuppa peitu. Lõpuks enda tuppa tagasi jõudes avastasin, et kass istub ilusti puuri kõrval ja vaatab rottidega tõtt. Ajasin kassi ära ja võtsin oma hirmunud tirtsud sülle. Küll oli hea meel, et nende suur kangelane neid päästma tuli. Tükk aega istusid mul hõlma all, vahe peal pistsid nina välja ja uurisid ümbrust ning pugesid siis uuesti üksteisele kaissu. Üsna pea läks hirm üle ja siis arvas valge, et nüüd võiks ringi traavida: mööda käist üles, seljast üles ja alla, kaenla alla, kukla juurde, uuesti kaenla alla ja niimoodi päris pikalt, kuni ma ta lõpuks pusa alt kätte sain.
Sabad pesime ka täna puhtaks, sest pole eriti hea järsku mingi pissuse sabaga piki põske saada. Arvasin, et nad hakkavad rabelema, aga neile tundus see päris meeldivat.
Ja kõige lõpetuseks mainiks selle ka ära, et üks preilidest leidis, et just õde on kõige pehmem, kelle peale oma peput toetada.

Minu titebeebid

*

Lõpuks ometi sain oma kauaoodatud rotikesed. Lubasin, et kirjutan nende tegemistest. Alustaks siis algusest.
Esmaspäeval pidin 7-8 paiku rotude juures olema, aga nagu ikka, suutsin ma ära eksida. Hakkasime õega sõitma ja kui ma oma arust õigesse kohta olin jõudnud, selgus, et tegelikult on koht ikka väga vale. Muidugi pidid just sellel ajal olema maanteel mingid ümbersõidud ja keelumärgid. Ja nii me siis ekslesime kuskil Rapla kandis ringi. Jõudsime kruusateele, mis aina kitsamaks läks, majad kadusid aina rohkem ära ja mets läks tihedamaks. Mõtlesin, et no siia me nüüd jäämegi. Õnneks selgus, et oleme ikkagi õige tee peal. Natuke aega hiljem kohtusime lehmadega, kes tee peale seisma jäid ja minuga läbi esiklaasi tõtt vaatasid. Ühesõnaga me ei suutnudki õiget kohta üles leida ja Eva oli sunnitud meile vastu tulema. Saime oma pojakesed, rääkisime juttu ja tulime ära. Väike Statoili paus ja lõpuks kodus. Kell oli suhteliselt palju, kuid ma ei tahtnud oma pisikesi kohe puuri lükata ja siis magama minna. Nunnutasin ja kaisutasin neid pikalt, pikalt, enne kui raatsisin nad käest ära panna. Mina olin küll unine, aga nemad ei tahtnud puuris olla. Terve öö rippusid vist puuri küljes, sest hommikul ärgates olid nad sama koha peal, kuhu nad õhtul jäid.

Natuke pildimaterjali ka:



Tema võttis kohe asendi sisse ja keeldus sealt ära tulemast.

Tema siblis natuke ringi ja võttis lõpuks ka asendi sisse.

Hommikul istusid nad täpselt samades nurkades, kuhu nad õhtul jäid.

Teisipäeva hommikul oli nii raske kooli minna, terve päev mõtlesin ainult sellele, et saaks juba koju oma pisikeste juurde. Esimest korda said nad diivani peale, kus veetsime pool päevast. Uskumatu, kui erinevad võivad rotid olla. Eelmised ei tahtnud kuidagi puurist välja tulla ja kui ma nad lõpuks kätte sain ja väevõimuga välja tõstsin, et nad natukenegi joosta saaks, siis ainuke jooks, mida nad tegid, oli tagasi puuri. Uued rotid ei jõua aga ära oodata, et välja saaks ja alati tuleb mul nendega kakelda, et nad puuri tagasi panna. Jooksime ja mürasime diivanil. Nad olid nagu väikesed kutsikad, kes mu sõrmi ringiratast taga ajasid. Suhteliselt üllatav oli, et nad mängida tahtsid, sest eelmised ju ei tahtnud. Veel õppisin ma seda, et nad on ühed suured memmekad. Kordagi ei lasknud minust lahti ja kui tahtsin diivanilt püsti tõusta, jooksid nad ruttu mööda pusa üles, et ei peaks üksi jääma. Kui mängud mängitud said, siis tahtsid piskud tududa ja sättisid ennast minu selja taha kerra. Nii kui liigutasin, ärkasid nad üles ja ronisid mulle võimalikult lähedale. Kõige parem on muidugi pluusi alla pugeda ja seal istuda.

Teevad külakuhja.


Uus lemmikkoht. :D


Margiti hõlma all peidus.

Sealt on hea vaade.
Täna oleme juba natuke julgemad. Tumedam rotu saab ronimisega paremini hakkama, talle pole mingi probleem mööda mind edasi-tagasi turnida, aga heledam väsib poole tee peal ära ja jääb siis kuhugi tasku külge rippuma. Rääkides taskutest, siis täna kõndisime majas ringi samal ajal taskus istudes ja sealt välja piiludes. Käed on mul ka kõik ära küünistatud, sest kumbki ei taha puuri minna ja ronivad meeletu kiirusega mööda kätt välja tagasi. Jooksurattas võin ma ka ise joosta, neid see ei huvita. Selle asemel meeldib aga toru neile väga.

*

Eile mängisin sulgpalli ja täna on mul tagumik valus. Keegi seletaks, kuidas see võimalik on?

Kohe, kohe..

*

Neljapäeval oli minu elu viimane muusika tund. Tõsi ta ju on, et uue klassiga pole ma pooltki nii lähedane kui eelmise klassiga, aga siiski need kolm aastat midagi ikkagi loevad. See viimane tund, kui kõik laulsid, jäin ma lihtsalt mõttesse ja vaatasin oma klassi. Me ei suhtle omavahel väljaspool kooli eriti üldse, aga sellegipoolest on meil omamoodi klass. Vaatasin, kuidas Fred kõva häälega laulis, kuidas Andero jälle naeris ja nõmetses, kuidas Erkil bossipoos sees oli, kuidas Crissu oma ilusa särava häälega lõõritas, kuidas Melissa Tiinat pastakaga sügas jne. Kõik need kolm aastat on ikkagi mind osadega lähedaseks teinud ja siis sain ma mõnusalt tönnida jälle. Kurb ju, et edaspidi ei saa me Ankega tundide ajal kohvitamas käia, Maaraga väljas nurga peal käia, Crissuga klatšida, Rauli norida, Andero nõmedusi kuulata jne. Kogu aeg olen tahtnud, et kõik see läbi saaks ja nüüd ei julge ma mõeldagi sellele, et poolteist nädalat on veel tunde jäänud ja siis jooksevad kõik laiali ja kohtuvad alles eksamitel või hoopis lõpetamisel.

Väljas on ka juba kevade lõhn. Tõesti, kevadel on oma lõhn ja ma ei pea silmas sitahaisu, mis väljasulanud koertejunnidest tuleb. Nii mõnus on, õhtune õhk on nii pehme. Kohe tuleb Silver siia, nii ootan juba teda. :)

Hlw

*
Ma ei julge oma kontojääki vaadata. Eilne Hollyka laks läks suht käest ära. Igatahes väga lõbus oli ja hea oli oma tüdrukutega jälle koos olla.

Olavi 19 ja naistepäeva lõpp

*
23.30 paiku panin oma kodinad kokku ja sukeldusin voodisse. Mõtlesin, et täna saab varem magama, aga kus sa sellega. Enne poolt kahtteist helises telefon, võõras number vilkus ekraanil. Unise peaga võtsin vastu ja alguses ei saanud üldse arugi, kellega ma räägin. Eile, 8. märtsil, oli Olavil sünnipäev ja ta tahtis mind näha, et mulle head naistepäeva soovida. Eva oli talle ära öelnud, sest ta magas. Mina magasin ka, aga millegi pärast olin ma ikkagi nõus. Leppisime kokku, et nad helistavad, kui kohale jõuavad, aga nad eksisid hoopis Luigele ära, sest Olavi teejuhatamine ei kõlvanud kassi saba alla kah mitte. Ütlesin siis neile, et saame Sausti burgeri putka juures kokku. Panin riidesse ja hakkasin minema, isa vaatas suht kahtlaselt mind. Õue astudes selgus, et räme kiht lund on auto peale sadanud. Pidin jälle rookima hakkama. Sõitsin siis natuke maad, kui nägin, et mingid vennad kakerdavad ühe burksi putka ees, mis on kõvasti enne Saustit ja pole kohe kindlasti see, mida me kokku leppisime. Tõmbasin putka ette ja olidki nemad. Olavi oli jumala lakku täis, teised olid normaalsed. Igavene jama käis sellega, et ta teele ei jookseks ja miskipärast tõmbas teda mu auto nii väga, et ta oma üleeile ostetud heleda jopega vastu seda kogu aeg hõõrutas. Säde katsus teda peeglist eemale hoida, aga tõmme auto vastu oli siiski liiga suur. Vähemalt sain ühe külje autost puhtaks tänu Olavile. Hea oli tegelikult jälle näha teda. Allut ja Sädet ka, ma polnud neid ammu näinud. 2 tüüpi olid veel, keda ma vist korra olen näinud. Tänase õhtu põhilaul on muidugi "You're pretty when I'm drunk, you're pretty when I'm drunk...!", sest Olavi laulis seda iga natukese aja tagant. Tegelikult tekkis endal ka tahtmine juua. Nii ammu pole ma niivõrd purjus olnud, et lihtsalt mitte midagi aru ei saa. Tuleks see vaheaeg juba kiiremini, siis lähme tüdrukutega kluppi. Viimati oligi pidu vist aastavahetusel, ülejäänud nädalavahetused siiani olen kodus passinud - ütlemata suur kuivik olen ikka.

Minu pesa remont sai ka valmis, nüüd tuleb veel mõned vajalikud asjad hankida, natuke mööblit vaadata ja ehk vaheajaks saan sisse kolida. Lubasin Olavile pannkooke teha, siis kui ta kaine muidugi on.

Igatahes olen ma nüüd kodus, kell on kohe üks, ja päris külmunud ning suundun uuesti magama lootes, et enam ei pea välja ronima. Samas mul on hea meel, et läksin, sest need päevad olidki kõik nii ühesugused: pärast kooli koju, TTÜ-sse, koju ja magama. Tänane öine passimine oli täitsa lõbus. :)

*

Võta näpp ja pista peppu! Tahaks täiega magada lihtsalt, nädal aega järjest.

Oi johhaidii

*

Ma nagu hakkasin mõtlema täna, et kui mõni inimeseloom arvab, et ta on niivõrd tark, et ei pea vajalikuks isegi seda välja näidata ja kasutab oma suud ainult sita genereerimiseks, siis milleks kõike seda üldse teha? Okei, mine ja ole ja räägi omaette või siis nendega, keda see huvitab, aga kohe kindlasti ei huvita sinu mõtted, läbielamised ja emotsioonid kõiki. 12. klass peaks olema juba piisav selleks, et inimene mõistaks, et teisi tuleb ka aksepteerida. Kui sa arvad, et sa oled klassis üksi, siis kindlasti see nii ei ole. Ja kui sa arvad, et ma olen ainuke, kellele sa pinda käid, siis kindlasti ei ole ka see nii. Jah, muidugi, ma ei vaidlegi vastu, et igal ühel tuleb vahel ette, et on vaja midagi rääkida ja see häirib teisi, aga kui mõnele tegelasele mölisemise juba krooniliseks haiguseks võib diagnoosida, siis on asjalood päris sitasti. Vähe sellest, et su moll mulle ei meeldi, ei meeldi sa üldse mulle. Fuck saaks juba kool läbi.

Et siis, positiivne tegelt ju. ;)

*

Täna sain teada, et Helin on mu salalugeja. Vot kui armas. :D

Eimidagi

*

Oppadii, vahepeal olen jälle ära kadunud. Samas, ega midagi toimunud nagunii pole. Kolmapäeval kimasin pärast kooli koju, pikutasin natukene ja hakkasin arsti juurde sättima. Selgus, et isal on sama arsti juurde aeg enne mind. Kell oli viis, kui parklasse sõitsin ja ennast isa auto kõrvale ära parkisin. See oli muidugi ainuke koht, kuhu parkida ja kusjuures see polnud isegi mitte parkimiskoht, vaid lihtsalt mingi tühi auk puu all. Läksin üles ja isa tuli kabinetist välja. Arst oli ähmi täis ja ütles, et davai vaatame su üle, ma võtan su vahele. No mismõttes? Selgus, et mul oli aeg hoopis teisipäeval, päris häbiväärne lugu. Õnneks ei olnudki midagi parandada, hambad kõik terved. Võtsin jope ja hakkasin siis isale järgi jooksma, sest minu parkimine nägi välja selline, et isa oleks pidanud rooli saamiseks kõrvalistuja uksest sisse ronima. Olin juba poolel teel, kui avastasin, et sinised sussid mul ikka veel jalas on. Nagu sellest poleks piisanud, üks mees jalutas mulle veel vastu kah. Jõudsin siis lõpuks õue ja avastasin, et isa pole veel parklassegi jõudnud. Kõige kiirem hambaarsti juures käimine kogu minu elu jooksul. Kell oli põhimõtteliselt ikka veel viis ja mul tuli tund aega oodata, et emaga kokku saada. Kell 6 pidi lastevanemate koosolek hakkama. Siis selgus, et see hakkab hoopis kell seitse, sest enne seda on mingi loeng narkootikumidest. Kimasime koju, jõime kohvi ja hakkasime tagasi kooli minema. Koolis oli väike arusaamatus klassidega, sest algselt paika pandud plaanid olid nüüd kõik pekkis. Ühesõnaga lõpuks saime rahva kokku. Sepp rääkis meile lõpetamisest ja eksamitest, mis oli minu arust ebavajalik, sest seda peaks ta abiturientidele rääkima, mitte vanematele. See räägitud, hakkasime lõpupeo teemat arutama. Üks papa hakkas mingist kuradi orkestrist jahuma. Cmon, orkester lõpupeole wtfff???? Igatahes suur kaos, mõttetu koosolek oli. Koju jõudsin kuskil kümne paiku vist, pole ammu juba nii pikka päeva olnud.
Terve kolmapäevane päev istusin tundides jopega ja siis oli mul ka külm. Õhtul kraadisin ja imede ime oligi palavik. Neljapäeval oli palavik, reedel jne. Täna on kella järgi juba esmaspäev ja mul on ikka veel palavik. Silver läks päeval koju, lugesin raamatut ja jäin magama. Järsku ajas ema mu üles ja kutsus kööki, sest mind oli ilmtingimata sinna vaja. Nimelt arutati minu tulevikuplaane. Ühesõnaga variante oli palju, kuhu ma elama võiksin minna, midagi saime ka otsustatud. Eks nüüd näeb, kas midagi reaalselt toimub ka. Võiks ju, kuigi samas on see natuke hirmus ka. Ma ei tea isegi, mida ma tahan.

Fucking fuck

*

Ma leidsin, et ehk on nii kõige parem, et kirjutan vahetult pärast seda, kui mõttepomm mu peas plahvatanud on. Lasen kõik endast välja ja ei loe enam seda, mille kord kirja olen pannud, sest sedasi imeksin ma kõik jälle endasse. Uskumatu, kui kergeks vahel olemine läheb, kui oled saanud kirjutada.
Ühesõnaga on see juba nagu aamen kirikus, et iga jumala päev lõppeb mingi sitaga. Iga fucking õhtu lähen ma magama sita tujuga. Mis kuradi needus see on, et rahulikult elada ei saa? Kas selleks mul need närvirakud ongi, et neid kulutada? Või üldse.. mida ma ajan nagu. Persse küll. Esmaspäeva õhtu - tüli, teisipäeva õhtu - tüli, kolmapäeva õhtu - sitad uudised, neljapäeva õhtu - tüli. Pühapäeva õhtu - tüli. Ainult reede ja laupäeva õhtul tunnen ma, et lõpuks ometi on rahu majas ja mu tuju on natukenegi sellelähedane, et ma saaksin nimetada oma olemist õnnelikuks. Ei ma ei väidagi, et ma õnnelik poleks, mul on ideaalne poiss, mul on sõbrad ja pere ja plaplapla, aga ma räägin sellest, et miks kurat peab iga jumala päev lõppema suure karjumise ja riidlemisega. Mis kurat inimestel, kaasaarvatud minul endal, viga on, et olla ei oska? Miks kurat noh? Miks ma pean iga õhtu voodisse halva tujuga minema? Miks ma ei võiks enne magamajäämist mõelda, et küll oli hea päev. Muidugi oli, päev täis naeru ja nalja ja muud kama, aga lõppkokkuvõttes mäletad sa ikkagi ainult seda, mis just HETK TAGASI juhtus. Igatahes sain ma nüüd öelda, mida ma arvan. Ja sina seal, kes sa isegi julged mõelda, et on pubekas, vingub ja viriseb, kui halb elu tal on, siis tead mind ausalt ei koti su arvamus, ära loe, kui ei meeldi ja mine türa situ segaseks ennast ja kärva maha.

Mis saab?

*

Kell on kergelt pool üks öösel juba, istun nagu äbarik oma sooja teki sees ja mõtlen, kes ma olen praegu ja tulevikus. Huvitav, milline vanaema ma olen? Kas ma püüan ka iga hinna eest lastelastele kommiraha pihku suruda, kuigi nad mulle vastu puiklevad ja naeratades ütlevad:"Vanaema, pole vaja." Ma tean ju ise väga hästi, kui vastik see on, kui sulle niimoodi raha antakse. Minu vanavanaema, kui ta veel elas, andis mulle ja minu õele alati raha. Milleks? Mul tekkis iga kord tunne, et ma olen talle nüüd võlgu. Iga Koidula pani mind tundma, nagu ma peaks talle nüüd kordades rohkem süüa tegema ja tema rohumajandust jälgima. Muidugi ma tegin talle süüa, ma andsin talle rohtu, istusin tema voodiserval ja ajasime juttu. Tema jaoks oli see nii normaalne, et ta raha jagab, kuigi mina tundsin ennast ebamugavalt. Samas ei saa ju ära ka öelda, sest oli küll ja küll neid kordi, kus ta solvus, sest temalt ei võetud raha vastu. Ei tea, kas muutun ise ka selliseks. Kuidas ma üldse oma lastelastega läbi saan? Kas nad käivad mul tihti külas? Huvitav, kuidas mul suhted üldsegi oma lastega on? Õigus.. enne tuleb lapsed muretseda, siis võin alles vanaemaks saada. Rääkides lastest, oleks põnev teada, milline ema ma olen. Kas minu ja mu laste vahel on ka selline usaldus nagu minul oma emaga terve elu olnud on? Kas ma lubaksin oma lastel teha alati seda, mida nad ise õigeks peavad sealjuures neid keelamata ning ainult suunates? Siiani on see minu puhul toiminud. Ma arvan, et oleks ka toiminud keelamine, sest ma ei usu, et ma oleksin räigeks mässajaks selle pärast hakanud. Järelikult ei pidanud ema vajalikuks mind keelata, sest nõu andmine oli hoopis parem. Huvitav, kas ma ütlen oma tütrele kunagi, et mine sinna peole, kui sa tahad, ise sealjuures teades, millised inimesed sinna kokku tulevad. Kas ma ütleksin oma lapsele, et ma arvan, et see pole hea idee, kuid ise otsustad ja ma usaldan sind? Kas mu laps tuleks mulle hetk hiljem ütlema, et tead, ema, sul oli õigus, ma mõtlesin selle peale ja otsustasin mitte minna. Kindlasti ei kasvataks ma oma lapsi üksi, vaid koos abikaasaga. Kas ma oleksin oma mehega abielus enne lapsesaamist või pärast seda? Kuidas üldse see peremajandus meil välja peaks nägema? Kes milliseid töid majas tegema hakkab, kes on rangem ja kes kannatlikum? Kes ostab söögi ja kes maksab arved? Kas me elame korteris või majas? Rääkides oma elamisest, siis ma ei väsi korrutamast, kui väga ma tahan omaette juba elada. Samas ei tea ma üldse, kas ma selleks valmiski olen, sest mõnikord tundub see mõte üsna hirmutav. Hetkel pean ma oma palgast maksma autokindlustuse, autole bensiini ostma ja teda remontima, ülejäänud raha jääb niisama kulutamiseks. Kui varem suutsin 10 korda väiksema rahasummaga toime tulla, siis nüüd kipub igakuine palk liiga ruttu otsa saama. Kas tõesti on nii, et mida rohkem saad, seda rohkem kulutad? Kui jube, sest mis raha eest ma ükskord endale leiva kappi ostan, mis raha eest ma juukseid pesen, telekat vaatan või tuld põlema panen? Mis raha eest ma ostan endale elamise ja kuidas ma ennast ülal pean, kui ma isegi praegu, ainult auto eest makstes, hakkama ei saa? Millest ma üldse räägin? Mis tööd ma üleüldse tegema hakkan? Kas ma jäängi eluaeg raamatupidamist tegema? Kas see on tõesti see, millega ma 2009. aasta maikuust alustasin ja lasen niimoodi elulõpuni välja? Ma ei usu eriti. Aga mida ma siis teen? Mida ma teha tahan? Ma vihkan juba neid küsimusi, sest need eeldavad vastuseid, aga minu peas on täielik must auk. Ma ei tea, mida edasi teha. Mis tööst ma üldse räägin? Enne tuleks ju ülikooli minna, kuid isegi seda ma ei tea, kuhu minna ja mida õppida. Karta on, et kolmest aastast jääb väheks, kuid mind ajab öökima mõte, et ma pean VEEL 5 aastat õppima. Lohutan ennast sellega, et õige asja peale sattudes ei olegi see õppimine ehk nii hull, sest kui keskendud ainult sellele, mis sind huvitab, siis läheb aeg kiiresti. Aga tundub, nagu mind ei huvitakski miski. Siiski, mis ülikoolist siin rääkida - ma pole isegi oma 12. klassi lõpetanud. Mida ma endale ette kujutan, kui ma ei viitsi praegu ka koolis käia. Iga jumala päev tõusen ma mõttega, et shit fuck jälle peab vara ärkama, jälle ma lähen sinna nõmedasse kohta ja näen mõnda nõmedat inimest ja jälle ma ei tee need 7 tundi mitte midagi. Konkreetselt ei teegi mitte midagi. Ainult paar ainet on sellised, kus sa tõesti pead kaasa töötama ja vaeva nägema, need tunnid lähevad kiiresti. Ülejäänud tunnid on lihtsalt magamine, söömine, kella vahtimine ja joonistamine. Pole minu süü, et õpetaja ei oska tundi huvitavaks teha, et mõni õpetaja pärast kahte aastat ei tea veel su nime ega nägugi, et mõni õpetaja ei vaevu isegi seletama ainet, vaid räägib kõigest muust. Nagu ma juba mainisin, siis ma näen mõnda nõmedat inimest. Ja nii ongi, väga kurb. Ma ei tea miks, aga mõnega lihtsalt ei klapi. Ei mingit vihavaenu, ta isegi ei tea, et ma teda jälestan. Ja ma ei vaevu ka pikemalt sellest kirjutama, sest siin pole midagi seletada. Piisab vaid talle otsa vaatamisest ja tekib tunne, et situks talle näkku. Igatahes, kuhu ma nüüd jäingi? Ahjaa.. gümnaasiumi lõpetamine. Mis ma olen? Kes ja kus ja kuidas? Ei mingit ülikooli, tööd, kodu, abielu, lapsi ega vanaemaks olemist, kui ma kohe magama ei lähe.
...kell on kohe üks öösel, istun nagu äbarik oma sooja teki sees ja mõtlen, kes ma olen praegu ja tulevikus....

Fastum gel on teemas

*

Eile käisin arstil. Vaatas mu kõrva üle, ütles, et põletikku pole ja määrigu ma fastum geli. WHAAAATTTTT??? Fastum geli? Kuhu? Kõrvaauku? Päris vahva. Täna on kõrv veits parem, kuigi ikkagi on see häiriv, et see normaalne pole - selline, nagu kõrv olema peaks. Mingi jebla oleks nagu kõrvas, vatine, valus on ka natuke. A no jah eks ma määrin siis.

Hommikul kooli ei läinud, kirjand oli kirjutamata. Õe viisin kooli ära, nüüd hakkan triikima vist ja mingi aeg raamatukokku.

Õde sai uue kohustusliku raamatu koolis - Benjamin Lebert "Crazy". Jap, omal ajal lugesin ka seda, täitsa normaalne raamat oli. Vähemalt ei laulnud linnuke ja ei sulisenud kevadveed, vaid tegevus toimus ja oli omamoodi rõve (selle aja kohta, ma vist olin 14?).

"Benjamin Lebert, 16aastane, Saksamaa 1999. kirjandusaasta kõige noorem autor on kirja pannud internaadipäeviku, millest võib lugeda kuulide poiste kreisidest ettevõtmistest:
Seda kõike on minu jaoks täna liiga palju. Magamise asemel trimbata, nii et maa must, siis veel pisut keppida, ja muuseas täiskasvanuks saada."

Eile helistas õe klassiõe ema minu emale ja kurtis, kuidas nii noored ikka sellist raamatut tohivad lugeda ja et nende klassi poisid on ju hullud ja pärast juhtub midagi ja trillallaa..! Et siis...? Mina arvan, et las loevad. Ma ei usu, et keegi neist targemaks saab, nad teavad nagunii ju kõike juba. Vanemad arvavad jah, et nende illikukud lapsukesed on veel rikkumata. Huiat! Tõmbavad suitsu nagu vanad mehed, käivad joomas, seksist teavad ammugi. Nad ei saa sealt raamatust muffigi uut teada.

Igatahes.. peaks sööma minema, kõht karjub.

Õhtu filmidega

*
Eile vaatasin lõpuks Couples Retreat'i ka ära. Ammu tahtsin seda kinno vaatama minna, aga keegi ei tulnud minuga. Nii ma siis oma krõpsupaki võtsin, tagumiku diivanile lebosse lasksin ja vaatasingi ära. Täitsa normulks oli.

Ja siis vaatasime õega uuesti Paranormal Activity't. Eelmine kord jäi meil see mõlemal pooleli, nagu ma eelmises postituses juba mainisin.


Muidugi ei puudu ka mu lemmik Meister ja Margarita. Ma ei kujuta ette, kuidas ma selle viimase dvd vaatamise üle elan. Neid on 4 ja ma olen vaadanud kolme. Iga dvd on ulmepikk, kokku teevad need kõik neli vist 8 tundi vms. Tõsiselt. Mu silmad vajuvad lihtsalt kinni. Eile seisin püsti teleka ees, sest istudes ma jäin lihtsalt magama. Aga siis selgus, et mul õnnestub ka püsti seistes magama jääda, sest silmad vajusid kinni ja üks hetk kadus tasakaal ära. Õnneks päris siruli ma ikkagi ei käinud. Igatahes loodan ma kasvõi kolmele selle töö teha. Oma mure, et raamatut ei saanud ja ei lugenud.

Kui Kirss 19 sai

*

Reede õhtul helistab Krissu Silverile ja küsib mind. Võtsin siis toru ja minult küsiti, mida ma Mihklist tahan. Ütlesin, et pole oluline, enam ei taha midagi. Ma ei osanud ju mitte midagi öelda, sest ma ei saanud öelda, et me tahame tema sünnipäevaks salaja plaane teha. Ütlesin, et ei saa rääkida hetkel, sest üritan Eva-Reelika vestlust lugeda. Selle peale küsis Kris, kas me tahame midagi kolmekesi teha ja teda ei kutsu. Ühesõnaga päris nõme olukord oli, sest ma ei osanud mitte midagi öelda ja lõpuks K pani toru ära. Rääkisin siis teistele, et K vist räigelt solvus ja mul jõle sitt olla. Palusin Reelikal ise Mihklile helistada, kuna minu nr on Mihklil telefonis ja Krissu võib seda näha. Reelika sai asja aetud ja seega üks mure vähem.

Laupäeva õhtul saime Eva-Reelikaga poole kümne paiku Järve Selveris kokku, ostsime tavaari ära ja läksime minu poole. Reelika helistas Kirsi emale ja ütles, et nüüd on nii, et me tuleme ja kuidas me sisse saama. Mama lubas ukse meile lahti jätta.

Kell oli 22 läbi - hakkasime Kirsile sünnipäevaks kooki tegema.




Viimaseks lihviks oli šokolaadi vaja. Selle sulatamine sujus alguses ilusti.


Siis vaatasime, et jääb vist väheks. Mõtlesime, et paneme natuke piima, kuid tuleb välja et seda arunatukest meil siiski vist ei ole.
Järgmine vaatepilt ei olnud enam üldse ilus.


Reelika arvas, et sellest võiks koogi peale "19" voolida.


Sellest mõttest loobusime üsna ruttu, sest... nagu näha, see nägi välja nagu koera sitt.

Mingi hetk sain omale näpu vahele keevat vett ja meie "suur töö" seiskus mõneks ajaks, kuna üks osalistest oli "vigastatud". Okei, see oli tõesti valus. :D


23. 10 istusime autosse ja sõitsime linna, et uus laadung šokolaadi osta.


Esimene peatus - Statoil. Liiga kallis.

Võtsime suuna Lukoili.


Väike rahakoti tühendus ja saime oma tahvlid õnnelikult kätte.


Šokolaadi sulatades otsustasime Reelikaga kunsti kah teha.

Eval tuli suurest koogitegemisest masendus ja ta otsustas jooma hakata. Hiljem selgus, et tema kolm päeva kestnud peavalu kadus pärast joomist. Vot kus ime.
Lõpuks saabus see kauaoodatud hetk, mil saime šokolaadi koogile kallata.


Ütleme nii, et ega ta just kõige ilusam välja ei näinud.

Mõned võileivad kokaplikadele ja filmiõhtu võis alata.

Reelika otsis filmi ja Eva oli samal ajal niisama ilus. Filmiks siis "Paranormal activity", mida ma poolenisti näinud olin, kuid kuna mu arvuti sellel eelmisel hetkel nii lahke oli, siis ei saanud ma filmi lõpuni vaadata.
Kella 2 paiku olime juba voodis ja üritasime magama jääda. Reelika juba norskas, kui meie Evaga ikka veel laterdasime, oma suumulgud saime kinni alles 3 paiku. Hommikul oli äratus kell 7.

Reelikal oli probleeme lina külje all hoidmisega. Samamoodi oli tal probleeme magamisega, sest ta pidi terve öö põhimõtteliselt üleval olema, kuna kilpkonn suures toas meeleheitlikult kraapis ja see omakorda Reelikat väga häiris. Ka Eva ei saanud korralikult magada, sest kujutas endale luulusid ette ja mõtles, et nüüd on vaim siia ka tulnud ja koriseb kuskil, kuigi tegelikult oli see mu isa, kes ööläbi norskas.
Hommikust me ei söönud, sest 7.30 pidime Krissu majas juba olema. Teeotsast sisse keerates ütles Eva, et ma autol tuled ära kustutaks, äkki Krissu näeb. Päris kahtlane oli ilma tuledeta vaikselt sõita, tõesti tekkis sissetungija tunne. :D
Esimene etapp oli väravast sisse hiilimine. Sissetungijad ise olid väga lõbusas meeleolus.



Uks oligi lahti ja sisse saime probleemideta. Kööki jõudes selgus, et keegi magab suures toas. Panin tule korraks põlema, nägin vanaema, panin tule uuesti kustu. Me pidime naerukrambid saama. Ma isegi ei mäleta enam, mis meile nalja valmistas, aga ma tean, et kõik me kolm hoidsime meeleheitlikult naeru kinni. Edasi hiilisime teisele korrusele Krissu tuppa. Panime ukse kinni, et teisi mitte üles ajada ja hakkasime vaikselt sünnipäevalapsele laulma. Kirss ei saanud alguses midagi aru ja arvas, et me päris lolliks läinud.
Siiski suutsime Krissu õe üles ajada.



Mihklil oli eelmisest õhtust paha olla.
Valvekoer ilmus ka alles siis välja, kui rahvas juba köögis. Selle ajaga oleksime jõudnud teleka ja arvuti juba ammu ära viia. :D

Tordi lõikamine oli natuke problemaatiline, sest šokolaad oli liiga paks ja kõva. Kuid Kirss sai asjaga siiski hakkama, mis siis, et tükid päris inetud tulid.



Kook oli üllatavalt hea. Arvestades seda, et meiesugused kobakäpad selle tegid ja ega ta nüüd ilus ka ju välja ei näinud.
Rääkisime siis kõikvõimalikest asjadest ja kuskil poole 11 paiku (vist) tegime väljas ühispildi ja siis läks iga roju oma koju.